28 august, 2006

Anti-EÜE lammutusmalev


Postimees kirjutab: Justiitsminister Rein Lang teeb ettepaneku taastada üliõpilasmalev lammutusmalevana, et tänased tudengid puhastaksid Eesti maakohad neist koledatest ehitistest, mida nende isad kunagi samuti üliõpilasmaleva koosseisus ehitasid.
Idee ei ole uus. Esitasin selle juba 2001 aastal. Panen siia juurde oma artikli 2001. aastast, millele Rein Lang täna ka korrektselt viitas.

Anti-EÜE lammutusmalev
Eesti Päevaleht
23. jaanuar 2001


Eesti maastik on täis pikitud tontlikke ja lagunevaid hiigelhooneid, milles kunagi käis vilgas põllumajanduslik tegevus. Nüüd seisavad need kuulsusrikka Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) poolt napsivõtmise, laululöömise ja regiooni kokkutulekute vahel püstitatud kolossid nagu mälestusmärk kadunud ajale.

Ajal, mil räägitakse maailma ähvardavast reostusest, tuleb muude reostusliikide kõrval tingimata rääkida ka hoopis olulisemast “uue reostuse” tüübist, nimelt arhitektuurilisest loodusreostusest. Selle all pean ma praegu silmas 50 nõukogude aasta jooksul Eesti loodusmaastikule kerkinud põllumajanduslikke hooneid - traktorijaamu, garaaže, kuivateid, ladusid ja muid mulle tundmatu, kuid kunagi väga konkreetse agrikultuurse sisuga täidetud hooneid, mis täna seisavad kasututena, aknad sisse löödud ja katus auke täis.

EI TÄITUNUD ÕRN LOOTUS, et uus aeg need hooned uuele elule äratab. Sest odavam ja lihtsam on ehitada valmiselementidest ladu või mõni tootmishoone, kui igast otsast lagunevat esivanemate pärandust kõpitseda. Hoolimata sellest, et ehitusmalevlased ehitasid asjatundmatult, lohakalt või lihtsalt omast peast, hoolimata sellest, et osa tsementi kadus juba ehitamise ajal kohalike kolhoosnike eraehitus-platsidele, seisavad need peletislikud hooned ikka veel püsti. Ja pole loota, et nad lähema paarikümne aasta jooksul iseenesest ümber kukuksid.

Minu arvates on Eesti maastiku väljanägemise eest hoolitsemine sama oluline, nagu Tallinna vanalinna silueti säilitamine. Teiste sõnadega - kui tahame elada ilusas Eestis, siis tuleb ehitusmalevlaste pärandus maha lammutada. Kes peaks seda tegema? Kõige lihtsam on isade patud nuhelda laste kätte. Seega tuleb kõigi Kallionite, Kägude, Annuste ja Leivode juhtimisel ja isiklikul kaasaaitamisel püstitatud kuivatid ja seafarmid maha lõhkuda juba järgmisel, ehitamisele haridust eelistaval põlvkonnal.

SELLEKS OTSTARBEKS TULEB asutada Anti-EÜE ehk lammutusmalev, mis suviti tegeleb kasutult seisva põllumajandusarhitektuuri hävitamisega. Mis võiks olla toredam, kui sepahaamrite ja kangidega rünnata isade püstitatud hooneid, elada välja talvised ühika-ängid ja ööklubides väljarabelemata jäänud destruktiivsed tungid!

Osa lammutuskuludest kannaksid kohalikud omavalitsused, osa tuleks vabariigi valitsuselt, osa aga tuleks välja pigistada mõnelt Euroopa Liidu maastikukaitsega seotud fondilt. Ning lõpeks ükskord ka see igavene virin, et “tänapäeva üliõpilastel pole enam malevat, kuhu suvel minna ja koos olla!”

11 august, 2006

Narkodiiler on rahvuskangelane

Ain Mäeotsa kokaiinitarbimise loo kommentaarides, mis on avaldatud erinevates internetiportaalides, ilmneb selgelt üks tendents - seaduskuulekas inimene on reetur ja äraandja, politsei on inimese vaenlane ning võim on kurjategijate käes.

"Kits", "äraandja", "reetur" - niimoodi iseloomustatakse endist teatrijuhti Mäeotsa, kes politseile teatas narkodiileri nime. Halloo? Mis toimub? Kas kommentaariumid on narkodiilerite omavahelise suhtlemise keskkond või on tegu ühiskonnas süveneva tendentsiga kummardada jõudu ja põlata oma riiki?
Peaks ju olema täiesti normaalne, et kodanik tahab õiglast ja ausat riiki, kus ei tegutse narkokaubitsejad, kupeldajad, kurjategijad ja muud sulid. Peaks olema normaalne, et kodanik aitab oma riiki ausamaks teha. Aga ei.
Teine kommentaarides ilmnev parastav tendents räägib sellest, nagu oleks karistus kuritegelikule maailmale vastu hakkamise eest paratamatu. "Aga nüüd ta saab, pääsu pole," on selliste kommentaaride leitmotiiv. Jällegi - kas tegu on kurjategijate või riigikodanike omavahelise vestlusega? Kust see veendumus, et kurjategijatele on kõik võimalik ja lubatud?
Sama suhtumist kannavad kommentaarid, mis räägivad sellest, kuidas ülekuulamisel käinud Ain Mäeots "lobisema hakkas" või "lõhki löödi". Suhtumine - politsei on vaenlane, tema ees tuleb jääda lõpuni vankumatuks, narkodiilerit tuleb kaitsta viimase veretilgani.
Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et kui juba riigist võõrandutakse, siis ei jää võõrandujad ometi õhku rippuma, vaid valivad mingi poole. Lihtne on valida elukestva künismi või jõu ja rahakummardamise poolt. Tunned ennast justkui kaitstult ning saad ülejäänud mõttetutesse punnitajatesse üleoleva põlastusega suhtuda.
Kurjategijate ja pätimaailma imbumisest igapäevasesse elusse annab eeskätt märku släng ning suhtumised. Paljudest kommentaaridest jääb mulje, et narkodiiler on tubli mees, kes teeb oma tööd ning kes on nüüd õnnetult mingi lollaka tõttu vahele jäänud. Täitsa õudne hakkab. Kuhu ma olen sattunud? Halloo?

05 juuli, 2006

Robert Lepikson ja lehetellimine


Allpool on ühe Päevalehe lugeja kiri toimetusele ja peatoimetaja vastus sellele.

Tere!
Kätte on jõudnud aeg võtta vastu otsus - jätkata Eesti Päevalehe tellimist või mitte. Õnneks tegi EP otsustamise väga kergeks. Avasin esmaspäeval EP (3. juulil) ja mis ma näen - maailma kõige tähtsam uudis on see, et Eestis on jälle üks suhteliselt noores eas Roberti-nimeline mees surnud. Mis siis on see uudis, et peab olema nii esilehel ja suurelt üle kahe lehekülje väljalaske keskel?
Mehe vanus? On ju teada, et keskmine suremus infarkti on Eesti meestel 63. Ega insuldigagi suurt parem pole. Järelikult sureb Roberti vanuses mehi igal aastal oluliselt rohkem, kui neist ajalehes kirjutatakse. Miks siis teistest surevatest meestest ei räägita?
See, et mitte liiga puhta ärimentaliteediga ärimees suri?
See, et nimetatud ärimees oli ka poliitikas olnud ja oli väga "huvitava" idee autor ( kõik inimesed Viru väljakult maa alla ja autod maa peale!!!!) Et palju raha on see, miks peab inimesest kirjutama?
Lappasin lehe lõpuni ja arvasin, et kogemata jätsin Gaudeamuse koha vahele. Võtsin uuesti lehe lahti. Ja mida ei ole, on minimaalnegi lõiguke juubelilaulupeo kohta!!! See, et 6000 tudengist tansijat-lauljat üle kogu Baltikumi on kokku tulnud, higi pales päikselõõsas harjutanud, et siis super Eesti, Leedu ja Läti kultuuripidu välja kanda - see uudiste künnist EP arvates ei ületa!!!
Loomulikult on lehel õigus avaldada mida tahes ja avaldamata jätta mida iganes.
Ja ka minul on õigus kasutada oma raha nii nagu mina tahan. Kindlasti ei kavatse ma oma raha paigutada lehtedesse, kelle prioriteedid Õhtulehe omadest ei erine.
Edu teile ja mulle endalegi: õnneks toimus Gaudeamus enne, kui olin uue rahasumma EP poole teele saatnud.
Parimaga,
Airi (pikaaegne EP tellija)

Peatoimetaja vastus:
Tervist!
Lugesin teie kirja, kus avaldasite arvamust, et Robert Lepiksoni surmale tähelepanu pööramine oli Päevalehes ülearune.
Ma ei ole teiega nõus. Robert Lepikson oli Eesti Vabariigi siseminister ja siseministeeriumi kantsler, Tallinna linnapea, Võru maavanem ja Riigikogu liige. Paljalt selline nimekiri näitab, et Lepikson oli Eesti riigi loomise ja valitsemisega tihedalt seotud. Tuntud kolumnist ja suurärimees, avaliku elu tegelane, sponsor. Peale selle väga vastuoluline, jõuline ja keevaline isiksus. Kas selline inimene, kelle nime on iga eestlane kuulnud, ei vääri siis mälestamist?
Te räägite väga üleolevalt “Roberti-nimelisest mehest”, kellele on teie arvates üleliia suurt tähelepanu pööratud. See on muidugi teie õigus. Aga samas ei midagi enamat kui teie arvamus.
Olete minu meelest väga ülekohtune inimese vastu, kes kulutas aega ja energiat Eesti riigi teenimisele, aitas omakasupüüdmatult mitmeid maailmakuulsaks saanud eestlasi ja püüdis oma vastuolulisest isikust lähtudes õiglusele kaasa aidata. Kindlasti ta ka eksis, kuid kes meist seda ei teeks?
Mul on kahju, et kavatsete loobuda Eesti Päevalehe tellimisest. Aga saan aru, et see oli paratamatu – küllap oleksite loobunud ka Äripäeva, Postimehe ja Õhtulehe tellimusest, Eesti raadio kuulamisest ja ETV vaatamisest, sest kõik meediakanalid pühendasid Robert Lepiksoni lahkumisele suurt tähelepanu.
Mis puudutab Gaudeamust, siis sellest kirjutas Päevaleht 26. ja 30. juunil ning 1. juulil.

Lugupidamisega,
Priit Hõbemägi,
peatoimetaja

02 juuli, 2006

Kuidas mäletada Robert Lepiksoni?


See artikkel ilmub 3. juunil Päevalehes. Siin on avaldatud pikem variant.
Kuidas mäletada või mälestada Robert Lepiksoni? Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata. Igaühel on kindlasti omad, aga minu isiklikud mälestused on järgmised.
Kohtusin Robert Lepiksoniga esimest korda Eesti Ekspressi toimetuses Tatari tänaval, kus ma toona töötasin. Ekspress oli Lepiksoni metalliäri kohta avaldanud kriitilise artikli ja Robert asus talle omase ägedusega sõltumatu nädalalehega võitlema.
Kaks kanget- Hans Luik ja Lepikson - said lõpuks kokkuleppele ja lehes avaldati nende ühine teade “rahulepingu” kohta, kus mõlemad mehed vanarauahunniku taustal poseerisid.
Mõneks ajaks sai Lepiksonist üsna tihe külaline Tatari tänava kaunilt laguneva Burmanni maja keldrikorrusel. Edev mees, seda oli ta juba siis. Tõstis lauale diplomaadikohvri ja selle sees oli massiivne läikiv püstol. Kroomitud ja suur nagu kahur, milliseid võis näha Quentin Tarantino filmides. Rääkis sisendavalt, kuidas maffia teda taga ajas ja teelt välja püüdis rammida. Tema Nissan Terrano, tollal uus ja äge mudel, õhkus maja trellitatud akende taga ähvardavat kuumust.
Lepikson nakatus ideest, et ajakirjandus on “seksikas” ning proovis investorina kaasa lüüa kvaliteetlehes Eesti Sõnumid ja kõmulehes Post. Aga lehetegemine oli tema jaoks liiga laialivalguv ja pika vinnaga asi, mis ei toonud kohe raha sisse ega lasknud ka oma ideesid propageerida.
Võibolla just siis, kui ta ajakirjanduse tegemist ja omamist mõni aeg ka seestpoolt nägi, kujundas ta oma arvamuse, mis hilisemas elus muutus armutuks ajakirjanduse vastu võitlemiseks ajakirjanduse enda veergudel. Lepikson muudkui sõdis “lollide” ajakirjanikega ning läks oma õiguste kaitsmiseks kuni Riigikohtuni välja.

Autol olid kullatud nupud
Autodega oli tal eriline suhe. Lepiksoni sportautod olid seltskonnaajakirjanduse pidev teema. Tavaliselt ostis ta kõige uuema mudeli, mis üldse saada oli ja kiitis seda taevani – kuni tuli uus ja põnevam auto. Siis algas kõik otsast peale. Kord tellis ta Saksamaalt uhke Audi ja saatis selle tagasi, et tollele mingid eriti edevad osad külge kruvitaks. Pärast käis Ekspressi toimetuses ringi ja rääkis, kuidas tema autol mingid tavaliselt nikeldatud nupud on hoopis kullatud. Ning oli lapselikult solvunud, kui keegi seda luksust hinnata ei osanud… Kui turule tuli ülikallis luksustelefon Vertu, millel maailmas ainult 30-40 000 kasutajat, siis oli temalgi kohe selline olemas.
Lapsesuu oli ta ka. Aga selline üsna jõhker lapsesuu, millel polnud avalikkuse jaoks pehmendavat filtrit ees. Nagu mõtles, nii ka ütles. Olemiselt ja käitumiselt takerdus ta 90ndate aastate esimese poole ja metalliäri kuldaegade maailma. Ning lihvitud 21. sajandisse see praalimine enam hästi ei sobinud.
Ma ei usu, et tema poliitikutöö maavanema, siseministri või linnapeana Eestimaale kestvaid jälgi on jättis. Eks seda näita ka erinevate parteide vahel pendeldamine. Ta võttis kõiki asju ägedalt ja vist tüdis nendest kiiresti. See on siiski inimlik ja miski inimlik ei olnud Robertile võõras.
Kellena peaksime teda siis mäletama – pildiskandaali vallapäästjana ja Mart Laari valitsuse kukutajana, ärimehena või seltskonnategelasena? Raske öelda.
Minu jaoks oli ta üks kõva juurikas, tüübiline eesti mehe kuju, mingis mõttes uusvargamäelik Pearu, kelle teod ja jutud lehtedele ja rahvale palju kõneainet andsid. Ta oli karismaatiline oma ajastu nägu. Erutavat üleminekuaega on ilma temata raske ette kujutada. Rahu tema põrmule!
Priit Hõbemägi

21 juuni, 2006

Kellele helistab Eesti president?


See artikkel ilmub 22. juunil Eesti Päevalehes.
Vanasti öeldi: “Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina”. Nüüd öeldakse: “Ütle mulle, kellele sa helistad ja ma ütlen, kes sa oled…” Sest mida aeg edasi, seda tähtsamad on Eesti jaoks silmapaistavate eestlaste isiklikud suhted ja tutvused, nende sotsiaalsed võrgustikud.
Värske näide Eestile oluliste sidemete kohta on Marko Märtin. Ta korraldas oma hukkunud kaardilugeja Michael Parki mälestuseks sel nädalal Tallinnas ürituse, kuhu sõitis kokku rallimaailma panteon. Marcus Grönholm, Tommi Mäkinen, Colin McRae, Sebastian Loeb ja Petter Solberg - viis rallijumalat, viis maailmameistrit! Tallinnas ja Saku suurhallis viibisid nad ainult tänu oma kolleegile Marko Märtinile. Seda, kui palju populaarsust maailma tipptasemel rallisõitja Eestile annab, oleme ju näinud. Märtin on tegija ka ilma MM-sarjas osalemiseta, ja teised tegijad hindavad teda.
Teine näide – Erki Nool. Tema kutsus Tallinna võistlema Jon Arnar Magnussoni, Roman Seberle, Tomaš Dvoraki jt kümnevõistluse tippnimed. Noole ning tema konkurentide kaudu on Eesti maailmas palju laiemalt tuttavaks saanud.

Kas paavst on kodus?
Sama lugu on ka poliitikas. Kõige eredam näide on kahtlemata lahkunud Lennart Meri. Tema isiklike sõprade ringi kuulusid paljud maailmapoliitika tippnimed. Näiteks kunagine NATO peasekretär Manfred Wörner, paavst Johannes Paulus II, Soome poliitikahiiglane Max Jacobson jt. Meri absoluutne välispoliitiline kuulmine ja isiklik sarm tõi talle palju mõjukaid sõpru. Kui tähtis see Eesti jaoks on olnud, seda pole vist vaja üle seletama hakata.
Muidugi tüürin ma oma jutuga nö suure finaali poole. Küsigem, kellele helistaksid meie praegused reaalsed presidendikandidaadid? Toomas Henrik Ilves võiks oma isiklike heade tuttavatena üles anda järgmised isikud: USA välis- ja julgeolekupoliitikat suunava Ron Asmuse, vanad tuttavad Strobe Talbotti ja Dick Holbrooke´i Clintoni põlvkonnast, pistrik Brent Scowcrofti, vanad sõbrad Nick Burnsi ja Paula Dobriansky Ühenriikide välisministeeriumi juhtkonnast, neljandiku USA kongressist. Skandinaavias Göran Perssoni, Carl Bildti, Paavo Lipponeni, Erkki Tuomioja, vana sõbra Tarja Haloneni.

Vanad sõbrad ülemnõukogust
Kellele helistaks Arnold Rüütel? Arnold Rüütel sai teadupärast Eesti NSV Ülemnõukogu esimeheks 1983 pärast Johannes Käbinit. NSVL Ülemnõukogu presiidiumisse kuulusid täiesti tundmatud tegelased. Vaid kahe liiduvabariigi ülemnõukogu esimeeste nimi ütlevad meile midagi. 1988. aasta oktoobris valiti Läti NSV Ülemnõukogu esimeheks Anatolis Gorbunovs, veebruaris 1990 aga Kasahstani NSV Ülemnõukogu esimeheks Nursultan Nazarbajev.
Veel võiks Rüütel helistada temaga samal ajal NSV Liidu poliitikas kaasa löönud Algirdas Brazauskasele, kõigi türkmeenide isale Türkmenbašile ehk Saparmurad Nijazovile (pildil); Leonid Kravtšukile Ukrainasse, Eduard Ševardnadzele Gruusiasse.
Milleks see jutt? Aga sellepärast, et Eesti Põhiseadus nimetab vabariigi presidendi esimese ülesandena Eesti Vabariigi esindamist rahvusvahelises suhtlemises. Ja eks presidendil on ikka vaja vahel helistada mõjukatele tuttavatele…

20 juuni, 2006

Eesti Päevalehm - kes see on?


Panen siia ühe naljaka loo Eesti Päevalehmast, pärineb mingist listist, algne päritolu mulle teadmata.
Listi nädala loom on seekord EESTI PÄEVALEHM.

Levinud kõikjal Eestis, eriti põhjapoolsetel rähkmuldadel. Lõuna-Eestis haruldasem, Lätist on leitud vaid üksikuid juhuslikke eksemplare, peamiselt vanu isasloomi, kes siirduvad lõuna poole noorpõlve meenutama ning mälestusi kirjutama.

Kerratõmbunud eesti päevalehm on umbes täiskasvanud kassi suurune. Nagu nimestki ilmneb, päevase eluviisiga. Ööd veedab pimedas metsarüpes, kust regulaarselt hommikuti umbes kuus korda nädalas välja ilmub.

Innaaeg detsembris, enne jõule. Siis unustab loom oma tavalise ettevaatuse ning teda võib kohata isegi inimasulates, rääkimata suurte maanteede servadest.

Karvkate peamiselt valge, lugematute mustade täpikestega. Huvitav, et iga päevalehma karvkatte muster on ainulaadne nagu inimese sõrmejalg. Isased lehmad kannavad paaritusajal ning riiklike pühade eel silmapaistvaid mitmevärvilisi ehmessulgi. Emasloomade pead kaunistab punane suletutt aasta läbi.

Täiskasvanud eesti päevalehmal looduslikke vaenlasi ei ole. Vasikaid võivad kimbutada hunt, karu, Hans H. Luik ning Schipstedi grupp.

Pesaehitamiskombed puuduvad, loom võib puhata ükskõik kus, olles oma rännakutel suhteliselt püsimatu. Siiski on Pärnu lähedalt andmeid, et üks eesti päevalehm elutses kolm aastat mahajäetud postkastis.

Soojadel suvehommikutel ripuvad päevalehmade udarate küljes sajad ühepäevaliblikad, et imeda sealt magusat nestet ning Baskini anekdoote.

Toiduks tarvitab eesti päevalehm kõige meelsamini puhast raha, aga ei ütle ära ka pangaülekannetest, otsekorraldustehingutest ning parterlepingutest.

Loomult on eesti päevalehm eraklik, toiduotsinguil liigub ringi üksi ning saaki teistega ei jaga. Suuremate kolooniatena võib neid kohata talvituspaikades (pööningutel, keldrites), kus päevalehmad tihedalt üksteise külge klammerdudes sooja otsivad. Eriti karmidel talvedel moodustavad ühisseltsinguid postiljonidega, pugedes viimaste kukrutesse sooja ning tehes nendega kaasa pikki rändeid.

Inimeste arvates ei tee eesti päevalehm häält. Sellest on tekkinud isegi kõnekäänd "tumm nagu päevalehm". Tegelikult suhtlevad päevalehmad omavahel ultraheli abil ning peavad sageli maha väga pikki ja kirglikke "diskussioone", mida inimkõrv kahjuks ei kuule. Ultrahelilaineid saatvad ning vastuvõtvad retseptorid asuvad päevalehma üheksandal ja kolmeteistkümnendal leheküljel.

Haruldaselt produktiivne. Üks päevalehm võib anda kuni 60 000 järeltulijat. Pojad saavad suguküpseks juba esimesel elupäeval. Nii võiks eesti päevalehma populatsioon olla veelgi arvukam, kui seda ei kärbiks epideemiad ning toidupuudus. Palju päevalehmi saab otsa ka metsatulekahjudes ning illegaalsete vanapaberikogujate poolt seatud lõksudes.

Kuigi eesti päevalehma lihal puudub toiteväärtus (rahva suust on küll üles kirjutatud pärimusi erakutest, kes elasid aastaid posti otsas ning toitusid üksnes eesti päevalehmadest, kuid need lood on ilmselt välja mõeldud), on tema kihvad hinnatud ehtematerjal.

Suur-Pakri saarelt on ajakirjandustudengid Priit Pulleritsu juhtimisel kogunud andmeid kummalise vanamehe (Pakri Sassi) kohta, kes rahuldas eesti päevalehmaga oma infonälga ja muid ebaloomulikke kirgesid.

12 juuni, 2006

Kas homosaadikut peab armastama?

Ma ei esitaks seda küsimust niimoodi, kui lahkuva Hollandi suursaadiku poolt üleskeeratud haisev laine üle pea ei ähvardaks lüüa. Tunnistan ausalt, lihtsalt kannatus on katkenud, muidu ma sel teemal sõna ei võtaks. Muide, “homosaadikuks” nimetab Hans Glaubitzit soliidne inglise päevaleht “The Times”.
(Artikkel ilmub teisipäeval, 13. juunil Päevalehes.)

Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole lahkuva saadikuga isiklikult tuttav. Olen viibinud koos tema ja ta abikaasaga Rauliga koos vaid ühel diplomaatilisel vastuvõtul. Nägin härra Glaubitzit silmanurgast ka 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus ta millegipärast üksinda viibis. Mõtlesin tookord, et mees põeb ilmaasjata valehäbi. Kui Urmas Reinsalu julges ükskord vastuvõtule tulla koos Carmen Kassiga, siis miks ei peaks üks vabameelne hollandlane julgema tulla koos ilusa tõmmu noorukiga?
Kuigi hr Glaubitz on jätnud mulle millegipärast väga ülbe mulje, ei ole mul fakte, et seda muljet põhjendada. Aga tegelikult ei pea ma seda tegema. Sest neid ei ole esitanud ju ka hr Glaubitz, rääkides homofoobiast Eestis.
Ma saan asjast aru nii (parandage mind, kui eksin), et kui välisriigi saadik alustab nii tõsist protsessi, kui seda on mõjuvatel põhjustel asukohamaalt enneaegne lahkumine, siis on ta lahkumist põhjendavad faktid korralikult dokumenteerinud. Mis minu arust tähendab seda, et tema meessoost elukaaslase vastu sooritatud solvangud või ründed on politseile ette kantud ja asjale on antud nö ametlik käik.
Edasi oleks juba Eesti politsei asi asjaga tegeleda ja solvajaid-ründajaid vastutusele võtta.
Ajakirjanduse andmetel on hr Glaubitz aga piirdunud kaebustega Hollandi välisministeeriumile. Just see muudab kogu hr Glaubitzi aktsiooni erakordselt ebausaldusväärseks ja sunnib kahtlustama peidetud motive. Mis, nagu väidetakse, on peidetud paari isiklikku ellu. Seda võib rahulikult välja öelda, sest antud diskussioonis ei ole Glaubitzi reeglite järgi faktid ju olulised.
Tema poolt valla päästetud homofoobia ja rassismisüüdistuste laviini põhjused võib kokku võtta Glaubitzi lausega ajalehele The Times: “ Ei ole meeldiv, kui sind regulaarselt purjus skinheadide poolt neegriks kutsutakse./---/ Eesti ühiskond on kaugel sellest, et aktsepteerida kahte meest, eriti kui üks neist on tõmmunahaline.”
Hr Glaubitz eksib rängalt. Esiteks on sõna neeger eesti laialdaselt kasutusel olev sõna, millele põlastava tähenduse on külge kleepinud need, kes seda sealt paaniliselt otsivad. Mina näiteks kasutan sõna neeger ilma, et see oleks kellegi suhtes halvustav.
Selles mõttes on hr Glaubitzi kaaslane neeger mis neeger. Ma usun, et kuna Holland osales aktiivselt neegerorjadega kauplemises, siis on see teema Hollandi saadikule valus.
Sest Hollandi esimene orjaekspeditsioon saabus Kariibidele juba 1606. aastal, 1619. a. toimetas Hollandi laev esimese neegerorjalaadungi brittidele. Alates 1621. aastast saavutas aga Holland veerand sajandiks neegerorjadega kauplemise monopoli Aafrika ja Ameerika vahel.
Mis puudutab aga tema väidet, et Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida kahte meest, siis… no tõesti, härra Glaubitz! Kui teil jäi külastamata omaaegne kuulus homoööklubi “Nightman”, siis kas “Angelisse” ei lastud teid sisse?! Tallinna homoelu on ju vilgas ja mitmepalgeline! Elasin ise kunagi vanalinnas Sauna tänaval ning võisin neid ekstsesse oma kõrvadega kuumavas suveöös kuulda. Kuid kordagi ei kuulnud ma homode hirmuröökimist, kui nad skinheadide eest põgenesid.
Ja veel - kui Eesti juhtivad seltskonnakroonika väljaanded ja -leheküljed kajastasid homofilmi “Brokeback Mountain” esilinastust Tallinnas, siis võis seal värvipiltidel uhkes paraadis näha pea kõiki Eesti kultuurielus olulist rolli mängivate homode fotosid. Pole kellelegi saladus, kes on homoseksuaalidest tegijad eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste hulgas. Ja kellegi kohta ei langetata avalikkuse seas selle alusel hukkamõistvat otsust.
Mulle tundub, et härra Glaubitz on segi ajanud mitu erinevat mõistet – tolerantsuse, poliitilise korrektuse ja armastuse. Tolerantsus tähendab minu jaoks heasoovilikku sallivust ja erinevuste tolereerimist. Poliitiline korrektsus on tuim allumine diktaadile.
Aga äravägistatud mõistus tahab tolerantsust samastada poliitilise korrektsusega. Ja seda omakorda armastusega. Armastage kõike erinevat, alles see teeb teist eurooplase!
Aga sellise enese mahasalgamise jaoks ei ole eestlane veel küps, arvan ma. Poliitiline korrektus ei tähenda tolerantsust, vaid oma arvamuse mahasurumist. Ja tolerantsus ei tähenda seda, et kõike erinevat peab armastama. Tolereerima peab, armastada võib, oma arvamus olgu aga igaühel kindlasti olemas. Ja selles mõttes ei ole homod mingi erand. Sõna neeger on aga lihtsalt lingvistiline probleem.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?