18 Oktoober, 2005
Kas blogija tohib kommentaatorite mõtteid kasutada?
Valimised on möödas, omavalitsustes ja meedias loksub järel-lainetus ja nüüd vähemalt on tekkinud moraalne õigus kirjutada millestki muust. Teemasid on kogunenud palju, aga ma valisin sellise: "Kas blogijal on õigus kasutada oma tekstides kommentaatorite mõtteid?"
Umbes aasta tagasi, enne veel kui ma hakkasin blogi pidama tekkis mul üks kontseptuaalne mõte, mille nimi oli "Avatud artikkel".
See pidi olema selline kollektiivne artikli kirjutamise viis, kus mina (või keegi teine), kellel on mingi huvitav idee artikli kirjutamiseks, kirjutab artikli põhipunktid valmis ning paneb siis selle internetti kommenteerimiseks üles.
Aga mitte niisama, vaid ikka konstruktiivseks kommenteerimiseks neile, kes soovivad selles artiklis oma mõtete või infoga kaasa lüüa. Niimoodi siis hakkab lugu vähehaaval kosuma, kuni ühel hetkel kirjutab algidee tekitaja selle korralikult kokku, toimetab ära ning avaldab paberlehes koos kõigi kontributeerijate nimedega.
Kuidas kõigile kaasalööjatele tasuda, seda ma ei mõelnud, aga ega tavaliselt artikli kirjutaja ka üldse rikkaks ei saa. Aga sümboolse tasu vastavalt panusele (kui keegi peaks seda tahtma) saab loomulikult maksta.
Mingitel põhjustel jäi see plaan ellu viimata. Kuni siis ühel päeval "kapitalisti" nime all kommenteerija kirjutas, et ma kasutan siinseid kommentaare oma artiklites ja küsis umbes nii, et et kas see ikka on õige.
See on väga hea küsimus: jah, mida ma siis tegelikult teen? Kasutan või ei kasuta? Minu meelest kasutan kommenteerijaid kaasamõtlejate ja kriitikutena, kuid ei kasuta kommenteerijaid ja nende mõtteid ära. Kohe selgitan, miks ja kuidas.
Tegelikult kirjutan ma siia blogisse ikka sellest, millest süda muretseb. Ei kirjuta "raha teenimiseks", sest blogi pidamise eest ei maksta mulle sentigi. Makstakse Eesti Päevalehe peatoimetamise eest, aga blogi on puhtalt mu eralõbu. Pakkuma siinseid lugusid lehes avaldamiseks ma tavaliselt ei lähe. Kui aga lugu tabab sotsiaalset närvi või on millegi poolest ka paberlehe lugejatele oluline, siis tuleb varem või hiljem mõni Päevalehe toimetaja, kes on blogi lugenud ja teeb ettepaneku see lugu ka lehes avaldada.
Siis töötan teksti paberlehe jaoks ümber. Kui selleks ajaks on blogisse kommentaare kogunenud, tutvun nendega hoolikalt. Kommentaatorite arvamused on lakmustest, mis näitab, kas loo idee on kandev, kas mõttekäik on selge, kas argumentatsioon on loogiline. Tihti juhib mõni kommentaator tähelepanu loogikavigadele või mingitele minu poolt tähelepanuta jäänud aspektidele.
Seega on paberlehte jõudnud versioon segu vahepealsetest arengutest kõnealuses teemas (mida ma pean tingimata arvestama), kirjutamise erinevas spetsiifikas blogi ja ajalehe jaoks, erineva auditooriumi arvestamises ning kommentaatorite kriitikast ja mõtetest.
Comments:
<< Home
Selgitan siis oma etteheidet põhjalikumalt. Kuna mina esinen siin pseudonüümi alla, siis mina olen vabatahtlikult loobunud oma kommentaaride autoriõigustest. Mul ei ole isegi vähimatki soovi saada mainitud, juhul kui mõni siinne lugu jõuab paberile. Ja mul ei ole ka midagi paberile jõudmise vastu. Ja mul ei ole ka midagi minu siinsete mõtete või ideede külmast varastamisest epl'i või sinu isiklikes huvides, ega oota ma ka mingit tunnustust või raha. Mulle lihtsalt jäi mulje, et sa testid siin eelnevalt ja teadlikult omi artikleid. Ja vot SIIS ja ainult siis ma sooviks teada seda ette, et oleks minu arvates ilus. Ei muud :-)
# posted by 
: teisipäev, Oktoober 18, 2005
: teisipäev, Oktoober 18, 2005
nagu esimene kommija ütles: seda asja kutsutakse tänapäeval Wikipedia'ks: http://en.wikipedia.org/wiki/Main_Page
vastus sinu küsimusele: aga muidugi võib blogija kasutada kommijate mõtteid kui ta sellele VIITAB.. see viimane ju ongi pea enamuse webi aslustala.. viita allikale.. ja sinule ei lange ükski needus :)
vastus sinu küsimusele: aga muidugi võib blogija kasutada kommijate mõtteid kui ta sellele VIITAB.. see viimane ju ongi pea enamuse webi aslustala.. viita allikale.. ja sinule ei lange ükski needus :)
Eks kõik ole põhimõtteliselt ju kokkuleppe asi. Aga sellele ei ole ma mõelnud, et peaksin ette teadma, kas miski võib ajaleheloos kaasa mängida. Minu põhjalikud otsused olid, kas võtta sõna ja kui, siis kas päris- või varjunime all. Selle otsusega panin asja enda jaoks paika - mis varjunime all, selle olen ma ise vabalt välja pakkunud. Eriti kuna ma niikuinii ei külastaks blogi, mille omanikku ma ei toetaks. Sõdida saab mujal eluski piisavalt. Siit tuleneb, et mul on hea meel, kui saan ehk aidata mõnda asja täpsustada, enne kui see lehes ilmub. Kui oleksin otsustanud esineda oma nime all, siis arvaksin ehk teisiti ja hoiaksin rohkem omast kinni.
Valimistega seoses on aga, pangem tähele, tulnud mõni meeldiv üllatus. Esiteks sotside/RLi vastus Keskile Tallinnas. Et ei joosta kohe mõne linnaosavalitsuse juhi koha nimel tormi, vaid esitatakse põhimõttelisi küsimusi. Teiseks see, et too Paide tegelane, kelle naine end põlema pani, ei saanud enam eriti hääli. Ehk ikka hakkab ajapikku kujunema midagi, mis vähendab mõnede absoluutse karistamatuse tunnet. Kes see jõuab oodata, millal saatus neid karistab.
Valimistega seoses on aga, pangem tähele, tulnud mõni meeldiv üllatus. Esiteks sotside/RLi vastus Keskile Tallinnas. Et ei joosta kohe mõne linnaosavalitsuse juhi koha nimel tormi, vaid esitatakse põhimõttelisi küsimusi. Teiseks see, et too Paide tegelane, kelle naine end põlema pani, ei saanud enam eriti hääli. Ehk ikka hakkab ajapikku kujunema midagi, mis vähendab mõnede absoluutse karistamatuse tunnet. Kes see jõuab oodata, millal saatus neid karistab.
Ma arvan, et kapitalisti point on nüüd mulle väga selge ja arusaadav - kui artiklit testida, siis sellest ka ette teatada. Muidugi. Loomulikult.
Pakun avalikult üht mõtet ja teise kirjutan hr.Hõbemäe e-mailile esialgseks hindamiseks.
Kirjutasin artiklile "Savisaare seljavõit-" edgarpugi60, 19:11 17.10.2005 kommentaari(-d) ja seal on MaxPower, 20:08 17.10.2005 ja Limburger, 20:39 17.10.2005 ... mille oluliseks osaks on analüüsivõime... mingil kombel neid toetamas. See on edasise alus.
Hr. Hõbemägi võiks kirjutada artikli erakondade programmide ideelisest alusest - suunaga ühele kujuteldava partei ideaalsele programmile. Abiks saaksid siin olla kõik kommentaatorid, see oleks hiigelsuur auditoorium (see sõna jääb aluseks isiklikule kirjale). Ehk oleks see toeks ja koostööpakkumiseks EPL-i poolt.
Kirjutasin artiklile "Savisaare seljavõit-" edgarpugi60, 19:11 17.10.2005 kommentaari(-d) ja seal on MaxPower, 20:08 17.10.2005 ja Limburger, 20:39 17.10.2005 ... mille oluliseks osaks on analüüsivõime... mingil kombel neid toetamas. See on edasise alus.
Hr. Hõbemägi võiks kirjutada artikli erakondade programmide ideelisest alusest - suunaga ühele kujuteldava partei ideaalsele programmile. Abiks saaksid siin olla kõik kommentaatorid, see oleks hiigelsuur auditoorium (see sõna jääb aluseks isiklikule kirjale). Ehk oleks see toeks ja koostööpakkumiseks EPL-i poolt.
# posted by : kolmapäev, Oktoober 19, 2005
: kolmapäev, Oktoober 19, 2005
Leheneegrite puhul on üldlevinud etteheide: uih, nad on pealiskaudsed, üheülbalised, pinnapealsed, süüvimatud...
Nagu ikka igasuguste üldistuse puhul on seegi ühtpidi õige ja teistpidi vale.
Kui siinses blogis Hõbemägi kasutab kirjaliku vestlemise vormi oma ideede ja artiklite lihvimiseks, on see igati tore. Üldse, see on üks efektiivsemaid vaimse töö vorm.
Igasugu torisejatele ja õiendajatele saab siis vähemalt näpuga näidata, et näe, seda lugu siin hakati kirjutama juba siis ja siis. Näe, kõik ajakirjanikud pole pinnallibisejad.
Vestlemine on üldse üks kaunis kunst. Soovitan kõigile: Theodore Zeldin "Vestluskunst" Õhuke ja odav, sügav ja kaunis raamat. Mind pani rääkimisest ja kirjutamisest tükk maad paremini aru saama.
Mingit autorsuse või tasumise küsimust siin küll mõtet pole aretada. Tähtsust sel nii väga on, kellele hea idee kuulub? Peaasi, et see hea on ja maailmagi kübe ehk etemaks muudab.
Avaliku artikli mõte vääriks siiski katsetamist. Aga kuidas seda teha, et kirjutaja või toimetaja solgi sisse ära ei upuks?
Nagu ikka igasuguste üldistuse puhul on seegi ühtpidi õige ja teistpidi vale.
Kui siinses blogis Hõbemägi kasutab kirjaliku vestlemise vormi oma ideede ja artiklite lihvimiseks, on see igati tore. Üldse, see on üks efektiivsemaid vaimse töö vorm.
Igasugu torisejatele ja õiendajatele saab siis vähemalt näpuga näidata, et näe, seda lugu siin hakati kirjutama juba siis ja siis. Näe, kõik ajakirjanikud pole pinnallibisejad.
Vestlemine on üldse üks kaunis kunst. Soovitan kõigile: Theodore Zeldin "Vestluskunst" Õhuke ja odav, sügav ja kaunis raamat. Mind pani rääkimisest ja kirjutamisest tükk maad paremini aru saama.
Mingit autorsuse või tasumise küsimust siin küll mõtet pole aretada. Tähtsust sel nii väga on, kellele hea idee kuulub? Peaasi, et see hea on ja maailmagi kübe ehk etemaks muudab.
Avaliku artikli mõte vääriks siiski katsetamist. Aga kuidas seda teha, et kirjutaja või toimetaja solgi sisse ära ei upuks?
# posted by : kolmapäev, Oktoober 19, 2005
: kolmapäev, Oktoober 19, 2005
Autorsusest veel. Elame ju va postmodernismi. Muudkui tsiteerime üksteist. Tsiteerimine ei tähenda ometigi autori käest mõtte äravõtmist.
Autor jääb alles, mõte jääb alles, ainult et läheb teiste peadesse või lugudesse oma elu elama.
Praegune autoriseadus on kuidagi vildakas ja haige, nagu ka suhtumine, et oh, ma ütlesin kolm sõna, keegi nüüd kasutas seda, davai maksku. Ega elu pole reklaamibüroo, kus ajad sooja õhku suust välja, pomised "eriti eriline" ja saad selle eest kümme tuhhi.
Teiseks, kui ei anna, siis ise ka ei saa. Käid ise ideid välja, saad neid ka vastu.
Mind näiteks ei riiva eriti kuidagi, kui minu ideid kasutatakse ilma mind mainimata.
Huvitav oleks lahti rääkida spetsiifilised erinevused blogi ja paberkandja jaoks kirjutamisel. Millised need on? Palju neid on? Kui jäigad need erinevused on?
Autor jääb alles, mõte jääb alles, ainult et läheb teiste peadesse või lugudesse oma elu elama.
Praegune autoriseadus on kuidagi vildakas ja haige, nagu ka suhtumine, et oh, ma ütlesin kolm sõna, keegi nüüd kasutas seda, davai maksku. Ega elu pole reklaamibüroo, kus ajad sooja õhku suust välja, pomised "eriti eriline" ja saad selle eest kümme tuhhi.
Teiseks, kui ei anna, siis ise ka ei saa. Käid ise ideid välja, saad neid ka vastu.
Mind näiteks ei riiva eriti kuidagi, kui minu ideid kasutatakse ilma mind mainimata.
Huvitav oleks lahti rääkida spetsiifilised erinevused blogi ja paberkandja jaoks kirjutamisel. Millised need on? Palju neid on? Kui jäigad need erinevused on?
# posted by : neljapäev, Oktoober 20, 2005
: neljapäev, Oktoober 20, 2005
Kõrvalt vaadates tundub paberil trükitud tekst (isegi online'i panduna) valmis ja suletud, aga blogi oma avatud ja vahetum = suhtlemisvarjundiga.
Kuigi kui põhjalikumalt mõelda ja katsuda põhjendada, siis selgub ehk midagi mitmeplaanilisemat.
Kuigi kui põhjalikumalt mõelda ja katsuda põhjendada, siis selgub ehk midagi mitmeplaanilisemat.
kulla hõbemägi, loodan, seda kommentaari ka juhtute lugema:
"lakmustest" on sul küll moesõna, nagu "testikatse" praegu rallimaailmas. on lakmuspaber, äärmisel juhul äkki lakmus (ei viitsi praegu õs-i haarata), aga mitte lakmus+test.
reklaamimaailmast: testriba on punane! muidu on küll Te blogimist päris kena lugeda. aitäh.
"lakmustest" on sul küll moesõna, nagu "testikatse" praegu rallimaailmas. on lakmuspaber, äärmisel juhul äkki lakmus (ei viitsi praegu õs-i haarata), aga mitte lakmus+test.
reklaamimaailmast: testriba on punane! muidu on küll Te blogimist päris kena lugeda. aitäh.
# posted by : teisipäev, November 08, 2005
: teisipäev, November 08, 2005
Lugesin siin mõndi vanemaid sissekandeid ja see jäi silma, kuna olen ka ise aktiivne blogija ja kommenteerija.
Minu puhul on vahel nii, et just kommenteerija on viidanud minu vigadele loogikas ja tekstis (nagu te ise mainisite) ja nad on pannud mind mõtlema erinevate asjade üle. Peale kommentaari lugemist suhtun ma millegisse teistmoodi ja kunagi hiljem võibolla kirjutan sellest. See aga ei tähenda, et ma tema ideed või mõtet kasutan. Nii see pole. Pigem on kommenterija mind suunanud kuhugipoole ja ma olen oma peas asjad enda jaoks ümber mõelnud. Kui aga kommenteerijal on olnud otsene mõju minu arvamusele, siis ma üritan teda ikka mainida (juhul, kui inimene esineb oma nimega või tal on kindel nickname).
Postitage kommentaar
Minu puhul on vahel nii, et just kommenteerija on viidanud minu vigadele loogikas ja tekstis (nagu te ise mainisite) ja nad on pannud mind mõtlema erinevate asjade üle. Peale kommentaari lugemist suhtun ma millegisse teistmoodi ja kunagi hiljem võibolla kirjutan sellest. See aga ei tähenda, et ma tema ideed või mõtet kasutan. Nii see pole. Pigem on kommenterija mind suunanud kuhugipoole ja ma olen oma peas asjad enda jaoks ümber mõelnud. Kui aga kommenteerijal on olnud otsene mõju minu arvamusele, siis ma üritan teda ikka mainida (juhul, kui inimene esineb oma nimega või tal on kindel nickname).
<< Home
