MEKA (Meedia.Eetika.Kriitika.Analüüs)

See artikkel ilmub teisipäevases Päevalehes.
On üsna tõenäoline, et Tõnismäe sündmused maikuises Tallinnas olid tagajärg möödunud aastal Moskvas peetud pidustustele, mis olid pühendatud 60. aasta möödumisele Teise maailmasõja lõpust. Toona lootis president Putin Venemaal kanoniseeritud 9. mai vabastusideoloogiat maailmas laiemalt levitada, kuid jäi alla Läti presidendi Freiberga südikale esinemisele. Viimase versioon Baltimaade traagilisest ajaloost jäi meedias tugevamalt kõlama kui Moskva ametlik propaganda.
Impeeriumi vastulöök oli ainult aja küsimus. Selleks lasi Venemaa ebameeldiva teema maha jahtuda ning tõi selle hästi ette valmistatuna esile tänavu 9. maiks taas esile.
Eesmärke oli tõenäoliselt mitmeid: "pealisülesandeks" see, et Eesti on jätkuvalt "väike vastik natsiriik". Vähemad ja lähemad ülesanded ilmselt olukorra destabiliserimine Eestis ning kohalike, killustunud vene poliitiliste jõudude ühendamine ühtse idee ümber. (Moskva toetus neile - ka rahaline - sõltub just nimelt ühinemisest.)
Tegu on korraliku stsenaariumiga, mille kallal on vene "poliittehnoloogid" (milline jube sõna!) pikemalt töötanud. Näiteks 25. mail esines Venemaa esindaja OSCEs Borodavkin sõnavõtuga, kus rääkis Tõnismäe monumendi rüvetamisest ning selle võimalikust äraviimisest. (Hea vastulöögi andis sellele Eesti esindaja Gea Rennel.)

Moskva tankistid
Tõnismäe sündmustega seoses esile kerkinud tegelased Andrei Zarenkov ja Maardu linnapea Georgi Bõstrovi nimed on varem läbi jooksnud Kaitsepolitsei aastaraamatust. Uue tegelasena kerkis aga esile kunagine nõukogudemeelse Interrinde juht ja Ülemnõukogu vene saadik Vladimir Lebedev. (Pole see võitlus mitte kõigi venelaste võitlus, vaid nende oma, kel pole elus hästi läinud.)
Lebedev on eestlaste jaoks kehastunud äpardunud Toompea ründaja sümboliks, kes pidi läbi eestlasi täis Lossi platsi nagu häbipostis läbima. Mitmetel isiklikel põhjustel sobib talle märtrikroon väga, tal pole midagi kaotada ning ei saa välistada, et ta just seda taotlebki.
Oma peaga nad keerulisi strateegilisi ja taktikalisi plaane välja töötama pole võimelised ja ega neid vist lastakski. Juhtnöörid ja plaanid saavad nad Vene saatkonnast Tallinnas kui Moskvast, kus mõlemad on sagedased külalised.
Plaanid on ootuspärased - näiteks korraldasid Bõstrov ja Zarenkov Kallavere keskkoolis loengu "Kevad 1945", mille idee oli selles, et Venemaa ei okupeerinud Eestit. Tubateatri kaastegevatena oli kaasatud inimsusevastases kuriteos kahtlustatav Arnold Meri ja endine KGBlane, kirjanik Uno Laht. Järgmine värvatud "antifašist" pidi saama ühest tuntud juudiorganisatsioonide tegelasest, kuid see katse ebaõnnestus.

Millele loodavad poliitikud?
Tõnismäe sündmused on selle tagajärg, et mälestusmärgi küsimus on jäetud eri poliitiliste jõudude poolt päevapoliitilistel kaalutlustel pikka aega lahendamata. See on otseselt poliitikute süü, et asjad on nüüd halvaks läinud. Sellest hoolimata loodavad poliitikud täna ikka veel õiguskaitseorganitele.
Kui aasta tagasi Tõnismäe monumenti mäkerdati, siis süüdistasid poliitikud ja Reformierakonnale lähedal seisev ajaleht Postimees politsei peadirektorit ja tema viletsat tööd. Tänavu millegipärast ei süüdistatud, kuigi asi on palju hullem. Järelikult polnud toona asi peadirektori tegevuses, vaid tema isikus. Aga nagu öeldud - politsei ei lahenda olukorda, vaid hoiab niigi viletsat status quo´d.
Politsei selja taha pugemise asemel tuleb otsida lahendusi. Üks võimalik lahendus on kokkulepe venelastega. Venelastega saab muidugi kokku leppida see, kellel on nendega head sidemed - näiteks Edgar Savisaar. Kui Savisaar kaupleb nii venelastelt kui Reforimierakonnalt välja rahukokkuleppe - nt mälestusmärgi ümberpaigutamise, siis saab ta kindlasti selle kaudu koalitsioonis tugevama positsiooni. Ühtlasi võidab ta lepitajana ka venelaste hääli. Kuid Keskerakond kaotab loomulikult eestlaste ja rahvuslikult meelestatud inimeste hääli, olenevalt kompromissi suurusest.
Reformierakonna võimalus peitub jäigemas lahenduses - lõpuks võib ju Tõnismäel ka "Lihulat" teha! Või tekitada mingi ootamatu lahendus, mis venelaste plaanid segi lööb. Sellega võidavad nad rahvuslikult meelestatud inimeste hääli, kuid kaotavad palju venekeelseid hääli.

Mis on politsei roll?
Politsei roll on konflikte edasi lükata. Aga see ei saa kesta igavesti. Seni on politsei käitunud õigesti. Igal juhul on politsei instrueeritud ja vastavalt riskianalüüsile nad teavad, nad kuidas tegutseda. Ja teavad seda, kuidas mitte mingil juhul käituda.
Kuid sündmuste käigus võib tekkida olukordi, mida pole võimalik ette näha. Inimfaktor pole kunagi lõpuni kindel. Kellegi närvid võivad üles öelda, keegi ei mäleta täpselt, keegi teeb midagi lihtsalt valesti või ei jõua õigel ajal kohale. Aga politsei ei tohi jänni jääda. Sellest sõltub väga palju. Mis siis saab? Selleks tuleb küsida, mida vastaspool tahab saada.
Zarenkovi, Bõstrovi, Lebedevi ja nende tankistide eesmärk on tegelikult väga lihtne - nad tahavad saada vägivaldseid kaadreid, mida meedias näidata. Need kaadrid muutuvad kõvaks poliitiliseks valuutaks, millega on väga keeruline võidelda. Liikuv pilt võidab alati!

Mis kasu on komisjonidest?
"Rüütli sõnul ei saa komisjoni moodustamist enam edasi lükata," ütles presidendi pressiesindaja Eero Raun BNS-ile. See kõlab kui õel parafraas Peteri printsiibile - "kui tahad asjaga venitada, siis moodusta komisjon".
Kõige mõttetum asi on hakata istuma komisjonides. Sest komisjonid ei otsusta midagi, soovitavad ainult. Vene radikaalide kutsumine komiteedesse väga ohtlik, sest see tõstab nende staatust ja näitab, et nende kui poliitilise jõuga arvestatakse. Samal ajal on komisjonid ja ka ajakirjandus olulised ventiilid, kus tekkivat ülesurvet välja lastakse. (Raul Rebane soovitas esmaspäevases "Pressiklubi" saates aga ajakirjandusel kogu see ebameeldiv temaatika omavahelisel kokkuleppel üldse maha vaikida.)
Komisjonid komisjonideks, kuid otsustama peab valitsus. Valitsus ei saa pugeda ka selle taha, et mälestusmärk on linna oma ja asub linna maa peal. Probleem ei ole ammu enam munitsipaalne, vaid riiklik.

Järgmine vaatus - 22. september
Järgmine temaatiline suurüritus Tallinnas, mis on Moskva plaanidesse sisse kirjutatud, toimub 22. septembril. Siis tähistatakse Tallinna "vabastamist" nõukogude vägede poolt. Ja kus mujal on seda sobivam teha kui Tõnismäe mälestusmärgi juures! Mida see vabastamine kaasa tõi, pole vaja üle seletada.
Veel enne seda kuupäeva toimub aga Peterburis juhtivate tööstusriikide ja Venemaa juhtide ehk G8 nõupidamine energeetilise julgeoleku teemal. Kuid ka "kodustel" ja lähedastel Balti teemadel ratsutamine pole seal Venemaa jaoks paha. Mitu kärbest ühe hoobiga.
Eesti valitsus on tänaseks saanud kaitsepolitseilt piisavalt ohuhinnaguid, et nendesse väga tõsiselt suhtuda. Keegi valitsuses ei saa öelda, et pole asjast kuulnud. Valitsusjuht ei saa vastutust riigis toimuva eest kellelegi teisele veeretada.
Jah, kõik koalitsioonipartnerid tahavad saada venelaste hääli. Aga kui meeleavaldused Tõnismäel kontrolli alt väljuvad, kui õiguskord kokku kukub, siis kukub ka valitsus. Valik on raske ja lahendus peab tulema enne 22. septembrit.