MEKA (Meedia.Eetika.Kriitika.Analüüs)

Sõidan nädalaks Moskvasse, ülemaailmse ajalehtede assotsiatsiooni (WAN) konverentsile. Arvutit kaasa ei võta, seega ei tule ka täiendusi. Seniks aga üks raamatuarvustus ingliskeelsest raamatust, mis kohe-kohe peaks ka eesti keeles ilmuma.

A Short History of Tractors in Ukrainian
Marina Lewycka
Penguin 2005

Perestroikast ja glasnostist on parasjagu nii palju aega möödas, et pärast Lääne kirjanike esialgset naiivsust ja sellele järgnenud vene maffiahirmu on nüüd aeg jõudnud ida ja lääne erinevate väärtustega maailmade kokkupuutest või -põrkest kirjutamiseni tavalise keskklassi perekonnaelu ringis.
Marina Lewycka "Lühike ukrainakeelne traktorite ajalugu" räägib loo sellest, kuidas leseks jäänud ukrainlasest emigrant Nikolai Majevski ühes Inglise väikelinnas … aga kõige paremini ütleb seda raamatu avalõik: "Kaks aastat pärast minu ema surma armus minu isa glamuursesse, blondi, lahutatud ukrainlannasse. Isa oli kaheksakümmend neli ja naine kolmkümmend kuus. Ta plahvatas meie ellu nagu karvane roosa granaat, pöörates üles sogased veed, tuues pinnale mälestuste muda, ja andis perekonna luukeredele hoobi tagumikku."
Pärast sõda koos perega Saksamaa kaudu Inglismaale jõudnud ja seal juurdunud insener Majevski pöörab naiivsete lootustega oma elu pea peale, ja mitte ainult enda. Tema kaks tütart - Nadja ja Vera hakkavad ühiselt võitlema nende ellu saabunud ahne ja labase, sovjeetlikult pragmaatilise sekspommi Valentina ja tema poja Stanislaviga.
Pole hullemat lolli kui vana loll, on keegi öelnud. Aga vana mehe lootused, ehkki naiivsed, on siiski tõsiselt võetav katse pääseda talle paratamatult vastu vaatavast tulevikust - aeglasest hääbumisest ja vaid mälestustes elamisest. Ta saavutab uuesti elava, kuigi valusa kontakti närvilise, reeturliku ja põtkiva maailmaga. Ta tunneb armastust, ta saab vaenlasi, ta võtab riske, sünnib isegi laps...

Tekkivas konfliktis põrkuvad kokku paljud erinevad väärtused, kus tema tütred muutuvad konservatiivsete vaadete kandjateks, vana mees muutub "ballistiliseks" ning Valentina tegutseb täiesti ette ennustatavalt nagu keskkomitee. Vähemalt lugeja jaoks, kellel on nõukogude tegelikkuse kogemus selja taga…
Minu jaoks oli huvitav, kuidas kujutas ukraina "rahvadiplomaatia" esindajat inglise keeles kirjutav kirjanik. Tuleb küll märkida, et autor on raamatu ilmselt suures osas enda elu pealt maha kirjutanud, sest temagi on ukrainlanna, kes sündis Inglismaal vanematest, kes sõjasegadustes Ukrainast sinna sattusid; ja ülikooli õppejõud nagu raamatu minategelane.
Blond sekspomm Valentina kui nõukogude ühiskonna sümbol on võlts, valelik, lohakas, kiimaline, ahne, oportunistlik, laisk ja vägivaldne. Ta armastab kassikulda, labasust ja raha. Isegi pisikesed välise edu sümbolid on talle tähtsamad kui miski muu. Ning inimeste ärakasutamine oma huvides on sama loomulik kui tema kõrge rinna kerkimine hingamise rütmis.
See pole muidugi ju ukrainalik, vaid pesuehtne nõukogulik mentaliteet. Ja selles mõttes ei erine Valentina teistest oma saatusekaaslastest, kes samasuguste mõtetega kohe pärast piiride avanemist välismaale ruttasid, et "Läänes" uut elu nautima hakata.


Nõukoguliku mentaliteediga vastamisi sattudes on enamus läänes kasvanud inimesi esialgu kaitsetud ja naiivsed. Mis muidugi ei tähenda, nagu nad ei suudaks õppida või nagu ei suudaks endine nõukogulane midagi õppida ja paremaks muutuda. Kui ta tahab, muidugi.
Välismaa arvustajad kasutavad sellest raamatust rääkides tihti sõna "funny". Minu meelest see raamat küll "funny" ei olnud, kuigi üsna lahe lugemine siiski. See kirjeldas ühe eks-sovjeedi katse välja tungida oma tavapärasest keskkonnast, et tõsta Läänes oma materiaalset ja sotsiaalset staatust. Kui sotsiaalse staatuse tõstmine ei õnnestunud, tõmbus ta tagasi endisetesse piiridesse, võttes kaasa niipalju käegakatsutavat kraami kui vähegi võimalik. Jällegi - ei midagi uut, ei midagi sellist, mida me poleks oma silmaga Tallinna reisisadamas tunnistanud. Väikeste unistuste kokkuvarisemine.
Raamatu teine liin on Valentina poolt tekitatud tornaados uuesti lahti löödud Majevskite perekonna eluraamatu leheküljed. Selgub, et tavalise perekonna lugu ei olegi nii tavaline, et halba on tehtud nii teadlikult kui teadmata, et ehk oleks kõik võinud hoopis teistmoodi minna - ja et kõik need inimesed oleksid üldse võinud jäljetult kaduda, kui briti sõdurid oleks veidigi hilinenud saksa koonduslaagri kartserist poolsurnud vange vabastama. Aga kõik läks õnneks teistmoodi. Ja seda õnne õpivad õed uuesti tunnetama. Aga mis on sellel kõigel pistmist traktorite ajalooga, see jäägu saladuseks. Raamat ilmub ju kohe ka eestikeelses tõlkes.


Kuidas siis briti kirjanik suhtub barbaarsesse tulnukasse oma isamaalt? Hoolimata sovjeetluse räige olemuse äratabamisest ei mõista Lewycka Valentinat hukka. Valentinal ei ole väärtusi, tal on vaid hoiakud ja tingitud refleksid. Temast võib veel asja saada, ta ei suuda vana head Inglismaad uppi ajada.
Lewycka vaatab teda väikese imestuse, aga läbinisti inimliku, sooja pilguga, mis tunnistab erinevusi ja annab neile eluõiguse. Sest keegi pole vigadeta ja kellelgi pole õigust visata esimest kivi. Briti uuemas kirjanduses meeldibki mulle eriti see elujaatav, igapäevase elu pisiasju ja erinevaid väärtusi hindav positiivsus. See väljendub ka igapäevses elus - hiljuti Londonis viibides ja Hyde Parki lähedal Caffe Neros hommikust kohvi juues tajusin seda tukslevat, multikultuurset, teineteist sõbralikult austavat ühiskonda. On ju sealgi palju võõrandumist ja teineteise mittemõistmist, kuid sellest tähtsam on positiivne eelhäälestatus.