18 Mai, 2006
ARVUSTUS: Tõnis Mägi rääkimata lugu
Berk Vaher
Müümata naer
Kirjastus Ilo, 2006
Kunagi möödunud talvel helistas mulle Tõnis Mägi ja küsis, kas mul on alles üks vana, 80ndatel aastatel kirjutatud brosüür ansambli Ultima Thule kohta. Kirjutasin selle asja ühe kooperatiivimehe tellimusel, kes lõpuks välismaale ära kargas ja tööraha maksmata jättis. Tõnis laulis siis Thules.
Kui küsisin Tõniselt, milleks tal seda vaja, siis sain teada, et koos Berk Vaheriga on neil käsil raamat Tõnisest. Kahjuks mul oma trükist enam järel ei olnud (Kui kellelegi on siiski üks ülearune eksemplar kodus, siis olen selle eest tänulik. Loeks ise läbi ja annaks Tõnisele edasi!) ja nii ei saanud ma kuidagi uude raamatusse “kontributeerida”.
Selle pärast hakkasin ilmunud raamatut kohe huviga lugema. Oli ju Tõnise telefonikõne tõttu mul tekkinud sellega mingisugune vaimne “oma suhe”, kuigi mingit materiaalset sidet ei olnud. Ütlen ausalt, et see raamat meeldib mulle.
Ja kuna olen Tõnis Mäega elus aeg-ajalt kokku puutunud, siis julgen arvata, et ma oskan temast midagi arvata. Lugesin raamatu ühe soojaga läbi ja jäin siis mõtlema – kas see ongi nüüd kõik? Lapsepõlve pildikesed, popiaastate algus ja traadipillide orkestrid, veidi pätiromantikat, üsna palju “peatage maailm, ma tahan maha astuda”-nõukaromantikat,hermeetiliseks kiskuv teatri ja vana Hermanni periood. Kas see ongi ühe Tõnise kogu elu? Kroonika ja Õhtuleht ei leia sellest raamatust ühtegi seniteadmata sensatsioonilist detaili, millest “Tõnise pihtimuse”-tüüpi kaanelugu kirjutada.
Raamat on nagu Tõnis ise. Ja kindlasti on Tõnis Mägi natuke naiivne inimene. Aga see on hädavajalik naiivsus selleks, et intelligentne skepsis ei ummistaks silmi. Enesekaitse, mis avaldub läbi enese haavatavaks tegemise. Võit valu läbi. Kas pole mitte sellepärast nii paljud intelligentsed inimesed loomevõimetud, et nad aina mõtlevad “ah, nagunii on see kõik juba olnud…”
Mulle tundub, et Tõnisel on julgust avatud uksest taas ja taas sisse astuda. Tema õnneks oskab ta seal sees siis alati midagi uut märgata.
Ma usun, et kogu oma elu jooksul tuleb inimene kaarega iseenda juurde tagasi. Maailma sündides on inimene isiksusena juba täiesti olemas – võrrelege kasvõi imikute iseloomusid! Siis järgneb pikk ja segane iseendast eemale või välja kasvamise periood ja lõpuks hakkab inimene enese juurde tagasi jõudma. Leiab enese uuesti üles. Mägi raamatus on kirjutatud: “Vahepeal kuhugi kadunud rahutunne, et mul on aega ja ma saan oma asjadega tegeleda ja keegi ei sega, on mul nüüd tagasi tulnud. /---/ Aga lapsena olin teistsugune”.
Raamat räägib Tõnisest täpselt ja ainult niipalju, kui ta ise seda tahab rääkida. Ja seda ei ole liiga palju ühe nii suure hingega inimese jaoks. Aga ma tunnustan Tõnise tarkust oma lugu ise mitte ära rääkida; mitte lasta seda teistel rääkida ja targalt, terahaaval ehitada oma saladust.
Eks ta ise vihjab sellele lausa aiateibaga: “Mulle meeldib James Krüssi raamat Timm Thaler ehk müüdud naer. Poiss müüb oma naeru kuradile, temast saab maailma rikkaim inimene ja samas ei kontrolli ta midagi”. On ju ükskõik, kas sa müüd oma naeru, keha, hinge või oma loo.
Tõnis oma lugu lugejale ei müünud. Sest pole midagi igavamat kui äraseletatud kunstnik, kes kõik oma tunded, probleemid ja ängid lugejate kohvilauale laiali laotab.
Kunstnik peab olema saladus. Jah, kes seda ütleski?
