MEKA (Meedia.Eetika.Kriitika.Analüüs)

Anti-EÜE lammutusmalev

2006-08-28T12:03:00.000+02:00

Postimees kirjutab: Justiitsminister Rein Lang teeb ettepaneku taastada üliõpilasmalev lammutusmalevana, et tänased tudengid puhastaksid Eesti maakohad neist koledatest ehitistest, mida nende isad kunagi samuti üliõpilasmaleva koosseisus ehitasid.
Idee ei ole uus. Esitasin selle juba 2001 aastal. Panen siia juurde oma artikli 2001. aastast, millele Rein Lang täna ka korrektselt viitas.

Anti-EÜE lammutusmalev
Eesti Päevaleht
23. jaanuar 2001

Eesti maastik on täis pikitud tontlikke ja lagunevaid hiigelhooneid, milles kunagi käis vilgas põllumajanduslik tegevus. Nüüd seisavad need kuulsusrikka Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva (EÜE) poolt napsivõtmise, laululöömise ja regiooni kokkutulekute vahel püstitatud kolossid nagu mälestusmärk kadunud ajale.

Ajal, mil räägitakse maailma ähvardavast reostusest, tuleb muude reostusliikide kõrval tingimata rääkida ka hoopis olulisemast “uue reostuse” tüübist, nimelt arhitektuurilisest loodusreostusest. Selle all pean ma praegu silmas 50 nõukogude aasta jooksul Eesti loodusmaastikule kerkinud põllumajanduslikke hooneid - traktorijaamu, garaaže, kuivateid, ladusid ja muid mulle tundmatu, kuid kunagi väga konkreetse agrikultuurse sisuga täidetud hooneid, mis täna seisavad kasututena, aknad sisse löödud ja katus auke täis.

EI TÄITUNUD ÕRN LOOTUS, et uus aeg need hooned uuele elule äratab. Sest odavam ja lihtsam on ehitada valmiselementidest ladu või mõni tootmishoone, kui igast otsast lagunevat esivanemate pärandust kõpitseda. Hoolimata sellest, et ehitusmalevlased ehitasid asjatundmatult, lohakalt või lihtsalt omast peast, hoolimata sellest, et osa tsementi kadus juba ehitamise ajal kohalike kolhoosnike eraehitus-platsidele, seisavad need peletislikud hooned ikka veel püsti. Ja pole loota, et nad lähema paarikümne aasta jooksul iseenesest ümber kukuksid.

Minu arvates on Eesti maastiku väljanägemise eest hoolitsemine sama oluline, nagu Tallinna vanalinna silueti säilitamine. Teiste sõnadega - kui tahame elada ilusas Eestis, siis tuleb ehitusmalevlaste pärandus maha lammutada. Kes peaks seda tegema? Kõige lihtsam on isade patud nuhelda laste kätte. Seega tuleb kõigi Kallionite, Kägude, Annuste ja Leivode juhtimisel ja isiklikul kaasaaitamisel püstitatud kuivatid ja seafarmid maha lõhkuda juba järgmisel, ehitamisele haridust eelistaval põlvkonnal.

SELLEKS OTSTARBEKS TULEB asutada Anti-EÜE ehk lammutusmalev, mis suviti tegeleb kasutult seisva põllumajandusarhitektuuri hävitamisega. Mis võiks olla toredam, kui sepahaamrite ja kangidega rünnata isade püstitatud hooneid, elada välja talvised ühika-ängid ja ööklubides väljarabelemata jäänud destruktiivsed tungid!

Osa lammutuskuludest kannaksid kohalikud omavalitsused, osa tuleks vabariigi valitsuselt, osa aga tuleks välja pigistada mõnelt Euroopa Liidu maastikukaitsega seotud fondilt. Ning lõpeks ükskord ka see igavene virin, et “tänapäeva üliõpilastel pole enam malevat, kuhu suvel minna ja koos olla!”

Narkodiiler on rahvuskangelane

2006-08-11T12:16:00.000+02:00

Ain Mäeotsa kokaiinitarbimise loo kommentaarides, mis on avaldatud erinevates internetiportaalides, ilmneb selgelt üks tendents - seaduskuulekas inimene on reetur ja äraandja, politsei on inimese vaenlane ning võim on kurjategijate käes.

"Kits", "äraandja", "reetur" - niimoodi iseloomustatakse endist teatrijuhti Mäeotsa, kes politseile teatas narkodiileri nime. Halloo? Mis toimub? Kas kommentaariumid on narkodiilerite omavahelise suhtlemise keskkond või on tegu ühiskonnas süveneva tendentsiga kummardada jõudu ja põlata oma riiki?
Peaks ju olema täiesti normaalne, et kodanik tahab õiglast ja ausat riiki, kus ei tegutse narkokaubitsejad, kupeldajad, kurjategijad ja muud sulid. Peaks olema normaalne, et kodanik aitab oma riiki ausamaks teha. Aga ei.
Teine kommentaarides ilmnev parastav tendents räägib sellest, nagu oleks karistus kuritegelikule maailmale vastu hakkamise eest paratamatu. "Aga nüüd ta saab, pääsu pole," on selliste kommentaaride leitmotiiv. Jällegi - kas tegu on kurjategijate või riigikodanike omavahelise vestlusega? Kust see veendumus, et kurjategijatele on kõik võimalik ja lubatud?
Sama suhtumist kannavad kommentaarid, mis räägivad sellest, kuidas ülekuulamisel käinud Ain Mäeots "lobisema hakkas" või "lõhki löödi". Suhtumine - politsei on vaenlane, tema ees tuleb jääda lõpuni vankumatuks, narkodiilerit tuleb kaitsta viimase veretilgani.
Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et kui juba riigist võõrandutakse, siis ei jää võõrandujad ometi õhku rippuma, vaid valivad mingi poole. Lihtne on valida elukestva künismi või jõu ja rahakummardamise poolt. Tunned ennast justkui kaitstult ning saad ülejäänud mõttetutesse punnitajatesse üleoleva põlastusega suhtuda.
Kurjategijate ja pätimaailma imbumisest igapäevasesse elusse annab eeskätt märku släng ning suhtumised. Paljudest kommentaaridest jääb mulje, et narkodiiler on tubli mees, kes teeb oma tööd ning kes on nüüd õnnetult mingi lollaka tõttu vahele jäänud. Täitsa õudne hakkab. Kuhu ma olen sattunud? Halloo?

Robert Lepikson ja lehetellimine

2006-07-05T12:08:00.000+02:00

Allpool on ühe Päevalehe lugeja kiri toimetusele ja peatoimetaja vastus sellele.

Tere!
Kätte on jõudnud aeg võtta vastu otsus - jätkata Eesti Päevalehe tellimist või mitte. Õnneks tegi EP otsustamise väga kergeks. Avasin esmaspäeval EP (3. juulil) ja mis ma näen - maailma kõige tähtsam uudis on see, et Eestis on jälle üks suhteliselt noores eas Roberti-nimeline mees surnud. Mis siis on see uudis, et peab olema nii esilehel ja suurelt üle kahe lehekülje väljalaske keskel?
Mehe vanus? On ju teada, et keskmine suremus infarkti on Eesti meestel 63. Ega insuldigagi suurt parem pole. Järelikult sureb Roberti vanuses mehi igal aastal oluliselt rohkem, kui neist ajalehes kirjutatakse. Miks siis teistest surevatest meestest ei räägita?
See, et mitte liiga puhta ärimentaliteediga ärimees suri?
See, et nimetatud ärimees oli ka poliitikas olnud ja oli väga "huvitava" idee autor ( kõik inimesed Viru väljakult maa alla ja autod maa peale!!!!) Et palju raha on see, miks peab inimesest kirjutama?
Lappasin lehe lõpuni ja arvasin, et kogemata jätsin Gaudeamuse koha vahele. Võtsin uuesti lehe lahti. Ja mida ei ole, on minimaalnegi lõiguke juubelilaulupeo kohta!!! See, et 6000 tudengist tansijat-lauljat üle kogu Baltikumi on kokku tulnud, higi pales päikselõõsas harjutanud, et siis super Eesti, Leedu ja Läti kultuuripidu välja kanda - see uudiste künnist EP arvates ei ületa!!!
Loomulikult on lehel õigus avaldada mida tahes ja avaldamata jätta mida iganes.
Ja ka minul on õigus kasutada oma raha nii nagu mina tahan. Kindlasti ei kavatse ma oma raha paigutada lehtedesse, kelle prioriteedid Õhtulehe omadest ei erine.
Edu teile ja mulle endalegi: õnneks toimus Gaudeamus enne, kui olin uue rahasumma EP poole teele saatnud.
Parimaga,
Airi (pikaaegne EP tellija)

Peatoimetaja vastus:
Tervist!
Lugesin teie kirja, kus avaldasite arvamust, et Robert Lepiksoni surmale tähelepanu pööramine oli Päevalehes ülearune.
Ma ei ole teiega nõus. Robert Lepikson oli Eesti Vabariigi siseminister ja siseministeeriumi kantsler, Tallinna linnapea, Võru maavanem ja Riigikogu liige. Paljalt selline nimekiri näitab, et Lepikson oli Eesti riigi loomise ja valitsemisega tihedalt seotud. Tuntud kolumnist ja suurärimees, avaliku elu tegelane, sponsor. Peale selle väga vastuoluline, jõuline ja keevaline isiksus. Kas selline inimene, kelle nime on iga eestlane kuulnud, ei vääri siis mälestamist?
Te räägite väga üleolevalt “Roberti-nimelisest mehest”, kellele on teie arvates üleliia suurt tähelepanu pööratud. See on muidugi teie õigus. Aga samas ei midagi enamat kui teie arvamus.
Olete minu meelest väga ülekohtune inimese vastu, kes kulutas aega ja energiat Eesti riigi teenimisele, aitas omakasupüüdmatult mitmeid maailmakuulsaks saanud eestlasi ja püüdis oma vastuolulisest isikust lähtudes õiglusele kaasa aidata. Kindlasti ta ka eksis, kuid kes meist seda ei teeks?
Mul on kahju, et kavatsete loobuda Eesti Päevalehe tellimisest. Aga saan aru, et see oli paratamatu – küllap oleksite loobunud ka Äripäeva, Postimehe ja Õhtulehe tellimusest, Eesti raadio kuulamisest ja ETV vaatamisest, sest kõik meediakanalid pühendasid Robert Lepiksoni lahkumisele suurt tähelepanu.
Mis puudutab Gaudeamust, siis sellest kirjutas Päevaleht 26. ja 30. juunil ning 1. juulil.

Lugupidamisega,
Priit Hõbemägi,
peatoimetaja

Kuidas mäletada Robert Lepiksoni?

2006-07-02T17:50:00.000+02:00

See artikkel ilmub 3. juunil Päevalehes. Siin on avaldatud pikem variant.
Kuidas mäletada või mälestada Robert Lepiksoni? Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata. Igaühel on kindlasti omad, aga minu isiklikud mälestused on järgmised.
Kohtusin Robert Lepiksoniga esimest korda Eesti Ekspressi toimetuses Tatari tänaval, kus ma toona töötasin. Ekspress oli Lepiksoni metalliäri kohta avaldanud kriitilise artikli ja Robert asus talle omase ägedusega sõltumatu nädalalehega võitlema.
Kaks kanget- Hans Luik ja Lepikson - said lõpuks kokkuleppele ja lehes avaldati nende ühine teade “rahulepingu” kohta, kus mõlemad mehed vanarauahunniku taustal poseerisid.
Mõneks ajaks sai Lepiksonist üsna tihe külaline Tatari tänava kaunilt laguneva Burmanni maja keldrikorrusel. Edev mees, seda oli ta juba siis. Tõstis lauale diplomaadikohvri ja selle sees oli massiivne läikiv püstol. Kroomitud ja suur nagu kahur, milliseid võis näha Quentin Tarantino filmides. Rääkis sisendavalt, kuidas maffia teda taga ajas ja teelt välja püüdis rammida. Tema Nissan Terrano, tollal uus ja äge mudel, õhkus maja trellitatud akende taga ähvardavat kuumust.
Lepikson nakatus ideest, et ajakirjandus on “seksikas” ning proovis investorina kaasa lüüa kvaliteetlehes Eesti Sõnumid ja kõmulehes Post. Aga lehetegemine oli tema jaoks liiga laialivalguv ja pika vinnaga asi, mis ei toonud kohe raha sisse ega lasknud ka oma ideesid propageerida.
Võibolla just siis, kui ta ajakirjanduse tegemist ja omamist mõni aeg ka seestpoolt nägi, kujundas ta oma arvamuse, mis hilisemas elus muutus armutuks ajakirjanduse vastu võitlemiseks ajakirjanduse enda veergudel. Lepikson muudkui sõdis “lollide” ajakirjanikega ning läks oma õiguste kaitsmiseks kuni Riigikohtuni välja.

Autol olid kullatud nupud
Autodega oli tal eriline suhe. Lepiksoni sportautod olid seltskonnaajakirjanduse pidev teema. Tavaliselt ostis ta kõige uuema mudeli, mis üldse saada oli ja kiitis seda taevani – kuni tuli uus ja põnevam auto. Siis algas kõik otsast peale. Kord tellis ta Saksamaalt uhke Audi ja saatis selle tagasi, et tollele mingid eriti edevad osad külge kruvitaks. Pärast käis Ekspressi toimetuses ringi ja rääkis, kuidas tema autol mingid tavaliselt nikeldatud nupud on hoopis kullatud. Ning oli lapselikult solvunud, kui keegi seda luksust hinnata ei osanud… Kui turule tuli ülikallis luksustelefon Vertu, millel maailmas ainult 30-40 000 kasutajat, siis oli temalgi kohe selline olemas.
Lapsesuu oli ta ka. Aga selline üsna jõhker lapsesuu, millel polnud avalikkuse jaoks pehmendavat filtrit ees. Nagu mõtles, nii ka ütles. Olemiselt ja käitumiselt takerdus ta 90ndate aastate esimese poole ja metalliäri kuldaegade maailma. Ning lihvitud 21. sajandisse see praalimine enam hästi ei sobinud.
Ma ei usu, et tema poliitikutöö maavanema, siseministri või linnapeana Eestimaale kestvaid jälgi on jättis. Eks seda näita ka erinevate parteide vahel pendeldamine. Ta võttis kõiki asju ägedalt ja vist tüdis nendest kiiresti. See on siiski inimlik ja miski inimlik ei olnud Robertile võõras.
Kellena peaksime teda siis mäletama – pildiskandaali vallapäästjana ja Mart Laari valitsuse kukutajana, ärimehena või seltskonnategelasena? Raske öelda.
Minu jaoks oli ta üks kõva juurikas, tüübiline eesti mehe kuju, mingis mõttes uusvargamäelik Pearu, kelle teod ja jutud lehtedele ja rahvale palju kõneainet andsid. Ta oli karismaatiline oma ajastu nägu. Erutavat üleminekuaega on ilma temata raske ette kujutada. Rahu tema põrmule!
Priit Hõbemägi

Kellele helistab Eesti president?

2006-06-21T17:05:00.000+02:00

See artikkel ilmub 22. juunil Eesti Päevalehes.
Vanasti öeldi: “Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina”. Nüüd öeldakse: “Ütle mulle, kellele sa helistad ja ma ütlen, kes sa oled…” Sest mida aeg edasi, seda tähtsamad on Eesti jaoks silmapaistavate eestlaste isiklikud suhted ja tutvused, nende sotsiaalsed võrgustikud.
Värske näide Eestile oluliste sidemete kohta on Marko Märtin. Ta korraldas oma hukkunud kaardilugeja Michael Parki mälestuseks sel nädalal Tallinnas ürituse, kuhu sõitis kokku rallimaailma panteon. Marcus Grönholm, Tommi Mäkinen, Colin McRae, Sebastian Loeb ja Petter Solberg - viis rallijumalat, viis maailmameistrit! Tallinnas ja Saku suurhallis viibisid nad ainult tänu oma kolleegile Marko Märtinile. Seda, kui palju populaarsust maailma tipptasemel rallisõitja Eestile annab, oleme ju näinud. Märtin on tegija ka ilma MM-sarjas osalemiseta, ja teised tegijad hindavad teda.
Teine näide – Erki Nool. Tema kutsus Tallinna võistlema Jon Arnar Magnussoni, Roman Seberle, Tomaš Dvoraki jt kümnevõistluse tippnimed. Noole ning tema konkurentide kaudu on Eesti maailmas palju laiemalt tuttavaks saanud.

Kas paavst on kodus?
Sama lugu on ka poliitikas. Kõige eredam näide on kahtlemata lahkunud Lennart Meri. Tema isiklike sõprade ringi kuulusid paljud maailmapoliitika tippnimed. Näiteks kunagine NATO peasekretär Manfred Wörner, paavst Johannes Paulus II, Soome poliitikahiiglane Max Jacobson jt. Meri absoluutne välispoliitiline kuulmine ja isiklik sarm tõi talle palju mõjukaid sõpru. Kui tähtis see Eesti jaoks on olnud, seda pole vist vaja üle seletama hakata.
Muidugi tüürin ma oma jutuga nö suure finaali poole. Küsigem, kellele helistaksid meie praegused reaalsed presidendikandidaadid? Toomas Henrik Ilves võiks oma isiklike heade tuttavatena üles anda järgmised isikud: USA välis- ja julgeolekupoliitikat suunava Ron Asmuse, vanad tuttavad Strobe Talbotti ja Dick Holbrooke´i Clintoni põlvkonnast, pistrik Brent Scowcrofti, vanad sõbrad Nick Burnsi ja Paula Dobriansky Ühenriikide välisministeeriumi juhtkonnast, neljandiku USA kongressist. Skandinaavias Göran Perssoni, Carl Bildti, Paavo Lipponeni, Erkki Tuomioja, vana sõbra Tarja Haloneni.

Vanad sõbrad ülemnõukogust
Kellele helistaks Arnold Rüütel? Arnold Rüütel sai teadupärast Eesti NSV Ülemnõukogu esimeheks 1983 pärast Johannes Käbinit. NSVL Ülemnõukogu presiidiumisse kuulusid täiesti tundmatud tegelased. Vaid kahe liiduvabariigi ülemnõukogu esimeeste nimi ütlevad meile midagi. 1988. aasta oktoobris valiti Läti NSV Ülemnõukogu esimeheks Anatolis Gorbunovs, veebruaris 1990 aga Kasahstani NSV Ülemnõukogu esimeheks Nursultan Nazarbajev.
Veel võiks Rüütel helistada temaga samal ajal NSV Liidu poliitikas kaasa löönud Algirdas Brazauskasele, kõigi türkmeenide isale Türkmenbašile ehk Saparmurad Nijazovile (pildil); Leonid Kravtšukile Ukrainasse, Eduard Ševardnadzele Gruusiasse.
Milleks see jutt? Aga sellepärast, et Eesti Põhiseadus nimetab vabariigi presidendi esimese ülesandena Eesti Vabariigi esindamist rahvusvahelises suhtlemises. Ja eks presidendil on ikka vaja vahel helistada mõjukatele tuttavatele…

Eesti Päevalehm - kes see on?

2006-06-20T15:31:00.000+02:00

Panen siia ühe naljaka loo Eesti Päevalehmast, pärineb mingist listist, algne päritolu mulle teadmata.
Listi nädala loom on seekord EESTI PÄEVALEHM.

Levinud kõikjal Eestis, eriti põhjapoolsetel rähkmuldadel. Lõuna-Eestis haruldasem, Lätist on leitud vaid üksikuid juhuslikke eksemplare, peamiselt vanu isasloomi, kes siirduvad lõuna poole noorpõlve meenutama ning mälestusi kirjutama.

Kerratõmbunud eesti päevalehm on umbes täiskasvanud kassi suurune. Nagu nimestki ilmneb, päevase eluviisiga. Ööd veedab pimedas metsarüpes, kust regulaarselt hommikuti umbes kuus korda nädalas välja ilmub.

Innaaeg detsembris, enne jõule. Siis unustab loom oma tavalise ettevaatuse ning teda võib kohata isegi inimasulates, rääkimata suurte maanteede servadest.

Karvkate peamiselt valge, lugematute mustade täpikestega. Huvitav, et iga päevalehma karvkatte muster on ainulaadne nagu inimese sõrmejalg. Isased lehmad kannavad paaritusajal ning riiklike pühade eel silmapaistvaid mitmevärvilisi ehmessulgi. Emasloomade pead kaunistab punane suletutt aasta läbi.

Täiskasvanud eesti päevalehmal looduslikke vaenlasi ei ole. Vasikaid võivad kimbutada hunt, karu, Hans H. Luik ning Schipstedi grupp.

Pesaehitamiskombed puuduvad, loom võib puhata ükskõik kus, olles oma rännakutel suhteliselt püsimatu. Siiski on Pärnu lähedalt andmeid, et üks eesti päevalehm elutses kolm aastat mahajäetud postkastis.

Soojadel suvehommikutel ripuvad päevalehmade udarate küljes sajad ühepäevaliblikad, et imeda sealt magusat nestet ning Baskini anekdoote.

Toiduks tarvitab eesti päevalehm kõige meelsamini puhast raha, aga ei ütle ära ka pangaülekannetest, otsekorraldustehingutest ning parterlepingutest.

Loomult on eesti päevalehm eraklik, toiduotsinguil liigub ringi üksi ning saaki teistega ei jaga. Suuremate kolooniatena võib neid kohata talvituspaikades (pööningutel, keldrites), kus päevalehmad tihedalt üksteise külge klammerdudes sooja otsivad. Eriti karmidel talvedel moodustavad ühisseltsinguid postiljonidega, pugedes viimaste kukrutesse sooja ning tehes nendega kaasa pikki rändeid.

Inimeste arvates ei tee eesti päevalehm häält. Sellest on tekkinud isegi kõnekäänd "tumm nagu päevalehm". Tegelikult suhtlevad päevalehmad omavahel ultraheli abil ning peavad sageli maha väga pikki ja kirglikke "diskussioone", mida inimkõrv kahjuks ei kuule. Ultrahelilaineid saatvad ning vastuvõtvad retseptorid asuvad päevalehma üheksandal ja kolmeteistkümnendal leheküljel.

Haruldaselt produktiivne. Üks päevalehm võib anda kuni 60 000 järeltulijat. Pojad saavad suguküpseks juba esimesel elupäeval. Nii võiks eesti päevalehma populatsioon olla veelgi arvukam, kui seda ei kärbiks epideemiad ning toidupuudus. Palju päevalehmi saab otsa ka metsatulekahjudes ning illegaalsete vanapaberikogujate poolt seatud lõksudes.

Kuigi eesti päevalehma lihal puudub toiteväärtus (rahva suust on küll üles kirjutatud pärimusi erakutest, kes elasid aastaid posti otsas ning toitusid üksnes eesti päevalehmadest, kuid need lood on ilmselt välja mõeldud), on tema kihvad hinnatud ehtematerjal.

Suur-Pakri saarelt on ajakirjandustudengid Priit Pulleritsu juhtimisel kogunud andmeid kummalise vanamehe (Pakri Sassi) kohta, kes rahuldas eesti päevalehmaga oma infonälga ja muid ebaloomulikke kirgesid.

Kas homosaadikut peab armastama?

2006-06-12T17:26:00.000+02:00

Ma ei esitaks seda küsimust niimoodi, kui lahkuva Hollandi suursaadiku poolt üleskeeratud haisev laine üle pea ei ähvardaks lüüa. Tunnistan ausalt, lihtsalt kannatus on katkenud, muidu ma sel teemal sõna ei võtaks. Muide, “homosaadikuks” nimetab Hans Glaubitzit soliidne inglise päevaleht “The Times”.
(Artikkel ilmub teisipäeval, 13. juunil Päevalehes.)

Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole lahkuva saadikuga isiklikult tuttav. Olen viibinud koos tema ja ta abikaasaga Rauliga koos vaid ühel diplomaatilisel vastuvõtul. Nägin härra Glaubitzit silmanurgast ka 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus ta millegipärast üksinda viibis. Mõtlesin tookord, et mees põeb ilmaasjata valehäbi. Kui Urmas Reinsalu julges ükskord vastuvõtule tulla koos Carmen Kassiga, siis miks ei peaks üks vabameelne hollandlane julgema tulla koos ilusa tõmmu noorukiga?
Kuigi hr Glaubitz on jätnud mulle millegipärast väga ülbe mulje, ei ole mul fakte, et seda muljet põhjendada. Aga tegelikult ei pea ma seda tegema. Sest neid ei ole esitanud ju ka hr Glaubitz, rääkides homofoobiast Eestis.
Ma saan asjast aru nii (parandage mind, kui eksin), et kui välisriigi saadik alustab nii tõsist protsessi, kui seda on mõjuvatel põhjustel asukohamaalt enneaegne lahkumine, siis on ta lahkumist põhjendavad faktid korralikult dokumenteerinud. Mis minu arust tähendab seda, et tema meessoost elukaaslase vastu sooritatud solvangud või ründed on politseile ette kantud ja asjale on antud nö ametlik käik.
Edasi oleks juba Eesti politsei asi asjaga tegeleda ja solvajaid-ründajaid vastutusele võtta.
Ajakirjanduse andmetel on hr Glaubitz aga piirdunud kaebustega Hollandi välisministeeriumile. Just see muudab kogu hr Glaubitzi aktsiooni erakordselt ebausaldusväärseks ja sunnib kahtlustama peidetud motive. Mis, nagu väidetakse, on peidetud paari isiklikku ellu. Seda võib rahulikult välja öelda, sest antud diskussioonis ei ole Glaubitzi reeglite järgi faktid ju olulised.
Tema poolt valla päästetud homofoobia ja rassismisüüdistuste laviini põhjused võib kokku võtta Glaubitzi lausega ajalehele The Times: “ Ei ole meeldiv, kui sind regulaarselt purjus skinheadide poolt neegriks kutsutakse./---/ Eesti ühiskond on kaugel sellest, et aktsepteerida kahte meest, eriti kui üks neist on tõmmunahaline.”
Hr Glaubitz eksib rängalt. Esiteks on sõna neeger eesti laialdaselt kasutusel olev sõna, millele põlastava tähenduse on külge kleepinud need, kes seda sealt paaniliselt otsivad. Mina näiteks kasutan sõna neeger ilma, et see oleks kellegi suhtes halvustav.
Selles mõttes on hr Glaubitzi kaaslane neeger mis neeger. Ma usun, et kuna Holland osales aktiivselt neegerorjadega kauplemises, siis on see teema Hollandi saadikule valus.
Sest Hollandi esimene orjaekspeditsioon saabus Kariibidele juba 1606. aastal, 1619. a. toimetas Hollandi laev esimese neegerorjalaadungi brittidele. Alates 1621. aastast saavutas aga Holland veerand sajandiks neegerorjadega kauplemise monopoli Aafrika ja Ameerika vahel.
Mis puudutab aga tema väidet, et Eesti ühiskond ei suuda aktsepteerida kahte meest, siis… no tõesti, härra Glaubitz! Kui teil jäi külastamata omaaegne kuulus homoööklubi “Nightman”, siis kas “Angelisse” ei lastud teid sisse?! Tallinna homoelu on ju vilgas ja mitmepalgeline! Elasin ise kunagi vanalinnas Sauna tänaval ning võisin neid ekstsesse oma kõrvadega kuumavas suveöös kuulda. Kuid kordagi ei kuulnud ma homode hirmuröökimist, kui nad skinheadide eest põgenesid.
Ja veel - kui Eesti juhtivad seltskonnakroonika väljaanded ja -leheküljed kajastasid homofilmi “Brokeback Mountain” esilinastust Tallinnas, siis võis seal värvipiltidel uhkes paraadis näha pea kõiki Eesti kultuurielus olulist rolli mängivate homode fotosid. Pole kellelegi saladus, kes on homoseksuaalidest tegijad eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste hulgas. Ja kellegi kohta ei langetata avalikkuse seas selle alusel hukkamõistvat otsust.
Mulle tundub, et härra Glaubitz on segi ajanud mitu erinevat mõistet – tolerantsuse, poliitilise korrektuse ja armastuse. Tolerantsus tähendab minu jaoks heasoovilikku sallivust ja erinevuste tolereerimist. Poliitiline korrektsus on tuim allumine diktaadile.
Aga äravägistatud mõistus tahab tolerantsust samastada poliitilise korrektsusega. Ja seda omakorda armastusega. Armastage kõike erinevat, alles see teeb teist eurooplase!
Aga sellise enese mahasalgamise jaoks ei ole eestlane veel küps, arvan ma. Poliitiline korrektus ei tähenda tolerantsust, vaid oma arvamuse mahasurumist. Ja tolerantsus ei tähenda seda, et kõike erinevat peab armastama. Tolereerima peab, armastada võib, oma arvamus olgu aga igaühel kindlasti olemas. Ja selles mõttes ei ole homod mingi erand. Sõna neeger on aga lihtsalt lingvistiline probleem.

Traktorite lühike ajalugu ukraina keeles

2006-06-04T13:44:00.000+02:00

Sõidan nädalaks Moskvasse, ülemaailmse ajalehtede assotsiatsiooni (WAN) konverentsile. Arvutit kaasa ei võta, seega ei tule ka täiendusi. Seniks aga üks raamatuarvustus ingliskeelsest raamatust, mis kohe-kohe peaks ka eesti keeles ilmuma.

A Short History of Tractors in Ukrainian
Marina Lewycka
Penguin 2005

Perestroikast ja glasnostist on parasjagu nii palju aega möödas, et pärast Lääne kirjanike esialgset naiivsust ja sellele järgnenud vene maffiahirmu on nüüd aeg jõudnud ida ja lääne erinevate väärtustega maailmade kokkupuutest või -põrkest kirjutamiseni tavalise keskklassi perekonnaelu ringis.
Marina Lewycka "Lühike ukrainakeelne traktorite ajalugu" räägib loo sellest, kuidas leseks jäänud ukrainlasest emigrant Nikolai Majevski ühes Inglise väikelinnas … aga kõige paremini ütleb seda raamatu avalõik: "Kaks aastat pärast minu ema surma armus minu isa glamuursesse, blondi, lahutatud ukrainlannasse. Isa oli kaheksakümmend neli ja naine kolmkümmend kuus. Ta plahvatas meie ellu nagu karvane roosa granaat, pöörates üles sogased veed, tuues pinnale mälestuste muda, ja andis perekonna luukeredele hoobi tagumikku."
Pärast sõda koos perega Saksamaa kaudu Inglismaale jõudnud ja seal juurdunud insener Majevski pöörab naiivsete lootustega oma elu pea peale, ja mitte ainult enda. Tema kaks tütart - Nadja ja Vera hakkavad ühiselt võitlema nende ellu saabunud ahne ja labase, sovjeetlikult pragmaatilise sekspommi Valentina ja tema poja Stanislaviga.
Pole hullemat lolli kui vana loll, on keegi öelnud. Aga vana mehe lootused, ehkki naiivsed, on siiski tõsiselt võetav katse pääseda talle paratamatult vastu vaatavast tulevikust - aeglasest hääbumisest ja vaid mälestustes elamisest. Ta saavutab uuesti elava, kuigi valusa kontakti närvilise, reeturliku ja põtkiva maailmaga. Ta tunneb armastust, ta saab vaenlasi, ta võtab riske, sünnib isegi laps...

Tekkivas konfliktis põrkuvad kokku paljud erinevad väärtused, kus tema tütred muutuvad konservatiivsete vaadete kandjateks, vana mees muutub "ballistiliseks" ning Valentina tegutseb täiesti ette ennustatavalt nagu keskkomitee. Vähemalt lugeja jaoks, kellel on nõukogude tegelikkuse kogemus selja taga…
Minu jaoks oli huvitav, kuidas kujutas ukraina "rahvadiplomaatia" esindajat inglise keeles kirjutav kirjanik. Tuleb küll märkida, et autor on raamatu ilmselt suures osas enda elu pealt maha kirjutanud, sest temagi on ukrainlanna, kes sündis Inglismaal vanematest, kes sõjasegadustes Ukrainast sinna sattusid; ja ülikooli õppejõud nagu raamatu minategelane.
Blond sekspomm Valentina kui nõukogude ühiskonna sümbol on võlts, valelik, lohakas, kiimaline, ahne, oportunistlik, laisk ja vägivaldne. Ta armastab kassikulda, labasust ja raha. Isegi pisikesed välise edu sümbolid on talle tähtsamad kui miski muu. Ning inimeste ärakasutamine oma huvides on sama loomulik kui tema kõrge rinna kerkimine hingamise rütmis.
See pole muidugi ju ukrainalik, vaid pesuehtne nõukogulik mentaliteet. Ja selles mõttes ei erine Valentina teistest oma saatusekaaslastest, kes samasuguste mõtetega kohe pärast piiride avanemist välismaale ruttasid, et "Läänes" uut elu nautima hakata.

Nõukoguliku mentaliteediga vastamisi sattudes on enamus läänes kasvanud inimesi esialgu kaitsetud ja naiivsed. Mis muidugi ei tähenda, nagu nad ei suudaks õppida või nagu ei suudaks endine nõukogulane midagi õppida ja paremaks muutuda. Kui ta tahab, muidugi.
Välismaa arvustajad kasutavad sellest raamatust rääkides tihti sõna "funny". Minu meelest see raamat küll "funny" ei olnud, kuigi üsna lahe lugemine siiski. See kirjeldas ühe eks-sovjeedi katse välja tungida oma tavapärasest keskkonnast, et tõsta Läänes oma materiaalset ja sotsiaalset staatust. Kui sotsiaalse staatuse tõstmine ei õnnestunud, tõmbus ta tagasi endisetesse piiridesse, võttes kaasa niipalju käegakatsutavat kraami kui vähegi võimalik. Jällegi - ei midagi uut, ei midagi sellist, mida me poleks oma silmaga Tallinna reisisadamas tunnistanud. Väikeste unistuste kokkuvarisemine.
Raamatu teine liin on Valentina poolt tekitatud tornaados uuesti lahti löödud Majevskite perekonna eluraamatu leheküljed. Selgub, et tavalise perekonna lugu ei olegi nii tavaline, et halba on tehtud nii teadlikult kui teadmata, et ehk oleks kõik võinud hoopis teistmoodi minna - ja et kõik need inimesed oleksid üldse võinud jäljetult kaduda, kui briti sõdurid oleks veidigi hilinenud saksa koonduslaagri kartserist poolsurnud vange vabastama. Aga kõik läks õnneks teistmoodi. Ja seda õnne õpivad õed uuesti tunnetama. Aga mis on sellel kõigel pistmist traktorite ajalooga, see jäägu saladuseks. Raamat ilmub ju kohe ka eestikeelses tõlkes.

Kuidas siis briti kirjanik suhtub barbaarsesse tulnukasse oma isamaalt? Hoolimata sovjeetluse räige olemuse äratabamisest ei mõista Lewycka Valentinat hukka. Valentinal ei ole väärtusi, tal on vaid hoiakud ja tingitud refleksid. Temast võib veel asja saada, ta ei suuda vana head Inglismaad uppi ajada.
Lewycka vaatab teda väikese imestuse, aga läbinisti inimliku, sooja pilguga, mis tunnistab erinevusi ja annab neile eluõiguse. Sest keegi pole vigadeta ja kellelgi pole õigust visata esimest kivi. Briti uuemas kirjanduses meeldibki mulle eriti see elujaatav, igapäevase elu pisiasju ja erinevaid väärtusi hindav positiivsus. See väljendub ka igapäevses elus - hiljuti Londonis viibides ja Hyde Parki lähedal Caffe Neros hommikust kohvi juues tajusin seda tukslevat, multikultuurset, teineteist sõbralikult austavat ühiskonda. On ju sealgi palju võõrandumist ja teineteise mittemõistmist, kuid sellest tähtsam on positiivne eelhäälestatus.

Tõnismäe kriis vol 2: kaitsepolitsei vs poliitikud

2006-06-01T10:44:00.000+02:00

Tõnismäe mälestusmärgi ümber valitsevad peale rahvuslike pingete ka pinged poliitikute ja kaitsepolitsei vahel. Kaitsepolitsei arvates on poliitikud oma töö tegemata jätnud, osa valitsuspoliitikute arvates on hoopis kapo oma töö tegemata jätnud.
Kellel on õigus? Kelle käes on tegelikult jõud? Mida teha?

Mida arvab kaitsepolitsei?
Kuna kaitsepolitsei tehtud ohuhinnangud on salastatud, siis ei saa anda selget vastust küsimusele, kas üldse ja millise ohuhinnangu on kaitsepolitsei valitsusele esitanud. Tõenäoliselt tegi kaitsepolitsei aasta alguses ohuhinnangu terve aasta peale ja teise spetsiaalselt 9. mai jaoks.
Läbi lillede olevat valitsusele ka mõista antud, et valitsus peab langetama kiire otsuse ning venitamine teeb asja ainult hullemaks.
Pole muidugi vaja kaitsepolitseis töötada, et sellist hinnangut anda. Piisab tervest mõistusest. (Ainult Tallinna linnapea suudab olla niivõrd kurt ja pime, et teda linnavalitsuse hoonest paarisaja meetri kaugusel asuv tossav vulkaan ei sega. Kuna linnavalitsus ei ole osa lahendusest, siis on ta muutunud osaks probleemist.)
Mida ja kuidas valitsusele mõista anti, teavad kapo ja valitsuse liikmed. Kuid on kuulda olnud ka seda, et valitsus mingit spetsiaalset riskianalüüsi või ohuhinnagut Tõnismäe monumendi kohta saanud ei ole. Ka siseminister Kalle Laanet olevat tulnud valitsusse kriisi arutama sisuliselt tühjade kätega.
Muidugi on ka võimalik, et termineid “ohuhinnang” ja “riskianalüüs” mõistavad mõlemad pooled lihtsalt erinevalt...

Kes juhib kriisireguleerimist?
Terminoloogilistest vastuoludest hoopis olulisem on vaadete erinevus. Avalikkusele nähtamatu, kuid oluline pingete allikas on kaitsepolitsei ja valitsuse mõnede liikmete kardinaalselt erinevad vaated kogu Tõnismäe kriisi lahendamisele.
Kaitsepolitsei arvates on poliitikud jätnud tegemata kõige tähtsama – otsused. Kaitsepolitsei arvates peaks kogu protsess toimuma järgmiselt: kaitsepolitsei esitab valitsusele riskianalüüsi, siis valitsus arutab seda, korraldatakse koosolekuid, kus osalevad politseijuhid. Siis langetab valitsus poliitilise otsuse. Kui otsus on tehtud, siis töötavad politseijuhid omakorda politseinikega, kes saavad täpsed kapo poolt välja töötatud juhtnöörid, mida teha ja mida mitte. Informatsioon peab jõudma põhimõtteliselt ka munitsipaalpolitseini. Kogu taustainfo ja politsei käitumisreeglid tulevad seega kaitsepolitseist.
Mitmete mõjukate poliitikute arvates on aga hoopis kaitsepolitsei oma töö tegemata jätnud ja on tekkinud olukorras süüdi.
Poliitikute arvamus on see, et tekkinud kriisiga peab esmalt tegelema kaitsepolitsei ja seejärel politsei. Kapole heidetakse ette seda, et nad on jätnud vene ekstremistide tegevuse jälgimise hooletusse. Et kapo ei tea nende plaane, ei oska vene ekstremiste mõjutada ja neid neutraliseerida enne, kui nood jõuavad midagi kokku keerata.
Selline hinnang ei ole kapole uudiseks, seda on neile nina peale visatud ning see pole kaasa aidanud hea koostöö vaimule. Kapo ei ole sellise hinnanguga nõus ja see on Toompuiesteel tekitanud vimma poliitikute vastu.
Poliitikute ja kaitsepolitsei erinevate vaadete põhjused peituvad minu arvates selles, et valitsus eelistab praegu robustset, tõhusat, eesmärk-pühitseb-abinõu stiilis kriisireguleerimist, kaitsepolitsei eelistab aga Tõnismäe mälestusmärgile vaadata pigem filosoofilisest vaatepunktist.

Reaalpoliitikute arvamus
Mitmete poliitikute arvates on kaitsepolitsei veeretanud enda pealt ära ühe väga olulise rahvuslikku julgeolekut puudutava küsimuse. Kapo ei taha nende arvates rahvustevahelise vaenu õhutamist puudutavate küsimustega tegeleda. See pall on lükatud politsei väravasse, kes peab sellega tegelema.
Nende poliitikute arvates peaks kapo pidevalt tegelema sisevaenlastega, kes püüavad pingeid tekitada. Tegevus peaks olema äärmiselt tõhus ja seetõttu robustne – vene äärmuslaste juhid tuleb ära hirmutada või ära osta. Kuidas? Näiteks lubadusega nende elu tulevikus väga keeruliseks teha, neid pidevalt politsei luubi all hoida ja kas või piiri peal lõputult solgutada (kui nad selleni üldse jõuavad...), kuni neil kaob igasugune isu masside üleskruttimiseks. Aga neid võib ka autode või korteritega ära osta.
Kuid sellise räpase “välitöö” asemel olevat kaitsepolitseinikel hoopis mugavam rahvusvahelise terrorismi vastu võidelda ning pidada kartoteeki paari tuhande islamiusulise kohta Eestis...
Valitsuspoliitikud näevad asja üsna mustvalgetes toonides, kardavad jätkuvat vastuseisu ja ootavad jõustruktuuridelt kiiret ja tõhusat tegutsemist. Kuid mundrikandjate seas olevat tekkinud soov “oma peaga mõelda”...

Kaitsepolitsei filosoofia
Kaitsepolitsei paistab kogu probleemile lähenevat aga hoopis ajalooliselt ja filosoofiliselt seisukohalt. Nende arvates on hoopis poliitikud oma töö tegemata jätnud. Tõnismäe mälestusmärgi küsimus oleks juba ammu pidanud lahenduse saama. Kuid poliitikud on jätnud küsimuse lahendamata, sest nad kardavad venekeelsete valijate hääli kaotada. (Miks ma küll ei imesta selle üle, et venekeelsetele valijatele toetuv keskerakondlik Tallinna linnavalitsus on Tõnismäe teemal tumm nagu kala?)
Seega on poliitikud kaitsepolitsei arvates alati ajutise lahenduse poolt. Ajutine lahendus tähendab aga seda, et probleem kordub raudse järjekindlusega aastast aastasse ning näitab halvenemise tendentsi.
Kapo vaatleb antud situatsiooni ilmselt mängu, ehk isegi malemänguna, kus vene pool provotseerib eesti poolt mingeid käike tegema. (Venepoolseteks mängijateks peab kapo neid, kelle elu ei ole Eestis hästi läinud.)
Kapo arvates on Eesti pool provokatsiooniga juba kaasa läinud. Sellepärast tuleb mängu põhimõtted ümber korraldada ja olukord filosoofiliselt ümber mõtestada.
Kuna Eestile on peale sunnitud mäng, kus teda süüdistatakse fasˇismis, siis peab Eesti ennast õigustama. Sellega on vastaspool oma eesmärgi juba saavutanud, sest õigustamine on pooleldi süü omaks võtmine.
Kapo arvates peavad eestlased oma positsiooni ümber hindama. Uus loosung võiks kõlada nii: “Eestlased ei pea poolt valima, sest nad on neutraalsed.” Nad ei pea olema Tõnismäe mälestusmärgi poolt või vastu. Siis nad ei pea ka ennast õigustama.
Reaalse olukorra kohta Tõnismäel võib kapo öelda, et pall on valitsuse käes. Et eestlased usaldavad riiki (s.t valitsust), et riik lahendab ka Tõnismäe probleemi. Aga kui seda ei lahendata, siis tuleb ka eestlane tänavale. Valitsuse käes on võimalus olukorda lahendada kas läbirääkimiste, omavahelise või venelastega kauplemise kaudu või jõuga. Igal juhul peab valitsus midagi tegema. Lahendus peab olema selline, et kõik pooled enam-vähem rahule jäävad.
Kui kõik jääks nii nagu praegu, siis oleks kapo arvates konflikt vaid aja küsimus. Kivi lendaks vastu monumenti mõnest aknast või mööduvast autost. Mis siis, et Tõnismäe monument paistab kaitsepolitsei akendesse, kuid seda hoitakse kindlasti vaatluse all ka monumendi lähedal asuvas majas paikneva Vene saatkonna töötaja korterist.

Septembris on pimedad ööd
Võitlus rahvusvahelise terrorismiga, olukorra filosoofiline ümberhindamine, vastutuse veeretamine poliitikutelt kaitsepolitseile ja vastupidi on küll intellektuaalselt huvitavad, kuid antud olukorras siiski teisejärgulised tegevused. Avalikkus ootab lahendust reaalsele olukorrale Tõnismäel, mida praegu illusteerib kõnekalt platsi ümber veetud politsei piiramislint ning igal nurgal seisev politseiauto.
Kui jätta mälestusmärk oma kohale, siis toimub järgmine suur sõu seal 22. septembril, nn Tallinna “vabastamise” päeval okupatsioonivägede poolt. (Selle korraldajate kontseptsiooni Otto Tiefi valitsus muidugi ei mahu...) Septembris on aga pimedad ööd ja pimedas on olukorda väga keeruline kontrolli all hoida.
Ühine mitteametlik arvamus nii kapo kui ka vähemalt mõnede poliitikute hulgas on see, et mälestusmärk peab Tõnismäelt ära kaduma. Aga mitte ükskõik kuhu, vaid sellisesse kohta, kus venelased saavad seda endiselt austamas käia, kuid kus see eestlasi ei segaks, ei tõmbaks linnas liigset tähelepanu ning ei tekitaks probleeme sisejulgeolekule. Koht peab olema prominentne, kuid kõrvaline.
Selline koht on vaikimisi juba välja valitud – see on Maarjamäe memoriaal, kus on juba nii eestlaste, sakslaste kui ka venelaste mälestusmärgid. Tõnismäe mälestusmärgi paigutamine Maarjamäele oleks probleemi lahendus. Uus koht sellist põletavat poliitilist tähelepanu enam ei pälviks, eestlased sinna tunglema ei läheks ning vastaspoolel kaoks võimalus sisepoliitilise olukorra teravaks ajamiseks.
Mida teha Tõnismäe platsiga, selle osas on erinevaid arvamusi. Kõige kindlam lahendus oleks sinna kiiresti midagi ehitada, anda see magus koht kinnisvara-arendajate kätte, kes püstitavad sinna midagi sellist, mille funktsioon ei lase seda pühamuks muutuda. Elumaja või ärihoone ukse juurde ju lilli panema ei hakata.

Moskva tankistid tulevad Tallinna vabastama

2006-05-29T19:00:00.000+02:00

See artikkel ilmub teisipäevases Päevalehes.
On üsna tõenäoline, et Tõnismäe sündmused maikuises Tallinnas olid tagajärg möödunud aastal Moskvas peetud pidustustele, mis olid pühendatud 60. aasta möödumisele Teise maailmasõja lõpust. Toona lootis president Putin Venemaal kanoniseeritud 9. mai vabastusideoloogiat maailmas laiemalt levitada, kuid jäi alla Läti presidendi Freiberga südikale esinemisele. Viimase versioon Baltimaade traagilisest ajaloost jäi meedias tugevamalt kõlama kui Moskva ametlik propaganda.
Impeeriumi vastulöök oli ainult aja küsimus. Selleks lasi Venemaa ebameeldiva teema maha jahtuda ning tõi selle hästi ette valmistatuna esile tänavu 9. maiks taas esile.
Eesmärke oli tõenäoliselt mitmeid: "pealisülesandeks" see, et Eesti on jätkuvalt "väike vastik natsiriik". Vähemad ja lähemad ülesanded ilmselt olukorra destabiliserimine Eestis ning kohalike, killustunud vene poliitiliste jõudude ühendamine ühtse idee ümber. (Moskva toetus neile - ka rahaline - sõltub just nimelt ühinemisest.)
Tegu on korraliku stsenaariumiga, mille kallal on vene "poliittehnoloogid" (milline jube sõna!) pikemalt töötanud. Näiteks 25. mail esines Venemaa esindaja OSCEs Borodavkin sõnavõtuga, kus rääkis Tõnismäe monumendi rüvetamisest ning selle võimalikust äraviimisest. (Hea vastulöögi andis sellele Eesti esindaja Gea Rennel.)

Moskva tankistid
Tõnismäe sündmustega seoses esile kerkinud tegelased Andrei Zarenkov ja Maardu linnapea Georgi Bõstrovi nimed on varem läbi jooksnud Kaitsepolitsei aastaraamatust. Uue tegelasena kerkis aga esile kunagine nõukogudemeelse Interrinde juht ja Ülemnõukogu vene saadik Vladimir Lebedev. (Pole see võitlus mitte kõigi venelaste võitlus, vaid nende oma, kel pole elus hästi läinud.)
Lebedev on eestlaste jaoks kehastunud äpardunud Toompea ründaja sümboliks, kes pidi läbi eestlasi täis Lossi platsi nagu häbipostis läbima. Mitmetel isiklikel põhjustel sobib talle märtrikroon väga, tal pole midagi kaotada ning ei saa välistada, et ta just seda taotlebki.
Oma peaga nad keerulisi strateegilisi ja taktikalisi plaane välja töötama pole võimelised ja ega neid vist lastakski. Juhtnöörid ja plaanid saavad nad Vene saatkonnast Tallinnas kui Moskvast, kus mõlemad on sagedased külalised.
Plaanid on ootuspärased - näiteks korraldasid Bõstrov ja Zarenkov Kallavere keskkoolis loengu "Kevad 1945", mille idee oli selles, et Venemaa ei okupeerinud Eestit. Tubateatri kaastegevatena oli kaasatud inimsusevastases kuriteos kahtlustatav Arnold Meri ja endine KGBlane, kirjanik Uno Laht. Järgmine värvatud "antifašist" pidi saama ühest tuntud juudiorganisatsioonide tegelasest, kuid see katse ebaõnnestus.

Millele loodavad poliitikud?
Tõnismäe sündmused on selle tagajärg, et mälestusmärgi küsimus on jäetud eri poliitiliste jõudude poolt päevapoliitilistel kaalutlustel pikka aega lahendamata. See on otseselt poliitikute süü, et asjad on nüüd halvaks läinud. Sellest hoolimata loodavad poliitikud täna ikka veel õiguskaitseorganitele.
Kui aasta tagasi Tõnismäe monumenti mäkerdati, siis süüdistasid poliitikud ja Reformierakonnale lähedal seisev ajaleht Postimees politsei peadirektorit ja tema viletsat tööd. Tänavu millegipärast ei süüdistatud, kuigi asi on palju hullem. Järelikult polnud toona asi peadirektori tegevuses, vaid tema isikus. Aga nagu öeldud - politsei ei lahenda olukorda, vaid hoiab niigi viletsat status quo´d.
Politsei selja taha pugemise asemel tuleb otsida lahendusi. Üks võimalik lahendus on kokkulepe venelastega. Venelastega saab muidugi kokku leppida see, kellel on nendega head sidemed - näiteks Edgar Savisaar. Kui Savisaar kaupleb nii venelastelt kui Reforimierakonnalt välja rahukokkuleppe - nt mälestusmärgi ümberpaigutamise, siis saab ta kindlasti selle kaudu koalitsioonis tugevama positsiooni. Ühtlasi võidab ta lepitajana ka venelaste hääli. Kuid Keskerakond kaotab loomulikult eestlaste ja rahvuslikult meelestatud inimeste hääli, olenevalt kompromissi suurusest.
Reformierakonna võimalus peitub jäigemas lahenduses - lõpuks võib ju Tõnismäel ka "Lihulat" teha! Või tekitada mingi ootamatu lahendus, mis venelaste plaanid segi lööb. Sellega võidavad nad rahvuslikult meelestatud inimeste hääli, kuid kaotavad palju venekeelseid hääli.

Mis on politsei roll?
Politsei roll on konflikte edasi lükata. Aga see ei saa kesta igavesti. Seni on politsei käitunud õigesti. Igal juhul on politsei instrueeritud ja vastavalt riskianalüüsile nad teavad, nad kuidas tegutseda. Ja teavad seda, kuidas mitte mingil juhul käituda.
Kuid sündmuste käigus võib tekkida olukordi, mida pole võimalik ette näha. Inimfaktor pole kunagi lõpuni kindel. Kellegi närvid võivad üles öelda, keegi ei mäleta täpselt, keegi teeb midagi lihtsalt valesti või ei jõua õigel ajal kohale. Aga politsei ei tohi jänni jääda. Sellest sõltub väga palju. Mis siis saab? Selleks tuleb küsida, mida vastaspool tahab saada.
Zarenkovi, Bõstrovi, Lebedevi ja nende tankistide eesmärk on tegelikult väga lihtne - nad tahavad saada vägivaldseid kaadreid, mida meedias näidata. Need kaadrid muutuvad kõvaks poliitiliseks valuutaks, millega on väga keeruline võidelda. Liikuv pilt võidab alati!

Mis kasu on komisjonidest?
"Rüütli sõnul ei saa komisjoni moodustamist enam edasi lükata," ütles presidendi pressiesindaja Eero Raun BNS-ile. See kõlab kui õel parafraas Peteri printsiibile - "kui tahad asjaga venitada, siis moodusta komisjon".
Kõige mõttetum asi on hakata istuma komisjonides. Sest komisjonid ei otsusta midagi, soovitavad ainult. Vene radikaalide kutsumine komiteedesse väga ohtlik, sest see tõstab nende staatust ja näitab, et nende kui poliitilise jõuga arvestatakse. Samal ajal on komisjonid ja ka ajakirjandus olulised ventiilid, kus tekkivat ülesurvet välja lastakse. (Raul Rebane soovitas esmaspäevases "Pressiklubi" saates aga ajakirjandusel kogu see ebameeldiv temaatika omavahelisel kokkuleppel üldse maha vaikida.)
Komisjonid komisjonideks, kuid otsustama peab valitsus. Valitsus ei saa pugeda ka selle taha, et mälestusmärk on linna oma ja asub linna maa peal. Probleem ei ole ammu enam munitsipaalne, vaid riiklik.

Järgmine vaatus - 22. september
Järgmine temaatiline suurüritus Tallinnas, mis on Moskva plaanidesse sisse kirjutatud, toimub 22. septembril. Siis tähistatakse Tallinna "vabastamist" nõukogude vägede poolt. Ja kus mujal on seda sobivam teha kui Tõnismäe mälestusmärgi juures! Mida see vabastamine kaasa tõi, pole vaja üle seletada.
Veel enne seda kuupäeva toimub aga Peterburis juhtivate tööstusriikide ja Venemaa juhtide ehk G8 nõupidamine energeetilise julgeoleku teemal. Kuid ka "kodustel" ja lähedastel Balti teemadel ratsutamine pole seal Venemaa jaoks paha. Mitu kärbest ühe hoobiga.
Eesti valitsus on tänaseks saanud kaitsepolitseilt piisavalt ohuhinnaguid, et nendesse väga tõsiselt suhtuda. Keegi valitsuses ei saa öelda, et pole asjast kuulnud. Valitsusjuht ei saa vastutust riigis toimuva eest kellelegi teisele veeretada.
Jah, kõik koalitsioonipartnerid tahavad saada venelaste hääli. Aga kui meeleavaldused Tõnismäel kontrolli alt väljuvad, kui õiguskord kokku kukub, siis kukub ka valitsus. Valik on raske ja lahendus peab tulema enne 22. septembrit.

Eurovisioni lauluvõistlus tuleb erastada!

2006-05-22T16:03:00.000+02:00

Olen vist juba kümme aastat osalenud Eurovisioni lauluvõistluse eelžüriis ja aidanud valida kümmet laulu rahvusliku trikoovooru jaoks. Aeg on südamelt välja öelda, mis sinna kogunenud.

Lauluvõistlus on umbes viie aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Üks silmatorkavamaid nähtusi tänavuse lauluvõistluse Ateena eelvoorus oli "Balkani lihakarn". Sest mis muud see oli - räme reite ja tagumiku raputamine kaamera poole, esinemine aluspesus, seksitööstuse atribuutide - sukahoidjate, sukkade ja kümnesentimeetriste stiletto- ehk "fuck me" kontsadega kingade kasutamine.
Selle taga on selge kaubanduslik mõtlemine ja kaine analüüs - kui seks on see, mis maailma ringi ajab, siis peaks vulgaarselt paljastatud naiseihu panema meeste iharad näpud mobiiltelefoni hääletusnuppe muljuma.
Samamoodi ka laulusõnad - "mina panen sind, sina paned mind"-ohkimine ei olnud enam isegi poeetiliselt varjutatud, vaid lendas lahtise tekstiga ja rindade rappudes publikusse ja kaamerasse nagu tatt. Ja nii palju valesti laulmist pole ka varem kuulnud...

ABBA-pidu on otsa saanud
Kas ma võitlen Eurovisioni moraalse puhtuse eest? Kaugeltki mitte! Antagu minna! Ma tahan lihtsalt tähelepanu juhtida sellele, et seni eeskujulikult tiksunud lauluvõistlus on ootamatult vananenud ja vangub nagu Rooma riik hunnide rünnakute all. Valgetes maani toogades kaunihäälsed neitsid templi treppidel on sattunud pööbli ja barbarite rünnaku alla, kes jõhkralt kipuvad ligi templi aaretele - kuldsele aupärjale ja tuhandeaastasele plaadilepingule, mis katab kogu Rooma riiki ja selle provintse.
Mida aeg edasi, seda vähem on ABBA-kloonidel (kelle hulka kuuluvad nii Sandra kui Carola) sellele peole asja. Põhjus on lihtne - see pidu on lihtsalt otsa saanud.
Aga seda ei taheta millegipärast mõista. Kindlasti on seda raske teha, kui äsja on maha peetud 50-aastane juubelikontsert. Aga estraad on ikkagi surnud. Pop on surnud. Disko on ka surnud. Rokk ei ole veel surnud, aga haiseb imelikult.
Elujõulised on hoopis mingid imelikud, väänlevad hübriidvormid - etno-hip-hop-hard-pop-kabaree näiteks.Elujõulised on edu järele ahned slaavlased ja Balkani riikide visad esindajad, kes pole europirukast veel oma tükki hauganud,.

Riik ärgu tegelegu kommertsiga
Tegelikult tahan ma öelda seda, et ammu oleks aeg vabastada Eurovisioni lauluvõistlus riikliku ettehoolde egiidi alt ja lasta sel vabalt kommertsiga allavoolu minna. Eesti Televisioon ei peaks sellega tegelema. (Ega see EBUle - Euroopa Ringhäälingute Liidule muidugi meeldi, aga... saime Eesti Raudtee erastatud, saame ka lauluvõistlusega hakkama.)
Kuidas kukuks Eurovisioni-värk välja Ivar Viglal, legendaarsel saatejuhil ja produtsendil, kes eksimatult oskab tabada rahva maitset? Kas Eurovisiooni eelvooru võiks ETV asemel korraldada Kanal2?
Ja üldse tuleks Eurovisioni lauluvõistlus Eestis erastada! Rein Kilk, Hans H. Luik või Urmas Sõõrumaa oskaksid selle käima panna nii, et varsti saaks sellest kena rahamasin.
Eurovision on tänaseks muutunud lihtsakoeliseks ja rahvalikuks palaganiks. Selles pole midagi halba, lihtsalt ajad on sellised ja maitsed nivelleeruvad allapoole. Leppigem sellega ja ärgem raisakem sellega ETV juhtide kallist aega ja mitut miljonit krooni riigi raha. Las sellega tegeleb erakapital!

Pildil: Lordi - Soome sisu ja siili kasukas.

Jukka Tolonen esines Atla mõisas

2006-05-22T14:45:00.000+02:00

Soome 70ndate aastate kuulsaima rock-, džäss- ja fusionkitarristi Jukka Toloneni kontsert Atla mõisas tuli suure üllatusena, sest Tolonen on ammu Eesti publiku silmapiirilt kadunud. Seda meeldivam oli taaskohtumine.

Hoolikalt restaureeritud Atla mõisa väikese peahoone saali, mida pererahvas (mõis on erakätes) eluhoonena kasutab, mahub ligikaudu 40 kuulajat. Kogu publik oli Tallinnast kohale sõitnud, Mahtra ja Juuru kandist oli vaid mõni üksik kuulaja. Hallipäine, vimmas ja kõhetu, hipilik nahkvestis Tolonen ja kitarrist Pekka Tegelman esinesid neile veidi üle tunni kestnud kavaga.
Kontsert oli eriline - ja mitte ainult sellepärast, et saali lage kaunistas laemaal ja põrandat kaunis ornament, nii et välisjalatsid tuli esikus viltsusside vastu vahetada.
Jukka Tolonen ja Pekka Tegelman lõid saalis hapra ja vibreeriva meeleolu. Mõlemad mängisid metallkeeltega akustilistel pillidel. Toloneni kitarr on Soome pillimeistri ehitatud mudel Lottonen SA-10.
Jukka Tolonen (s 1952) esines Eestis vist kolmandat korda. Tema loometeelt võiks mainida kahte ansamblit – Tasavallan Presidentti ja Wigvam. Kui need nimed midagi ütlevad, siis pole rohkem vajagi seletada.
Toloneni esinemine Atlas oli nagu mägioja, mis pidevalt, katkematult voolas ja vulises. Akustiline kõla kandis sama pitserit, mis juba 1978. aastal ilmunud plaadil Mountain Stream. Sellelt plaadilt esitati ka üks lugu.
Tolonenil on unikaalne helitekitamise viis, mille kõla meenutab mõneti India keelpillimängu – terav atakk ja noodile laskuv venitus koos kiire vibratoga. See loob püsimatu, vibreeriva, pidevalt pinge all oleva helimaailma, milles miski ei taha paigal seista; kus kõik väreleb, liigub ja muutub. Mõlemad kitarristid kasutasid palju pedaaltoone ja ülemtoone. Kõik see andis duole õhulise ja avara kõla.
Toloneni meloodiad sobivad suurepäraselt looduse maalimiseks. Selge ojana voolav ja vulisev muusika lausa puhastab hinge. Huvitaval kombel on Tolonen sama osav suurlinna tempoka meeleolu loomisel, ikka samade vahenditega, kuid rõhk viidud meloodialt harmooniale ja rütmile.
Tolonen ja Tegelman ei vestelnud mitte ainult muusikaliselt, vaid ka sõnaliselt. Nende omavaheline soomekeelne jutuajamine pillide häälestamise ja lugude üle arutamise ajal meenutas pidevat sõnavulinat. Ning muusikas kostis samasugune voolav kahekõne.
Lisalugudena esitasid nad ühe töötluse biitlite laulust ning vaimuka bluusi. Kitarrikontsert ei saa enam olla palju kammerlikum ja soojem kui pühapäeva õhtul Atla mõisas.

Pildil: Jukka Tolonen Atla mõisas. Mats Kanguri foto

Haabersti Postipoiss kukkus sadulast

2006-05-19T15:57:00.000+02:00

Täna hommikul (19. mai) vedeles Rannamõisa tee 15/C ühe trepikoja postkastide juures maas patakas ajalehti Haabersti Postipoiss. Haabersti Postipoissi annab välja Haabersti linnaosa valitsus, et teavitada kohalikke elanikke oma suurtest saavutustest.

Vettivad ajalehed kiviparketil ei ole üldse tõhus teabelevitamise meetod. Selle mahavisatud lehetede trükkimisele mõttetult kuluva raha võiks kulutada Rannamõisa tee parandamiseks, mis iga päevaga üha rohkem kuumaastikku meenutab - eriti esimene poolteist kilomeetrit Haabersti ringist Tabasalu poole.

Kahjuks ei saa teeauke Haabersti Postipoistega lappida, nii kõva leht see siiski ei ole...

PÄEVA TSITAAT: vein tegi eeslist inimese!

2006-05-19T13:06:00.000+02:00

"Iidne elukutse (sommeljee - PH) oli olemas Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Algselt eesel, kes kandis veini, siis hobune. Seejärel asendunud inimesega, kellel on palju muid ülesandeid peale keldrist veini kliendini toomine. Olulised veini, joogi ja toidu alased põhjalikud teadmised, suhtlemine inimestega ja kliendi psühholoogia."

Väljavõte pressiteatest,
autor Jana Zastserinski,
Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni assistent

PRESSINÕUKOGU: Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava

2006-05-18T16:24:00.000+02:00

Kaebus nr 138
Pressinõukogu otsus 17.05.2006
Pressinõukogu arutas Tõnis Bittmani kaebust Eesti Päevalehes 21. aprillil 2006 ilmunud artikli „Kus on linnavolinik Tõnis Bittmani parkimiskaart?” peale ning otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel kõneleb sellest, et Tallinna linnavolikogu liige Tõnis Bittman (pildil) pargib volikogu hoone juures, visiitkaart autoaknal, kuid parkimisloa on ta taotlenud sõidukile registreerimisnumbriga 600 VIP, mis kuulub teise isiku nimele. See teine isik on aga lehe andmeil osalenud mitmes passipettuses.

Tõnis Bittman kaebas Pressinõukogule, et sõiduki omanik ja petuskeemides osalenu on nimekaimud ja seega erinevad inimesed. Tõnis Bittman leiab, et artikkel sisaldab moonutatud ja eksitavat infot, kuna seostab teda kriminaalkorras karistatud isikuga. Tõnis Bittman pole rahul, et leht ei pöördunud tema poole asjaolude selgitamiseks.

Eesti Päevaleht teatas Pressinõukogule, et leht tugines autoomaniku seostamisel petuskeemidega kahel argumendil – allikavihjel ja tõigal, et avalikes kättesaadavates andmebaasides esineb vaid üks sellenimeline isik. Leht märgib, et andis võimaluse Tõnis Bittmanile selgitusteks 22. aprilli lehes.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht on rikkunud ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis kohustab konflikti sisaldava materjali korral ajakirjanikku kuulama ära kõik osapooled. Vaidlusaluses artiklis pole Tõnis Bittmani asjasse puutuvate selgituste saamiseks ära kuulatud. Samas märgib Pressinõukogu, et päev pärast artikli ilmumist sai kaebaja lehes võimaluse oma seisukoha avaldamiseks.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk

Lisan siia Päevalehe vastuse Tõnis Bittmani kaebusele:

Pressinõukogule
Eesti Päevalehelt
Vastuseks Tõnis Bittmani kaebusele

Lp Pressinõukogu,
kaebaja ütleb järgmist: “Lühidalt öeldes on kaebuse sisu järgmine: artiklis kirjeldatud Helina Eirand'il ning tema poolt aastatel 2001-2002 kordasaadetul pole mitte midagi ühist isikuga, kellele kuulub sõiduk registreerimisnumbriga6 00 VIP, millele ma olen taotlenud tasuta parkimiskaardi. Peale selle, et artiklis kirjeldatud isikul ning nimetatud autoomanikul on üks ja sama nimi - Helina Eirand.”

Sellele väitele vastamisega on seotud neli probleemi
1. Kaebaja ei ole Helina Eirand
2. Kaebaja ei esita ühtegi tõendit, et ta volitatult esindab Helina Eirandit
3. Kaebaja ei esita ühtki tõendit peale väite, et üks Helina Eirand ei ole teine Helina Eirand
4. Helina Eirand ise ei ole pöördunud Eesti Päevalehe poole, ei kaebuse ega õiendusega.

Kaebuses mainitud artikli ajendiks on foto, kus linnavolikogu juurde pargitud auto esiaknale on asetatud Tõnis Bittmani nimekaart, mis ei ole parkimisõigust tõendav dokument.

Uurimisel selgus, et Tõnis Bittman on Tallinna linnavolikogu saadikuna võtnud parkimiskaardi hoopis teise registreerimisnumbriga autole, mis ei kuulu talle. Info on pärit Tallinna linnavolikogu haldusosakonnast ning on tõene, seda pole ka kaebaja vaidlustanud. Info allikas (linnavolikogu haldusosakond) on usaldusväärne, seetõttu piirdus ajaleht fakti tuvastamisega.

Eesti Päevaleht tugines autoomaniku Helina Eirandi seostamisel aastataguste petuskeemidega kahele argumendile: allikavihjele ning tõigale, et avalikes kättesaadavates andmebaasides (telefonikataloogid jms) esineb riigis vaid üks Helina Eelrand, elukohaga Pärnumaal.

Päev pärast kaebuse ajendiks olnud järgmises artiklis, kus kaebajale anti võimalus selgitada oma teguviisi, selgitab Tõnis Bittman, et tema parkimiskaarti kasutab takso. “Auto numbriga 600 VIP on tegelikult takso, mida ma vahel kasutan. Selle väidetavat omanikku Helina Eirandi pole ma näinudki,” selgitas Tõnis Bittman 22. aprilli Eesti Päevalehes.

Alles 24. aprillil väitis Tõnis Bittman, et Helina Eelrand on keegi teine kui artiklis kirjeldatud minevikuga isik. Telefonivestluses uudistetoimetuse juhataja Märt Kivisega keeldus ta ometi edastamast selle Helina Eelranna kontakte ja toomast tõendeid selle kohta, et isikus on eksitud, osutades vajadusele tuua need tõendid välja kohtus. Märt Kivine kinnitas Tõnis Bittmanile, et kui ajaleht on isikus eksinud, siis on ta valmis avaldama õienduse ja vabanduse. See kaebajat ei rahuldanud.

Juhime tähelepanu sellel, et peale väidetava eksituse kahe samanimelise isiku asjus pole kaebuses vaidlustatud ühtki sisulist fakti kahes artiklis, mis puudutavad linnavoliniku parkimiskaardi kasutamist kolmanda isiku poolt.

Lugupidamisega,

Priit Hõbemägi,
Eesti Päevalehe
Peatoimetaja

8.05.2006

ARVUSTUS: Tõnis Mägi rääkimata lugu

2006-05-18T11:31:00.000+02:00

Berk Vaher
Müümata naer
Kirjastus Ilo, 2006

Kunagi möödunud talvel helistas mulle Tõnis Mägi ja küsis, kas mul on alles üks vana, 80ndatel aastatel kirjutatud brosüür ansambli Ultima Thule kohta. Kirjutasin selle asja ühe kooperatiivimehe tellimusel, kes lõpuks välismaale ära kargas ja tööraha maksmata jättis. Tõnis laulis siis Thules.
Kui küsisin Tõniselt, milleks tal seda vaja, siis sain teada, et koos Berk Vaheriga on neil käsil raamat Tõnisest. Kahjuks mul oma trükist enam järel ei olnud (Kui kellelegi on siiski üks ülearune eksemplar kodus, siis olen selle eest tänulik. Loeks ise läbi ja annaks Tõnisele edasi!) ja nii ei saanud ma kuidagi uude raamatusse “kontributeerida”.

Selle pärast hakkasin ilmunud raamatut kohe huviga lugema. Oli ju Tõnise telefonikõne tõttu mul tekkinud sellega mingisugune vaimne “oma suhe”, kuigi mingit materiaalset sidet ei olnud. Ütlen ausalt, et see raamat meeldib mulle.
Ja kuna olen Tõnis Mäega elus aeg-ajalt kokku puutunud, siis julgen arvata, et ma oskan temast midagi arvata. Lugesin raamatu ühe soojaga läbi ja jäin siis mõtlema – kas see ongi nüüd kõik? Lapsepõlve pildikesed, popiaastate algus ja traadipillide orkestrid, veidi pätiromantikat, üsna palju “peatage maailm, ma tahan maha astuda”-nõukaromantikat,hermeetiliseks kiskuv teatri ja vana Hermanni periood. Kas see ongi ühe Tõnise kogu elu? Kroonika ja Õhtuleht ei leia sellest raamatust ühtegi seniteadmata sensatsioonilist detaili, millest “Tõnise pihtimuse”-tüüpi kaanelugu kirjutada.

Raamat on nagu Tõnis ise. Ja kindlasti on Tõnis Mägi natuke naiivne inimene. Aga see on hädavajalik naiivsus selleks, et intelligentne skepsis ei ummistaks silmi. Enesekaitse, mis avaldub läbi enese haavatavaks tegemise. Võit valu läbi. Kas pole mitte sellepärast nii paljud intelligentsed inimesed loomevõimetud, et nad aina mõtlevad “ah, nagunii on see kõik juba olnud…”
Mulle tundub, et Tõnisel on julgust avatud uksest taas ja taas sisse astuda. Tema õnneks oskab ta seal sees siis alati midagi uut märgata.

Ma usun, et kogu oma elu jooksul tuleb inimene kaarega iseenda juurde tagasi. Maailma sündides on inimene isiksusena juba täiesti olemas – võrrelege kasvõi imikute iseloomusid! Siis järgneb pikk ja segane iseendast eemale või välja kasvamise periood ja lõpuks hakkab inimene enese juurde tagasi jõudma. Leiab enese uuesti üles. Mägi raamatus on kirjutatud: “Vahepeal kuhugi kadunud rahutunne, et mul on aega ja ma saan oma asjadega tegeleda ja keegi ei sega, on mul nüüd tagasi tulnud. /---/ Aga lapsena olin teistsugune”.

Raamat räägib Tõnisest täpselt ja ainult niipalju, kui ta ise seda tahab rääkida. Ja seda ei ole liiga palju ühe nii suure hingega inimese jaoks. Aga ma tunnustan Tõnise tarkust oma lugu ise mitte ära rääkida; mitte lasta seda teistel rääkida ja targalt, terahaaval ehitada oma saladust.
Eks ta ise vihjab sellele lausa aiateibaga: “Mulle meeldib James Krüssi raamat Timm Thaler ehk müüdud naer. Poiss müüb oma naeru kuradile, temast saab maailma rikkaim inimene ja samas ei kontrolli ta midagi”. On ju ükskõik, kas sa müüd oma naeru, keha, hinge või oma loo.
Tõnis oma lugu lugejale ei müünud. Sest pole midagi igavamat kui äraseletatud kunstnik, kes kõik oma tunded, probleemid ja ängid lugejate kohvilauale laiali laotab.
Kunstnik peab olema saladus. Jah, kes seda ütleski?

MASENDAV: BBCd asendab Eesti raadios muusikaprogramm...

2006-05-17T08:49:00.000+02:00

Olen ikka veel pettunud Eesti Radio juubeliaasta kinditusest "mõtlevale kuulajale": BBC ingliskeelne uudisteprogramm (ka DW ja RFI) asendati arusaamatu programmiga "Raadio Tallinn". Viimases, muide pole üldse mingit omatoodangut.
Kuulasin ikka veel paaril hommikul harjunud sagedust 103,5, et aru saada Eesti Raadio geniaalsest liigutusest ja mõista, mida kuulajale siis nüüd uut ja paremat pakutakse. sest pole vist mõtet asju lihtsalt viletsamaks muuta.
Endisel BBC sagedusel kostab nüüd "Raadio Tallinn". Selle jaama panus inimkonna arengusse on:
1. Eesti Raadio uudiste edastamine
2. Maian Kärmase valitud muusika
3. Helitiiter: "Raadio Tallinn - puhas muusika ja head uudised!"

Minu kriitika on järgmine:
1. Eesti Raadio uudiste edastamine veel ühel sagedusel ei lisa kuulajaid ega paranda mitte millegi kvaliteeti.
2. Maian Kärmase valitud muusika ei erine ükskõik kelle teise hea muusikamaitsega inimese valitud muusikast. Mis mõte on veel ühel raadiojaamal, mis mängib ainult muusikat? Miks peaks keegi selle jaama valima?
3. "Puhas muusika" - milleks, kui muusikat on eeter paksult täis; "head uudised"? - mida see tähendab, sest need uudised ei erine ju mitte millegi poolest Eesti Raadio uudistest. Mille poolest need on "head uudised"? Ja kui ongi head :), siis miks neid kõigil ER sagedustel ei reklaamita kui "häid uudiseid"? Ja vabandage, misasjad need "head uudised" siiski on?

Ma oskan järeldada, et sellise jaama loomise järgi ei ole mingit sisulist vajadust, seda tõestab ka see, et mitte mingisugust rahaliste ega inimressurssi ER pole selle jaama peale pannud. Natuke mõttetut marketingimöla ("mõtleme nüüd kõik koos uuele jaamale hea "slõugani"!), DJ ja asi mutt.

Ma ütlen, et Eesti Raadio on selle liigutusega oluliselt, ehk isegi kardinaalselt vähendanud kvaliteetinfo hulka oma programmides ja asendanud selle sisulise tühjusega.

(BBC saab nüüd kuulata hommikul ainult kl 7-8 ja õhtul kl 18-19. Kl 7 Tallinnas on kl 5 hommikul Londonis.)

Kuhu kadus BBC?

2006-05-15T19:02:00.000+02:00

Täna hommikul tabas mind ootamatu ja halb üllatus - autoraadio FM sageduselt 103,5 oli kadunud tavapärane BBC Worldservice inglisekeelne uudisteülekanne. Selle asemel lasti eesti raadio uudised, pärast seda kõlas helitiiter "Raadio Tallinn" ja siis hakkas tapeedina voolama meie raadiojaamade tavapärast mittemidagiütlevat popmuusikat.
BBC põlvkonda teate? Lennart Meri, Enn Soosaar ja nende eakaaslased. Nemad ehitasid oma maailmapildi ja taasiseseisvumise ajaks kristallinna selginenud eluvaated paljuski aastakümnete pikkusele pidevale BBC kuulamisele. Tänu BBCle teadsid nad ka kõige umbsemal stagna-ajal, mis maailmas tegelikult toimub. Loomulikult teadsid, lugesid ja kuulasid nad ka palju muud, aga BBC oli oluline ikkagi.
Tol ajal pidi BBCd otsima vilistavatelt ja kahisevatelt lühilainetelt. Aga ingliskeelset raadiot ei viitsitud segada - et kes see inglise keelt ikka oskab. Rohkem segati venekeelseid saateid. Nii oligi paljudes haritlaste peredes väljatõmmatud antenniga VEF-raadio ingliskeelne BBC uudiste-, kommentaari- või analüüsisaade hommikusöögilaua lahutamatu kaaslane.
Toona ma BBCd eriti kuulata ei viitsinud, igapäevane tuhisev elu ja "iseseisvuse ülesehitamise" praktilised detailid olid palju huvitavamad. Kuid legendaarse BBC USA kirjasaatja Alistair Cooki saateid "Letters from America" aeg-ajalt ikka kuulasin - ja sain ka aimu, milline on tõeline tipp-raadioajakirjandus.
Enda tarbeks avastasin BBC alles hiljuti, kui leidsin, et sageduselt 103,5 kantakse seda hommikul üle. Hakkasin kuulama BBC uudiseid hommikul autoga tööle sõites. Selle ajaga jõudsin kenasti uudised ära kuulata ja ka osa saatest "Outlook".
Kui olin sellega harjunud, siis sai see mulle igapäevaseks välisinfo allikaks. Ja kui selle kvaliteediga harjuda, siis eesti raadiojaamade uudistesaateid enam kuulata ei taha. No kui peab, siis mida sa hädaga ikka teed. Muidugi on see eesti raadiojaamade suhtes ebaõiglane võrdlus, samamoodi võib ka Päevalehte võrrelda The Guardianiga, aga tarbija on kuningas ja võrdleb millega tahab.
Ja hoolimata laiahaardelisusest ja objektiivsusest on BBC saadetes palju huumorit ja põnevaid inimelu igapäevaseid hetki kirjeldavad tahke.
Nii. Aga täna, esmaspäeva hommikul seda kõike enam ei olnud. Ütlen ausalt, tuju oli rikutud. Rääkisin sellest ka Päevalehe toimetajate koosolekul, kus ma mõnigi kord värskeid BBC uudiseid refereerisin või kolleege mõnda zealt kuuldud teemat arendama ärgitasin. Välistoimetuse juhataja Kaivo ütles oma päevaplaane tutvustades kavala muigega: "Kui peatoimetaja oleks saanud täna BBCd kuulata, siis ta teaks järgmistest sündmustest..." Nali naljaks, aga tal oli ju õigus - ma tõesti ei teadnud nendest sündmustest ilma BBCta mitte midagi...
Aga veider lugu - õhtul koju sõites kostis samalt sageduselt taas BBC saade. See oli AIDSi teemaline, üks intervjuu oli tehtud ka ühe venekeelse Eesti elanikuga. Eesti olukorda mainiti väga negatiivselt.
Jah. Huvitav, mida toob teisipäev sagedusel 103,5...

Uus ajakiri - vana sisu

2006-05-14T20:02:00.000+02:00

Leidsin kaupluseriiulilt uue ajakirja Pilt. Tõepoolest, varem polnud sellist kordagi näinud. Ajakirja sissejuhatuses oli lubadus - palju on neid Kroonika-laadseid ajakirju, Pilt pakub midagi asjalikumat ja sisukamat.
Kena lubadus küll, eriti kui ühel sisuleheküljel ootab lugejaid pealkiri "Prominedijaht algab". Lugejatel soovitatakse välja uurida neid huvitavate inimeste aadressid ja käiguteed ja põnevad pildid toimetusele saata. Võitjale lubatakse 5000 krooni eest fototehnikat, auhindade seas veel seksivarustust jms.

ANTIFAŠISTID TALLINNAS?

2006-05-12T16:00:00.000+02:00

Leidsin Tallinnas, Maakri 44 asuva maja seinalt kaks šablooniga tehtud embleemi. Paistab, et tegu on antifašistliku temaatikaga. Puhtast uudishimust - kas keegi teab, kes neid levitab ja mis eesmärgil?

Suri legendaarne New York Timesi peatoimetaja A.M. Rosenthal

2006-05-11T16:37:00.000+02:00

Eile, 10. mail suri südamerabandusse legendaarne New York Timesi peatoimetaja A.M. ("Abe") Rosenthal. (2. mai 1922 - 10. mai 2006)
Kohtusin temaga möödunud juulikuus. Rosenthal käis Tallinnas eravisiidil. (Muide, inglise keeles on NYTi toimetuse juhataja tiitel Executive Editor, Editor-in-Chiefi NYT-is ei olegi!)
Kohtusime St Peterburgi hotelli restoranis Rataskaevu tänaval, kus jõime teed. Rosenthal oli tõeline uudishimulik Ameerika vanur, kes käis jalutuskepi toel (ja keda saatjad aeg-ajalt küünarnukist toetasid), kuid kes väga palavale ilmale vaatamata oli heas vaimses vormis, tõeliselt uudishimulik ja terane. Muidugi oli tunda, et kunagise suure autoriteedina olid tal oma seisukohad väga selgelt välja kujunenud ning ka juttu rääkides ei lahkunud ta eriti talle oluliste teemade ringist.
Vestlesime umbes tund aega ajakirjandusest, mind huvitas peamiselt ajakirjanduse usaldusväärsuse küsimus, mis toona, aasta tagasi oli Eestis teravalt päevakorral.
Tema seisukoht usaldusväärsuse küsimuses oli väga konkreetne - ajakirjandus peab olema otsekohene ("straight", oli tema lemmikväljend), ja kui leht ajab alati oma asja otsekoheselt, siis rahvas usaldab seda. Aga kui ajaleht hakkab keerutama, kui lehel on mängus mingid omad huvid, kuid neid varjatakse, siis saab lugeja sellest aru ikkagi, ja usaldus lehe vastu kaob.
Vestlusest Rosenthaliga kavatsesin teha intervjuu. Aga see on siiani tegemata, kassetid tema jutuga on aga alles. Amazon com.-is on ka üks raamat pealkirjaga "A.M. Rosenthal and his Times", mis räägib sellest ajast, kui Rosenthal Timesi juhtis. Ise ta soovitas mulle lugeda hoopis ühtteist raamatut - Gay Talese kirjutatud. Gay oli ka üks kogenud NYT-i ajakirjanik. Keda rohkem huvitab, pangu aga Googlesse sisse A.M. Rosenthal ja lugegu, materjali on palju!
Rosenthal tööötas NYTis üldse vist 56 aastat kokku ja 1970-80ndad aastad olid erakordselt põnevad Ameerika ajakirjanduses. Washington Post sai kätte Watergate afääri ning NYT pidi sellele kuidagi vastama, et oma initsiatiivi näidata. Eks nad siis punnitasid ka.
Küsisin Rosenthalilt USA suurlehtede omavahelise konkurentsi kohta: kui NYTi kätte oleks sattunud materjal, mis oleks näidanud, et Washington Posti toimetus käitub avalikkuse suhtes ebaeetiliselt, kas ta oleks sellise materjali siis avaldanud või jäänud kollegiaalselt tagasihoidlikuks? Abe vastas: "Muidugi oleksin avaldanud! Tuleb olla otsekohene!"
Rahu tema põrmule.

LUGEJA HAARAB SULE...

2006-05-11T14:47:00.000+02:00

KUULDUSED MINU SURMAST ON TUBLISTI LIIALDATUD,
sest olen aktiivselt tegutsev maalikunstnik ja luuletaja ning Eestis esimene ja seni ainus naine, kes kuulub samaaegselt kahte suurde loomingulisse ühendusse ( Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kirjanike Liit). Möödunud aastal kirjastasin oma luulekogu „Õhtune post“, käesoleva aasta juunis avan Viinistu Kunstimuuseumis oma arvuliselt 52. isiknäituse „Eestimaa kaunid paigad“; olen 7 aastat juhtinud Eesti Akvarellistide Ühendust ning olnud Kunstnike Liidu Volikogu liige – kas sellest on Päevalehele vähe, et mind minu 63-ndal sünnipäeval, 5. mail õnnitleda?! Kui kõik väärikad teie listile ei mahu, siis jätke parem see valikuline õnnitlemine hoopis ära, sest ma ei mõista, mille poolest on 49 aastaseks saanud laulja Anne Adams teie meelest eelistatum?! – näiteks Postimees suudab küll kõiki kultuuri- ja ühiskonnategelasi meeles pidada. Tänapäeva kiires elutempos ja -muredes võib inimestel nii mõnigi sünnipäev ununeda – siis on hea, kui leheõnnitlustest näed, et on aeg ka ise kolleegile mõni hea sõna öelda.
Pean teie poolt minu tähelepanuta jätmist solvavaks. Olen katkematult üle neljakümne aasta olnud Päevalehe ( endise Noorte Hääle) truu tellija, kuid nüüd teatan täie tõsidusega, et seda lehte järgmisest aastast minu lugemislaual enam ei leidu.
Edu teile klientide kaotamisel!
Kai-Mai Olbri-Kaarna

Eesti Päevaleht Online uus juht on Lea Larin

2006-05-10T15:53:00.000+02:00

Eesti Päevaleht Online uus juht on Lea Larin

Ametlik teade:
Eesti Päevaleht Online peatoimetajaks nimetati 9. mail Lea Larin (pildil). Seni kureeris Lea Larin Päevalehes kultuuritoimetuse, elutoimetuse ja nädalavahetuse toimetuse tööd.

"Eesti Päevaleht Online ja Eesti Päevaleht paberil on meie jaoks võrdse tähtsusega," ütles Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi. "Tahame saavutada ajalehtede võrguväljaannetes seas loetavuselt esimest kohta. See eesmärk on meile jõukohane."

Lea Larin vastutab EPL Online toimetuse töö, veebiväljaande sisu ja arendustöö eest, online äripoolt juhib Päevalehe internetiäride juht Ragnar Sass.

"Lea on juhtinud peatoimetajana Mega internetiportaali ning tal on kogemus kuulsast Delfi Commentist. Ta on suurepärane asjatundja internetiajakirjanduse alal ning autoriteetne juht," ütles Hõbemägi.

Päevalehe toimetusesisene teade:
Progressiivne inimkond on interneti uuesti avastanud. Päevaleht kuulub progressiivse inimkonna esiridadesse. Üha rohkem lugejaid kasutab lehe kõrval internetti või isegi ainult võrguväljaannet. Võib öelda, et kui me ei ole seal täie jõuga, siis pole meid varsti olemaski.

Sellepärast oleme võtnud endale eesmärgi, et Eesti Päevaleht Onlinest peab saama sama tähtis väljaanne nagu Eesti Päevaleht Offline ehk paberväljaanne. Esimese sammuna on valmimas meie uus võrguväljaanne.

Seni on meie online olnud paberlehe vari, nüüd on käes aeg kasvada suureks, areneda ja elada omas rütmis. Peale pidevalt uuenevate uudiste, lisamaterjalide, diskussioonide võiks EPL Online tulevikuplaanide sisse kuuluda podcastid, videouudised, kodanikuajakirjandus, blogid jms. Online toimetus peab laienema, kaasama välisautoreid ja võrguentusiaste.

See tähendab, et EPL Online on nüüdsest meile samasuguse tähtsusega nagu paberlehtki. Online juhtimine ja arendamine on ka spetsiifiline töö, mis vajab juhtimiskogemust, online-spetsiifika tundmist ja suurt huvi selle ala vastu.
See inimene on meie toimetuses olemas.

Eesti Päevaleht Online peatoimetajaks saab Lea Larin.

Minu kommentaar:
Online arendamine on Päevalehes arutluse all juba mõnda aega. Lea Larin on mu meelest parim valik selle juhi kohale. Mega portaali ja Delfi Commenti kogemus on erakordne intellektuaalne kapital sellel alal. Arendajana on Lea väga asjatundlik, süvenev ja tõhus.
Huvitav on see, et nii Päevalehes kui Postimehes (kus veebiväljaannet asus juhtima Aivar Reinap) tehti olulised muudatused samal ajal. See näitab, et internet on taas avastatud. Läheb uuesti madinaks!

PÄEVA ETTEPANEK

2006-05-09T14:49:00.000+02:00

"Rahvalt on tulnud järgmine ettepanek: kui lennujaam nimetatakse Lennart Meri nimeliseks, siis õigluse huvides tuleb Balti jaam nimetada Arnold Rüütli nimeliseks. Radikaalsem osa arvab, et piisab ka Tallinn-Väiksest."

Saatnud Ants Juske

Pildil: Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.

PÄEVATSITAAT

2006-05-08T20:21:00.000+02:00

"Ega autojuht tavaliselt meelde ei jäta, mis talle eelmisel päeval räägitakse."

Mati Songissepp, Tallinna liikluskorraldaja.

Tubli, Mati! Tõeline linna täitevkomitee töötaja tunneb ennast ikka lollist massist mäekõrguselt üle olevat. Kuid kui see ütlus käib kõigi autojuhtide kohta, siis käib see ka Mati Songissepa enda kohta ka. See natuke lohutab...

Pildil: Mati Songissepp (rooli taga) koos Revali linnavalitsuse töötajatega väljasõidul.

MEEDIAKOMMENTAAR

2006-05-08T12:02:00.000+02:00

AJAKIRJANDUSE SIMULEERIMINE MEELELAHUTUSE SOUSTIS

TNS Emori uuring "20 vaadatumat telesaadet aprillis" on kõnekas dokument, mis tõestab, et Eesti telemaastik muutub üha meelelahutuslikumaks.

Esimesel kohal on tabelis loomulikult Pealtnägija. Siin pole midagi imestada; aga kui siiski, siis seda, et miks Pealtnägija seal nii kaua üldse püsib.
Sest teleformaadina on Pealtnägija ammu vananenud. Üks tuttav välismaa ajakirjanik küsis imestunult, et mis veider saade see on, kus kaks 70ndate aastate stiilis kaamera ees seisvat meest dotseerival häälel oma seisukohti levitavad.
Jah, kindlasti mõjutab suur populaarsus inimesi, kes kogu aega kaamera ees seisavad. Aga kui inimesed (loe: pealtnägijad) siiski inimlikuks jäävad, siis pole hullu midagi.
Kuid 5. kohal hiiliv Võsareporter on Pealtnägija kõige suurem vaenlase.
Peeter Võsa ehk Võsa Pets on hakanud tegema "vaese mehe Pealtnägijat" või tegelikult Pealtnägija ja Ärapanija kombinatsiooni vaese mehe televisiooni soustis.
Võsareporteri skeem on lausa geniaalne - tema lugudes esinevad Kaebav Kodanik, Rumal Ametnik ja Võsareporter. Alguses kodanik kaebab, siis võsareporter kiidab talle takka ja väljendab siirast ja rahvalikku pahameelt järkekordse nõmeduse üle. Siis rünnatakse ette hoiatamata mõnda asutust, pilgatakse töötajaid. Siis kordab kodanik oma kaebust jka võsareporter naelutab raevukas lõppsõnas kõik logardid ja lollpead lõplikult põranda külge kinni.
Aga peab tunnistama, et Võsareporteris on palju rohkem tegemisrõõmu kui enamustes telesaadetes ja mõned Peetri tiraadid on lausa vaimukad.
See on muidugi mingi meelelahutuslik publitsistika, kuid palju lihtsamal moel esitatud kui Pealtnägija. Huvitav, kas Võsareporter läheb pealtnägijat mööda? Kui läheb, teen Peetrile Odessa šampuse välja!
Neljandal kohal ripub Kanal2 dokumentaalfilm. Need on taas skandaalse kallakuga dokumentaalfilmid, mida on põnev vaadata, kuid kollasuse protsent on neis küll talutavuse piiri peal.
Reporter ja Ärapanija on vastavalt 15. ja 19. koha peal. Aga nende elemente on ka edetabeli tipu saadetes.
On üsna selge, et telemaastik on Eestis totaalselt meelelahutuslik, kus populaarsemates saadetes põimub pullitegemine katsetega simuleerida uurivat ajakirjandust. Aga simulatsiooniks see tavaliselt jääbki.
Minu meelest tuleb uusi üllatusi oodata sügisel, kui TV3 oma uudistesaate ümber teeb. Reporteri edu on neile talumatuks muutunud. Aga võib juba praegu kihla vedada, et TV3 ei loo mingit uut formaati, vaid tekitab uue Reporteri. Siis on Eestis kahed meelelahutuslikud uudised, mis peaks AK-le mingi mänguruumi jätma.
Kuid kas TV3 suudab produtsent Ivar Vigla edu korrata? Mina arvan, et Eestis on vaid kaks meest, kes sellist formaati orgaaniliselt teha suudavad - Ivar Vigla ja Vahur Kersna.
Kas Vahur Kersna hakkaks TV3 uudiseid produtseerima? Näiteks 100 000 krooni eest kuus? Seda peaks TV3 omanikud temalt endalt küsima.

Pildil: meelelahutusajakirjanikud tööhoos: Kanal2 reporter ja operaator küsitlevad arestimajast vabanenud Peeter Võsa.

PÄEVA TSITAAT

2006-05-05T13:14:00.000+02:00

"K oleks võinud olla roheline."

EPL Online varjunime Ded all avaldatud arvamus AK uue kujunduse kohta

Santana ehk Carlose evangeelium Helsingis

2006-05-04T17:29:00.000+02:00

See lugu ilmub Eesti Päevalehes laupäeval, 6. mail. Selles kirjeldab
kitarrihuviline Priit Hõbemägi, kuidas ta Helsingis Hartwall Arenas kitarrist Carlos Santana kontserdil käis ja mida ta seal koges. "Ootasin lüürilist ja sentimentaalset kontserti, aga sain sisemise peapõrutuse osaliseks."

Carlos Santana on minu jaoks legend. Küllap mitte ainult minu jaoks. Ta on juba üle 35 aasta olnud "numero uno" rockis, jazzis, salsas, bluesis, latiinos. Tema legendaarset plaati "Abraxas" olen kuulanud tuhandeid kordi. Ja niipea kui sain teada, et ta tuleb Soome esinema, oli mu otsus tehtud. Piletid ootasid oma aega neli kuud.
Helsingi Hartwall Arena juurde sõitev taksojuht ütles kohe, kui aadressi kuulis: "Ah jaa, täna on Santana kontsert." Hilistes neljakümnendates tõsine rokihuviline. Räägib asjatundlikult Santana plaatidest, ise käis ta teda kuulamas paar aastat tagasi. Aga ma ei tea, mida ta selle kontserdi kohta oleks öelnud, kuhu mina sattusin.
Hartwall Arena mahutab umbes 10 000 inimest ja kogu maja oli välja müüdud. Põhimõtteliselt nagu Saku suurhall, aga kaks korda suurem. Et on 30. aprill, siis valmistub kogu progressiivne Soome "vappu" ehk volbriööd veetma. Kohalik eripära nõuab valgete abituriendimütside kandmist ja neid on palju ka Hartwallis. Palju viisakaid, keskealisi inimesi.
Santana tuli lavale pärast soojendusansamblit ja väikest vaheaega. Peas oranž, halli servaga kootud mütsike, seljas frentšilaadne särk, khakivärvi püksid, valged madala tallaga kingad. Mustad prillid ees. Elegantne, cool. Ta on aastaid mänginud Paul Reed Smithi (PRS) kitarridega ning tal on nende valikus omanimelised mudelid. Käes oli tal PRS Santana II, kollane ja suur nagu väärisvineerist lumelabidas, sõrmlaual inkrusteeritud pärlmutterkotkad. Selline pill võib maksta kuni 150 000 krooni.

Kontsert on algusest peale veider. Areen - rõdud ja põrand - on pilgeni rahvast täis. See on esimene umbes kolmekümnest esinemisest koosneval Euroopa turneel. Kohe algusest on tunda, et need mehed ei tulnud lavale nalja tegema, viimane jõud väänatakse välja juba esimesest noodist alates. Laval on kaks trummikomplekti, üks löökriistade patarei, laulja, bassimängija, teine kitarrist, kilahvpillimängija, trompetist, tromboonimängiga ja Carlos Santana. Guru ise seisab laval tihti seljaga rahva poole ja juhatab bändi. Esimene lugu ratsutab kurjal kitarrikäigul.
Teist pala ma ei tea, see on mulle tundmatu laululugu. Lauljal on peas nahkmüts, ta rabeleb laval, torud panevad kõvasti. Santana juhib ansamblit, jagab meestele soolodeks aega.
Siis keerab asi imelikuks. Santana comeback-albumi "Supernatural" pealt kõlava loo ajal algavad probleemid kitarri heliga, mis kestavad kontserdi lõpuni.
Kõige hullem on see, et laulja hääle ja kitarri toon lähevad aeg-ajalt omavahel sõlme ja ei hargne enam lahti. Kitarr undab vastikult, sõnadest ei saa midagi aru. Tromboonisoolo tuleb küll hästi kohale.
"Maria Maria" algab hispaanialiku "kitarrikontseriga". Laval seisab statiiv teise kitarriga ning Carlos seisab selle taha, oma pillist loobumata. Pikk tundeline sissejuhatus. Heli on plärisev ja udune. Kui algab "Mamma Mia", siis pole muusikas mingit dünaamikat, kitarrihelid sulavad üheks pudruks. Vahin binokliga lavale ja mulle tundus, et loo lõpus Santana justkui näitas helipuldi poole, et ta ei kuule ennast monitorist hästi. Vaatan pulti - mingi sebimine justkui oleks, aga kõrv suurt vahet siiski ei tee.

Üha enam tundub mulle, et laval toimub mingi rituaal. Nagu vaataks telekast Haiti vodoorituaali, elaks kaasa, aga ise selles osaline ei ole.
Lava toimib omaette, hirmsa jõuga, hinge tõmbamata. Santana kitarr ei laula nagu tavaliselt, vaid hoopis undab ja vilistab u-hääliku peal. Selles pole mingit tundelisust, ainult puhas klirisev jõud.
Kui tuleb taas üks tuntud lugu, mida olen sadu kordi kuulnud, siis nüüd on see hoopis teistmoodi. Jõuline küll, aga ... Siis ma saan aru, et mõtteviis on teistsugune - see on kalgim, hoolimatum ja vastupandamatu, nagu maalihe või tsunami, mille keskmeks on puhas jõud.
Santana relv on nii võimas, et sellel ei saa vaikselt mängida. Isegi õrnad kõlad lausa kurdistavad kuulajat. Vahepeal tundub see muusika mulle isegi ohtlik. Santana nagu otsib oma kitarri helide kaudu maailmast mingeid seoseid; need seosed on rasked ja teravad; see on väga vaba, kuid ohtlik muusika, mis teeb kuidagi haiget.
Kitarr undab lõputult, aga trompetisoolo paneb hambaplommid vibreerima. Segadus.
Korraks on heli täitsa hea, aga kui see üle läheb, siis tapab jälle.
Jälle üks varasem lugu, ehk Santana kolmanda plaadi pealt. Aga müra on selline, et sarnaneb maailma loomisele, helimassiivist eristuvad üksnes kongade kõrged lajatused.
Mingi soololugu, lava upub punasesse valgusesse, Santana seisab valgena spotvalguses. Muusika on aeglane, undav, arusaamatu. See heli on ikka täitsa hirmus. Mulle tundub, et Santana kitarri kolmas ja neljas keel ei kõla, vaid lihtsalt undavad tuimalt.
Siis ilmub laval olevale suurele ekraanile suur, valge, aegluubis tiibu lehvitav tuvi.
Santana hakkab rääkima:
"Aitäh, et te olete siin, see on meile suur au. Meie oleme teine Ameerika. Me ei esinda president Bushi (aplaus). Meie esindame Ameerika multikultuurset hinge.
Meie - sina ja mina - oleme inimkonna uue rahu loojad.
Meil - sinul ja minul on võimalused ja vahendid, et luua kirge.
Lennon, Hendrix, Coltrane - me kõik tahame sedasama.
Rahu maa peal ja meie eluajal. Et armastuse jõud asendaks armastuse jõu vastu.
Inglid!"

Mulle hakkab kohale jõudma - Santana peab ennast globaalseks prohvetiks, armastuse jõu kuulutajaks. Seda oli tunda ka muusikas. Lavale vaadates oli mul tunne, nagu seisaksin mingi veidra jõujaama väravas, mis toodab midagi pooljumalikku ja samas poolmaist; mis töötleb helienergiat, see omakorda pulseerib, vibreerib, sööbib, raputab, undab, kisub puruks. Mis selle kõige eesmärk on - seda ma ei tea.
Et bändile kõmistamisest hingetõmmet anda, siis jäävad lavale vahepeal vaid bassimängija ja üks löökriistamängija. Bassimees hakkab arendama Police´i vana lugu Walking On The Moon. Ta on väga kiire mängija ja võibolla ka geniaalne. Mängib korraga meloodiat ja bassi, mingid taustakäigud on ta jõudnud ka salvestada ning need ketravad taustal. Ekraanil hakkab ekraanil jooksma hull animatsioon, kus esinevad ähvardava välimusega stiliseeritud putukad. Soolo läheb löökriistamängija kätte. Tema trummide kõrbeliivana kuiv heli tapaks ka Metallica. Löökriistamängija nägib tuimalt nätsu ja on nagu transis. Tulistab mööda trumme. Löökide kõla põrkab saali tagaosast tagasi ja seguneb uute löökidega. Hull mees.
Animatsioon jätkub. Ekraanil on ülekõrvetatud valguses Valge Maja, mingid ähvardavad figuurid, hiigelsuur kõõritav silm.
Ekraanile ilmub indiaanlane, kõlab nukker latiinomuusika, jälle imelik undav heli, vastik, aga paistab ,et nad just tahavadki. Ehk on see mingi sümboolne heli?
Siis tundub mulle, et see kontsert on mõeldud hoopis suurema saali, pigem staadioni jaoks, kus on õhk ja taevas ja tähed ja 50 000 inimest, kes vaatavad, pea kuklas neid tähti, samal ajal kui Santana kitarr undab.

Kontserdi lõpp läheb täiega imelikuks. Turvamehed aitavad lavale inimesi, kes tantsivad muusikute vahel. Santana jagab rahvale trillereid. Kontsert kaotab hoo ja fookuse. "Peace in the world and the family," soovib Santana enne lavalt lahkumist.
Kui nad on pärast pikka aplausi lavale tagasi tulnud, siis hakkas mulle tunduma, et kõigel sellel undamisel ja toonidel oli mingi kindel tähendus; et need peavadki just sellised olema; et see on süsteem, mis mul tuleb avastada. Viimane instrumentaal on väga raevukas. Santana räägib mingit oma keelt, ta jutlustab. See on kõne, üleskutse, ilmutus, evanegeelium. Carlose evangeelium. Pikk tagasisidesse aetud heli ja ainult üks fraas, mis lõputult kordub ja kordub.
Lava värvub punaseks, Santana on punktvalguses. See on hüpnotiseeriv hetk. Müra on talumatu. Sellise kitarriheliga võib purustada terve pilvelõhkuja aknaklaasid ühekorraga või lõigata raudteevaguneid pooleks. See on nagu palgijämedune laserikiir või kõrgepingeliin, mis on läbi pea veetud.
Jälle psühhedeeliline multikas, ja kontserdi viimase loo kiire lõpp. Santana kitarr on nüüd manitsev ja juhatav. See näitab Õiget Teed, on vali ja vastuvaidlematu.

Ma ootasin lüürilist ja sentimentaalset kontserti, aga sain sisemise peapõrutuse osaliseks.

Rahvasaadikute sõprusreis Kenyasse

2006-05-03T17:01:00.000+02:00

Neljapäeval sõidavad neli Riigikogu liiget kümneks päevaks Kenyasse. Delegatsiooni juhib Raivo Järvi, reisiseltskonnas on Ela Tomson, Tõnis Lukas ja Enn Eesmaa. Kaasa sõidab ka Riigikogu kantselei direktor Heiki sibul. Kenyas toimub nimelt Parlamentidevahelise Liidu järjekordne assamblee. Väikese rahva esindajatele on kasulik lahtiste silmadega ringi käia. Mida on meie Riigikogu saadikutel õppida Kenya parlamendi saadikutel?Näiteks sattusid Kenya parlamendisaadikud äsja ärevusse, kui energeetikaminister teatas, et aprilli lõpus tõstetakse riigis kütusehindu. Riik on suur ja sõita on vaja, valijatega kohtuda. Kui kütus kallineb, siis on vaja ka kütusekompensatsiooni tõsta! Kuid ihne valitsus ei tulnud soovile vastu. Suures hädas ei jäänud saadikutel üle muud kui blokeerida riigieelarve vastuvõtmine.
(Bensiiniliitri hind on Keenias praegu umbes 12 krooni. Saadikutele kompenseeriti seni kütusekulu umbes 15 krooni ulatuses kilomeetri kohta. Nende uus nõudmine oli umbes 28 krooni kilomeetri kohta.)
On muidugi lubamatu, et Kenya valitsus sellisele õiglasele nõudmisele vastu ei tulnud. Ning pole imestada, et saadikutel (neid on 222) tuli oma õiguste kaitseks kasutusele võtta drakoonilised meetmed - riigieelarve blokeerimine.
Kitsarinnalised kriitikud hakkasid muidugi tänitama, et kõnealune eelarve sisaldab ka hädaaabi põua tõttu näljahätta sattunud elanikele! Et üle kolme miljoni keenialase vajab kiiresti toiduabi, et abi on vaja ka põua kätte lõpnud karja taastamisel.
Samal ajal muidugi teab kogu progressiivne inimkond, et vihmasajud on põuda mitmes piirkonnas juba leevendamas, pealegi otsitakse Euroopas kiiruga doonoreid, kes peaksid aitama koguda 450 miljonit krooni Ida-Aafrika näljahädaliste abistamiseks. Nii et kenya parlamendisaadikute kütuskompensatsiooni üle käramine on vaid puhtast kadedusest tingitud.

Parlamendisaadikud teavad, et keenialased on visad ja lepivad vähesega. Inglise ajaleht Guardian kirjutab, et riigi pealinnas Nairobis teenib turvamees umbes 900 krooni kuus, õpetajad ja haiglaõed umbes samapalju. Kuna riigis on 35 miljonit elanikku, aga parlamendisaadikuid kõigest 222, siis on nende töökoorem lausa ülejõu käiv. On loomulik, et sellise vaevanägemise eest teenib parlamendisaadik õiglaselt üle 900 000 krooni kuus. Lisatasusid on igasuguseid, teiste hulgas ka igapäevane lisatasu... parlamendis tööl käimise eest. (See mõte tuleks Riigikogu saadikutel kindlasti kõrva taha panna!)
Mida kasulikku võiksid Riigikogu saadikud Kenya parlamendi saadikutelt veel õppida või üle võtta?
· Kadestamisväärt on sealsete saadikute töötasu - 86 260 krooni kuus, kuid koos lisadega tõuseb kuni 124 000 kroonini kuus. Sellest kuulub maksustamisele ainult 36 000 krooni.
· Parlamendisaadikud saavad üle poole miljoni krooni (587 000) eest stipendiumi, mille eest hankida auto, katta arstikulusid ja maksta tagasi eluasemelaenu.
· Pensioni hakatakse saadikutele maksma alates 40. eluaastast.
· Ministrid võivad teenida kuni 160 000 krooni kuus koos lisatasudega.
· President Mwai Kibaki teenib umbes 360 000 krooni kuus.
· Ligikaudu pool Kenya elanikest kulutab päevas elamiseks vähem kui 12 krooni.
Raivo Järvi ütles Õhtulehele, et Kenyas assambleel tal vaba aega ajal ei ole. "Ainuke lootus on see, et kui sinu blokk saab läbi, siis käid korraks ära: lihtsalt istud bussi ja mõnikümmend kilomeetrit Nairobist väljas sa juba võidki näha sebrat," rääkis ta.
Aga mis neist sebradest ikka vahtida! Neid võib ju näha SEB panga reklaamiski! Mina soovitan, et sebrade asemel külastaks ta hoopis oma kolleege Kenya parlamendis. Kui muidugi õnnestub nendega kokku saada, sest 2004. aastal veetsid nad parlamendis keskmiselt 57 päeva aastas. Möödunud aastal oli nende tööpanus veelgi väiksem ning aastaga võeti vastu ainult 5 seaduseelnõud.
Jah, meie Riigikogu saadikul on, mida oma Kenya kollegidelt külaskäigu ajal õppida!

Pildil: Kenya president ja valitsusjuht Mwai Kibaki teenib umbes 360 000 krooni kuus.

KESKERAKONDLIK PIITS ja ...

2006-05-03T14:15:00.000+02:00

KESKNÄDAL:

Eesti Päevaleht on jäänud Estonia uurimise ainsaks avalikuks vastaseks. Just selles lehes ilmunud Kaarel Tarandi tees, et laevahuku põhjuste uurijad on teadlikult või teadmatusest Vene agendid, jäi siiski igasuguse avaliku tähelepanuta. Eelmisel nädalal seletas EPLis keegi tuuker Peeter Sokolov, kui mõttetu, teostamatu ja arutult kallis oleks selle laeva ülestõstmine, sest vastuseid üleskerkinud küsimustele polevat niikuinii võimalik saada.
Eesti Päevalehe ponnistused on mõistetavad. Möödunud nädalal arutas Estonia küsimusi kahel päeval Rootsi parlament. Juba ainuüksi Estonia teema ülalhoidmine ise ohustab laevahuku-aegseid peaministreid Mart Laari (kelle pressisheff oli Kaarel) ja Andres Tarandit (kelle poeg on Kaarel). Kui kinnitust leiab üha rohkem fakte, et Eesti pole laevahuku eel, selle käigus ja pärast seda käitunud iseseisva riigina, puudub nii Taranditel ja Laaril kui ka nendega lähemalt seotud ringkondadel pääs Eesti avalikku ellu. Päris võimatu pole seegi, et mõned neist ka veel kinni lähevad.

... PRÄÄNIK

2006-05-03T14:13:00.000+02:00

KESKNÄDAL:

"Neile, kes veel mäletavad seda, kuidas nõukogude ajakirjandust kasutati poliitilise malakana, on näiteks õõvastav näha viimasel ajal Sirbi veergudele ilmunud “paljastavaid karikatuure” ja lugeda juhtkirju, mis meenutavad stalinlik-leninliku propaganda kallaletunge rahvavaenlastele. Milleks peaks justiitsminister pead murdma Delfi kontrolli alla võtmise üle, kui samas stiilis isiklikke mõnitusi võib rahulikult avaldada kultuurileht?"

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ideoloogiamarssal Marju Lauristin korrigeerib laupäevases Eesti Päevalehes propagandaleitnandite Kaarel Tarandi ja Jürgen Rooste poolt Eesti riigi raha eest tehtava ajalehe poliitilist joont. Tarand on sots isanime poolest, Rooste astus samasse parteisse möödunud aastal.

Kuidas kirjutada autovargustest?

2006-05-03T11:30:00.000+02:00

Ligi kolm aastat tagasi avaldas Päevaleht artikli "Politsei heidab kohtule ette autovaraste leebet kohtlemist". Pealkiri kõneleb ise enda eest. Päevaleht kasutas avalikke andmeid ja politseinike ütlusi. Üks artiklis mainitud tegelastest, Eldar Amirov on juba ligi kaks aastat Päevalehega kohut käinud. Ta väitis, et teda autovargaks nimetades rikkus Päevaleht tema elu ning inimesed hakkasid temasse halvasti suhtuma. Amirov nõudis Päevalehelt auhaavamise eest 100 000 krooni.

Artikkel rääkis professionaalsetest autovarastest. Muuhulgas on seal kirjutatud: "Valvekohtunik leidis varem kriminaalkorras karistamata Amirovit vabastades, et puudub täielik kindlus, et just tema on kuriteod toime pannud. “Vabanemise järel tuli ta politseisse ja nõudis tagasi läbiotsimisel ära võetud raadiojaama, binoklit ja autovõtmete titaantoorikuid,” märkis (politsei autogrupi komissar Marek) Helinurm. “Ütles, et need on tema mänguasjad. Tegelikult on need autovarga tööriistad.”

Minu arvates oli see kohtuasi politsei huviorbiidis olevad tegelasete poolt tehtud katse, kas õnnestub ajakirjandus ära hirmutada ja eriti tulevikus vaikima sundida. Et keegi ei julgeks enam sellistest tegelastest kirjutada. Eile (2. mai 2006) saabus Harju Maakohtust Päevalehele positiivne kohtuotsus. Esitan allpool kohtuotsuse teksti väljavõtete kaudu lühidalt asja sisu.

Kohtule 15.06.2004 esitatud hagiavalduse kohaselt avaldati 11.09.2003 Päevalehes Risto Berendsoni artikkel "Politsei heidab kohtule ette autovaraste leebet kohtlemist", milles hageja Eldar Amirovi arvates on levitatud tegelikkusele mittevastavaid, au ja väärikust laimavaid andmeid selle kohta, et Eldar Amirov "varastab keskklassi autosid ja müüb neid omanikele tagasi" ja kõrval on hageja foto. Artiklis nimetati hageja järgi Amirovit "elukutseliseks autovargaks". See olevat oluliselt halvendanud ühiskonna liikmete suhtumist hagejasse.

Hageja kirjeldab olukorda nii: "Kannatanu maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustatud. Hageja on sunnitud taluma solvanguid ja etteheiteid. Mõnikord on hageja kuulnud, et teda nimetatakse tänaval "autovargaks", "kurjategijaks", "kaabakaks". Hageja palus Päevalehelt peale vabanduse avaldamise ja andmete ümberlükkamise välja mõista ka 100 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Kohtuistungil kinnitas hageja, et tema perekond on sunnitud taluma solvanguid ja etteheiteid. Hageja neiu jättis ta maha. Kõik see mõjus halvasti hageja psüühhilisele tervisele, hageja oli sunnitud pöörduma psühhiaatri poole. Ta oli pikka aega töötu. Talle tundub, et inimesed vaatavad teda kui kurjategijat. Pärast artikli ilmumist ei suhtle hageja kellegagi. Tal on tõsised raskused töökoha leidmisega. Hageja hinnangul on TEMA POOLT HILJEM TOIME PANDUD KURITEOD SAMUTI SEOTUD SELLE ARTIKLIGA, sest kuna ta ei saanud Tallinnas tööd, siis pidi ta minema Valka tööle. Teda süüdistati ka kütuse ebaseaduslikus kätielmises. Tartu Maakohus teda süüdi ei leidnud.

Kohtu põhjendused
Artiklist selgub, et Eldar Amirov on autovargustes süüdistatav, MIDA TA ARTIKLI ILMUMISE AJAL KA OLI. Kohtule esitatud kriminaalasja menetluse osalise lõpetamise määruse kohaselt lõpetati Eldar Amirovi suhtes kriminaalmenetlus asja omavolilise kasutamise katse eest grupi poolt ning varguse toime panemise eest grupis. Kriminaalmenetlust JÄTKATI dokumendi võltsimise või võltsimisele kaasa aitamise ning ametialase lohakuse süüdistuses. Eeltoodu põhjal teeb kohus järelduse, et ajakirjanik ei esitanud 11.09.2003 artiklis valeandmeid, küll aga esitas hageja valeandmeid kohtule.

Kohtule on esitatud SA Põhja-Eesti regionaalhaigla konsultatsiooni otsus, mille kohaselt on hagejal psühhogeense depressiooni sümptomid. Hageja hinnagul on see avaldatud artikli tulemus. Kohus on seisukohal, et tõendist ei saa järeldada usaldusväärselt hageja tervise halvenemist. Konsultatsiooni otsusest selgub, et hagejal on meeleolu languse tunnused poolteist aastat pärast artikli ilmumist.

Kohus leidis, et Päevaleht ei ole avaldanud hageja au teotavaid anemeid, seega ei ole kohtul alust rahuldada hageja nõuet au teotavate andmete ümberlükkamiseks. Hagi ei rahuldatud, kohtukulud mõisteti välja Eldar Amirovilt.

Tal on aega esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest.

Pildi allkiri: Foto autovaraste erakogust, tehtud ühe välisriigi autoesinduses.

PÜHAPÄEVA TSITAAT

2006-04-29T18:01:00.000+02:00

“Näiteks kirjutab Veidemann Postimehes pea alati juba surnud eesti kirjanikest. Samas on Eestis kümneid noori kirjanikke, kellest laiem avalikkus ei tea tuhkagi. Tekib küsimus, mis mängu Veidemann mängib, miks ta varjab olulist infot avalikkuse eest.”

Inno Tähismaa tutvub kirjanduseluga ja haistab endise uuriva ajakirjanikuna olulise info varjamist avalikkuse eest.

Killuke Tõelist Elu

2006-04-28T19:04:00.000+02:00

Alljärgnev on killuke tõelist elu, mille ülestähendus pärineb ühe poliitilise partei meililistist.

Killukene kevadhommikut.

Varajane keskhommik. Trollides ja bussides on ametitesse tööletõttajad
ning veel viimased koolidesse hilinevad lapsed.

Kopli troll. Igaks pärast kaheksat Kopli poole suunduvaks trolliks
kogunevad peatusesse teatud-tuntud näod: keskealine härra ametisse
suunduva valvekoeraga, mõnus noorepoolne habemik, energiline daam, kes ei
malda minutitki paigal püsida, vanemad prouad, kes tunnevad rõõmu
hommikupäikesest...

Täna sekkus sellesse idülli dissonants kahe noore inimese näol, kes
astusid trolli ja istusid kõrvuti istmetele omavahel elavalt vesteldes.

Noormees – vähe lohmakas ja osaliselt hambutu, kuid puhtas ja talutava
kandmisastmega riietuses.

Neiu – pealtnäha armsa olemisega tütarlaps: juuksed moodsalt triibulised
ning hobusesabana kuklas, nägu õrna hommikuse meigiga, teksad ja jope
tavalised.

Kuid nende kõlav vestlus pikal 10-peatusega trollisõidul oli kirju ja
põnev kui krimka.
Esiteks jagati kogemusi suhtlusest uurijaga. Ja erinevaid seiku ning
juhtumeid üksteisele jutustada jätkus mõlemal. Ühel häälel ja ühel meelel
kiruti kedagi noorepoolsemat valveuurijat, kellega mõlemal oli olnud juba
mitmeid kordi pistmist.

Edasi lahati juba turvameeste ja politsei tegemisi, kus poes hiljuti on
poevarastele korraldatud varitsusi. Trollitäis rahvast sai teada, et
viimasel ajal toimus 5 sellist üritust: Lasnamäel, Kesklinnas ja Mustamäe.
Arutati ka, et järgmisena võidakse Kopli poed ette võtta ja seega tuleks
nendest poodidest kauges kaares mööda käia. Samuti konstateeriti fakti, et
lähiajal on kõige turvalisem “töötada” just nendes poodides, kus
aktsioonid on juba toimunud.

Edasi järgnes kogemuste jagamine, millist kaupa üldse äridest “võtta” ja
kuidas asju “paigutada”. Preili arvates oli kõige kasulikumaks kaubaks
kalamari. Hiljuti oli tal õnnestunud kuskilt korraga “välja tuua” tervelt
84 purgikest hinnaga üle 100.- krooni ühik. Selle koguse 1/ 3 – 1/2
müümisest saanud ta kohe mitme päeva “normi” korraga kätte. Noorhärral ei
olnud midagi võrdväärset kõrvale jutustada. Tema “saagid” olevat tunduvalt
tagasihoidlikumad.

Edasi jätkus vestlus tervise teemadel. Noormees arvas, et tal läheb täna
kauem – tuleb analüüsiks vereproov anda. Arst oli soovinud täpsustada
annust... Neiu lubas oodata.

Kena vestluse saatel jõudiski kätte peatus ja sihtkoht, kuhu noormees ja
neiu käsikäes suundusid ... s.o. Kopli Narkoennetuskeskusesse igapäevast
asendusravi tabletiportsu saama.

Igapäevane trollikasutaja

NÄDALA TSITAAT

2006-04-28T18:50:00.000+02:00

"Aitäh, et kodumaal meie ilusa puhkusereisi ära rikkusite." (Villu Reiljanile ei meeldinud, et tema ja ta jahikaaslaste eksklusiivne Aafrika jahireis avalikuks tuli.)

MEKA uus template ja uus hooaeg

2006-04-27T21:55:00.000+02:00

Vahetasin täna MEKA template ära. Olgu see märgiks, et pärast vahepealset vaikelu hakkan nüüd uuesti sellega rohkem tegelema. Väike hingetõmmekulus marjaks ära. Ehk olen veidi targem, oskan paremini teemasid valida, ei tüki igas tühjas vaidluses kohe kaasa lööma ja suudan rohkem olulistele asjadele keskenduda.
Selle template ainus voorus (ja põhjendus) on see, et ta on teistsugune kui eelmine ja muudatus ise ehk paistab silma. Eks ma vähehaaval panen lingid jms ka kohale, olen suhteliselt aeglane nende asjadega pusimisel. Ütleme nii, et tahaks teha esteetilist välimust küll, aga ise ei oska ja teisi ei taha sellega tüüdata. Olen vaadanud, et nii mõnigi hea kirjutaja kasutab väga tavalist ja levinud templatet. Ju siis ei olegi see nii tähtis.
Kohtumiseni!
PS. Väike virin ka. Panin selle posti üles Mozillas. Nüüd vaatasin Exploreris üle ja ä-d ja ü-d on imelikud, pisikesed ja rasvases kirjas. Nii ei ole ka ilus. (Netscape ja Operaga ei julge vaadatagi...) Kui ise ära ei parane :) , siis ehk teen veelgi välimuse vahetusi. Ärgu siis ehmatatagu.
Aga väga vaevaline ja aeglane on see navigeerimine Bloggeri sees. Ei usu, et see ainult minu või arvuti viga on, sest eri arvutite ja ka võimsate püsiühendustega on suhteliselt veniv värk see kõik siiski. Aga siiski tahaks, et töötaks kui välk ja pauk!

Tegelaste kohta võib hinnanguid anda

2006-04-27T21:37:00.000+02:00

Panen siia ka ühe värske Eesti Ekspressi puudutava Pressinõukogu otsuse. Mulle meeldib, et Pressinõukogu otsused on nüüd argumenteeritumad ning sisaldavad arutlevat osa. Varem olid need lühikesed ja kuivad. Aga mu meelest on oluline, et Pressinõukogu selgitab oma lahendusi ja selle kaudu ka lugejaid harib. Antud Ekspressi juhtum on keeruline ja pole sugugi kindel, kas mõnes analoogilises situatsioonis teisi allikaid tsiteerinud ajaleht kaotajaks ei jääks. Artikli aluseks olnud juhtum on tegelikult marginaalne ja kurioosne ega vääriks õieti nii mahukat artiklit suures ajalehes. Probleem on aga artikli lõpus, kus on peategelase kohta ohtralt lisamaterjali avaldatud, mis tema usaldusväärsuse täielikult hävitab.

--------------
Ajalehel on õigus artiklite tegelaste kohta hinnanguid anda

Tallinn, 27. aprill 2006. Pressinõukogu otsustas kaebuses ajalehe Eesti Ekspress peale, et ajalehel on õigus teha hinnangulisi järeldusi inimeste kohta, kellest artiklis on räägitud.

Margus Valdes kaebas Pressinõukogule, et Eesti Ekspressis 19. jaanuaril 2006 ilmunud artikkel „Skandaalne ärimees tembutab jälle" sisaldab ebatäpset ja eksitavat infot ning kajastab erapoolikult kahe ettevõtja äritüli. Kaebaja leiab, et artiklis on segi aetud faktid ja oletused.

Kaebaja pole rahul sellega, et ajaleht on teda korduvalt nimetanud "skandaalseks ärimeheks". Pressinõukogu hinnangu kohaselt on väljaandel õigus tema käsutuses oleva materjali põhjal teha oma artiklite tegelaste kohta hinnangulisi järeldusi. Isikul on võimalus neid ümber lükata, taotledes ajalehelt näiteks ruumi oma seisukoha
väljendamiseks. Samuti oli Eesti Ekspressi poolt põhjendatud avaldada taustinfona ülevaade Margus Valdese varasematest kokkupuudetest õiguskaitseorganitega. Oma ärilise tegevusega on Margus Valdes oma valdkonnas käsitletav avaliku elu tegelasena, kelle kohta avalikkuse teravdatud tähelepanu on õigustatud. "Inimene võib saada avaliku elu tegelaseks piiratud ulatuses, näiteks seoses oma tööga," ütles
Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk. "See ei puuduta aga tema eraelu."

Artikkel käsitles kahe ettevõtte vahelist arusaamatust seoses 3000 kroonise kalendriostuga. Margus Valdese ettevõte Morrison Invest tellis firmasümboolikaga kalendrid, kuid ei nõustunud hiljem nende eest tasuma, väites, et ei saanud kalendreid õigel ajal kätte. Kalendrite valmistaja Büroodisain OÜ kinnitab, et esitas valmis töö
õigeaegselt ning ei mõista, miks tellija ei soovi töö eest maksta kokkulepitud summat.

Eesti Ekspress oli seisukohal, et artikkel ei ole rikkunud head ajakirjandustava – kõik osapooled on saanud sõna, tsitaadid ja foto on esitatud korrektselt. Eesti Ekspress märkis oma vastuses ka, et viited Margus Valdese varasematele kajastustele nende väljaandes ei ole lugejat eksitavad ning kaebaja on avaliku elu tegelane – asjaolu, mida kaebaja eitab ning mille tõttu leiab, et ajalehe detailne huvi tema äride vastu pole põhjendatud.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Ekspress ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu meelest on kõigile osapooltele sõna antud ning esitatud tsitaate ei ole Pressinõukogul võimalust kahtluse alla seada. "Kui artikli tegelasel on etteheiteid loos esinevate teiste allikate kohta, tuleb pretensiooniga pöörduda nende poole," ütles Tammerk. "Ajaleht on antud juhul vahendanud teise osapoole ütlusi." Erinevalt kaebajast ei pea Pressinõukogu artikli juures olevaid fotosid eksitavaks. Fotod on märgistatud ning on artikli sisuga seotud.

Trüki ümber, aga kontrolli!

2006-04-25T15:46:00.000+02:00

Panen siia ühe Pressinõukogu üllitise, mis puudutab Päevalehte. Teiste lehtede kriitiliste artiklite taasavaldamine on üsna levinud näiteks internetis, kuid ka trükis kasutatakse neid mõnikord. Pressinõukogu juhib tähelepanu sellele, et kui sellises kriitilises tekstis puudub teise poole arvamus, siis tuleks see töö taasavaldajal või korduvkasutajal endal lõpule viia.

Pressinõukogu: Teiste lehtede kriitilised lood vajavad enne ümbertrükki kriitilist pilku

Tallinn, 25. aprill 2006. Pressinõukogu juhib ajakirjanduse tähelepanu vajadusele
suhtuda kriitiliselt teiste meediakanalite materjalidesse, mis sisaldavad ühepoolselt teravaid hinnanguid osapoole kohta, kes algses artiklis sõna ei saa.

Pressinõukogu arutas eelmisel nädalal Enn Rajasaare kaebust Linnalehes 27. jaanuaril 2006 ilmunud artikli ""Pansionaadi" arhitekt pääses meeldetuletusega" peale. Linnalehe artikkel kirjutab, et Hiiule kortermaja-pansionaadi projekteerinud arhitekt sai Eesti Arhitektide Liidu aukohtult karistuseks meeldetuletuse, et ta kasutaks oma
arhitektiõigusi tekkinud konfliktolukorra lahendamiseks. Rajasaar kaevati kodaniku poolt aukohtusse, kuna leiti, et tema tegevus on ebaeetiline, sest Hiiu parki kerkivat õigete lubadeta maja. Artikkel kajastab aukohtu otsust, kuid ei sisalda Enn Rajasaare kommentaari.

Enn Rajasaar leidis oma kaebuses Pressinõukogule, et tema suhtes kriitilises artiklis ei ole talle sõna antud.

Linnaleht vastas Pressinõukogule, et artikkel tugineb Eesti Arhitektide Liidu aukohtu protokollil. Linnaleht selgitas, et lähtus uudise koostamisel sellest, et ajakirjandus oli juhtunut varem kajastanud ning selliseid seisukohti väljendanud. Pressinõukogu juhib
Linnalehe tähelepanu vajadusele kontrollida enne ümbertrükkimist teistest lehtedest võetud taustinfot ning kaaluda, mis on antud artikli kontekstis oluline. Eriti tuleb infot kontrollida juhul, kui artiklis ei viidata algallikatele. "See, et ühes lehes on teatud infot
antud ja seisukohti väljendatud, ei anna alust teisele väljaandele avaldada kriitikavabalt sama seisukoht või jätta võtmata kritiseeritud isiku kommentaar," on kirjas Pressinõukogu otsuses.

Eeltoodut arvestades otsustas Pressinõukogu, et Linnaleht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mille järgi peab ajakirjanik konflikti sisaldava materjali puhul ära kuulama kõik osapooled.

"Ühepoolselt esitatud teravalt kriitiliste lugude puhul peaksid teised meediakanalid kritiseeritavalt isikult seisukohta küsima, enne kui algse artikli oma väljaandes ümber trükivad," kommenteeris Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk otsust. "See käib nii ajalehtede, uudisteagentuuride ja teiste meediakanalite kohta. Kui aga tegemist
pole tõsiste süüdistustega, pole tarvidust lisakommentaare küsida."

Samuti arutas Pressinõukogu Enn Rajasaare kaebust Eesti Päevalehes 14. jaanuaril 2006 ilmunud artikli „Arhitekt võib ilma jääda ametiloast" peale ning otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel kõneleb sellest, et Hiiu Sanatooriumi parki kerkib pansionaadi sildi all elamu, mille arhitekti Enn Rajasaart süüdistatakse ajalehes valeandmete esitamises. Enn Rajasaar artiklis sõna ei saa.

Enn Rajasaar kaebas Pressinõukogule, et artikkel sisaldab valefakte ja moonutatud infot. Kaebaja ei ole rahul, et artiklis esitatakse tema kohta süüdistusi, kuid kommentaari pole temalt võetud.

Eesti Päevaleht selgitas, et tugines artiklis Eesti Arhitektide Liidu juhi sõnadele ning pidas neid usaldusväärseiks. Leht tunnistab, et eksis hea ajakirjandustava vastu, kuna ei küsitlenud Enn Rajasaart.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus artiklis ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mille järgi peab ajakirjanik konflikti sisaldava materjali puhul kuulama ära kõik osapooled. Samuti eksis leht koodeksi punkti 5.1. vastu, mille järgi tuleb tõsiste süüdistuse korral pakkuda inimesele kommentaari võimalust samas
numbris. Antud artiklis oli Enn Rajasaare kohta esitatud tõsiseid süüdistusi, kuid enda seisukohtade selgitamiseks ta sõna ei saanud.

Pressinõukogu teeb oma otsuseid lähtudes ajakirjanduseetikast. Seega ei saa Pressinõukogu otsustada ehitusalaste terminite kasutamise üle artiklis, kuna ka antud valdkonna professionaale esindav Arhitektide Liit juhib tähelepanu puudulikule regulatsioonile.

"Inimesed arvavad mõnikord ekslikult, et Pressinõukogu otsustab, kellel on mingis vaidluses õigus," ütles Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk. "Meie ei saa otsustada, kas ehitaja või arhitekt on vigu teinud; meie saame tuvastada, kas ajaleht on konflikti osapooltele hea ajakirjandustava järgi sõnaõigust võimaldanud."

Pressinõukogu otsused allkirjastas nõukogu esimees Tarmu Tammerk. Linnaleht avaldas Pressinõukogu otsuse 25. aprillil ja Eesti Päevaleht 24. aprillil.

ALLIKAS alustab!

2006-03-01T16:10:00.000+01:00

ALLIKAS on tegelikult üks mõte, mida ma olen kaua aega haudunud. Tundsin, et lihtsalt blogipidamine MEKAs ei ole piisavalt interaktiivne. Kiire ja vahetu reageerimine sündmustele jääb siiski ühepoolseks suhtlemiseks, kus blogipidajal on sõnaõigus ning teistele jääb vaid kommenteerimise õigus.

Kuid selleks, et suurendada erinevate arvamuste hulka, peab sõnavõtjate hulk kasvama. Selleks peab olema koht. Aga igaüks ehk ei taha pidada oma blogi. Igaüks ei taha, oska ega viitsi suhelda lehetoimetustega.

Kuid vajadus arvamust või artiklit avaldada võib olla igaühel - ja teha seda oma nimel, mitte kommentaarikeskuses "suure mõtleja" loo sabas väiksesse aknasse tippides. Selleks ongi ALLIKAS.

ALLIKAS on koht, kus iga kirjaoskaja saab avaldada oma artikleid, kommentaare ja mõtteavaldusi. Minu asi on pakutud artikleid minimaalselt toimetada ja need seejärel ALLIKASSE üles panna.

ALLIKAS on koht, kus sõnavabadus saab teoks ilma suure toimetuse bürokraatiata. Ainult üks toimetaja - Priit Hõbemägi - võtab eraisikuna vastu ja toimetab teie artikleid. Pakutud kirjatükid palun saata aadressil: priith@gmail.com
Tingimusi on vähe - artiklid ei tohi sisaldada laimu ega propageerida seksismi ja vägivalda. Temaatika ei ole piiratud. Artikli autor peab esinema oma õige nime all. ALLIKALE saadetud loo juures peab olema meiliaadress, et toimetamise detailide ja illustreerimise üle arutleda.

Kohtumiseni!

Tüdimus on mängu osa ehk hea film vuntsidega meestest

2006-01-17T17:02:00.000+01:00

Mati Undi novelli Tühirand ainetelRežii: Veiko Õunpuu

Stsenaarium: Veiko Õunpuu, Rain Tolk
Operaator: Mart Taniel
Produtsent: Katrin Kissa, Rain Tolk
Tootja: Kuukulgur Film
Kaastootja: Tugev Tuul Films
Tegelased:
Mati - Rain Tolk
Eduard - Taavi Eelmaa
Helina - Maarja Jakobson
Marina - Mirtel Pohla
Naaber – Juhan Ulfsak

Vuntsidele peaksime pöörama rohkem tähelepanu. Sest vuntsid on idaeurooplase, täpsemalt idaeuroopa mehe tunnusmärk ning sellisena ka paratamatult eestlase tähis. Siim Kallas on viinud idaeurooplase vuntsid koguni Euroopa Komisjoni tasemele!
Mati Undi samanimelisel lühijutul põhineb silm "Tühirand" räägib vuntsidega mehest Matist (Rain Tolk), kes on sattunud Saaremaale, et veeta seal nädalavahetus koos oma naise ja tolle vuntsidega armukese Eduardiga (Taavi Eelmaa). Depressiivne kunstnik Mati püüab armukadedusest piitsutatuna oma naist tagasi võita, kuid põrkub mitmetele takistustele. Ja ega ta tea isegi, kas ta ikka tahab naist tagasi või mitte. Pole ka selge, kas viiulikunstnik Eduard armastab rohkem Mati naist Helinat (Maarja Jakobson) või iseennast. Ja mida tahab Mati oma armukesest Marinast (Mirtel Pohla)?

Mati Undi jutustus "Tühirand" on kirjutatud 1972. aastal. See oli just õige aeg vuntside kasvatamiseks, just õige aeg eksistentsialistlikus vaevas visklemiseks. Masendav brežnevlik igapäev, hall nõukogude tegelikkus, millest üks väheseid väljapääse oli sukeldumine sise-emigratsiooni, väljavalitutele tagas aga mõtestatud edasikestmise kunsti-ilm või kunsti-ilma ümber vegeteerimine.
Kuigi Brežnevil ei olnud vuntse, ei pidanud ta häbenema oma kulme. See oli aja märk - turris mustad karvapuhmad nina all, silmade kohal, kaenalde all ja kubemes õhkasid räiget maskuliinsust; mehed lõhnasid higi, odavate sigarettide läpatanud haisu ja bulgaaria kuiva veini järele. See oligi meeste aeg.

Sellises keskkonnas tegutsevad "Tühiranna" tegelased. Rain Tolk peategelase Mati osas on nagu meenutus tänase keskealise intellektuaalse eesti mehe noorusaegadest, mil aegajalt ikka satuti, hoolimata nõukogude piirivalve blokaadist, "läänesaartele" ehk Saare- või Hiiumaale, kus elu hakkas kulgema teises rütmis ja teise tähistaeva all. Ööd ja päevad läksid segamini, alkohol voolas soontes, pimedaks ei läinud enam üldse, tekkisid uued meestesõprused ja ootamatud-inspireerivad naissuhted.
Kogu see nirvaana lõppes muidugi paari päeva või nädala pärast mandrile tagasi pöördudes, vene piirivalvurile nõukogude passi esitades ja pohmeluses vaeveldes, kuid need eksistentsiaalsed suveööseiklused olid nagu mingi hädavajalik küpsemine, meheks-saamine või initsiatsioon, kui soovite. (Andrus Kivirähk ütles "Tühiranna" esilinastusel tabavalt, et tol ajal oli iga mandri inimene saarlastele vaatamisväärsus, küllap sellest ka toonane eriline suhtumine neisse. Meisse?)

Film "Tühirand" on erakordselt, võiks isegi öelda, et juhanliivilikult eestilik. Tühi rand ja lage väli, koltund kõrred, sügise. Niigi vähesed ruumis paiknevad asjad on ümbitsetud tühjusest. Maa on täitmata!
Filmi tegelased käituvad nagu tõelised eestlased. Nad on puised ja möödarääkivad, ei saa aru iseendast ega teistest. Suhtlemise osas on nad erivajadustega, kui mõistate, mida ma öelda tahan. Kui ei, siis - lausa suhtlemisinvaliidid. Sama puised kui vaimselt, on nad ka füüsiliselt - kui seks, siis on see puine kabistamine; kui kaklus, siis rüselevad kaks meest tarnapuhmas, pingul püksitagumikud upakil. Kui joovad, siis ei muutu nad vaimukaks, vaid hoopis uimaseks ja tõmbuvad endisest veel rohkem endasse. Ei seksi ega verd, ei sära ega hoogu. Metsarahvas…
Aga see oli öeldud näitlejate kiituseks. Sest nad on osanud selle eestiliku puisuse nii hästi välja mängida, et ekraanil toimuvat vaadates hakkavad silme eest läbi jooksma kaadrid elatud elust.

Kas Mati Undi "Tühiranna" läbilugemine on hädavajalik filmi mõistmiseks? Märt Kivine on öelnud, et Mati Undi jutustus “Tühirand” jääb eesti kirjandusloos kõrguma kui täiesti erandliku intensiivsusega ja faulknerliku kaemusega tekst või isegi lause. Ma usun, et läbilugemine ei sega, nagu ei sega ka üle-, taas- või üldse lugemata jätmine.
Sest Rain Tolgi mängitud peategelane Mati on oma naturaalses eksistentsiaalses vaevas väga ehe kuju. Kunagi 70ndatel aastatel oli selline tüüp väga populaarne, eriti kultuurihuviliste noorte hulgas. (Mulle tundub, et ka Tolgis endas on üsna palju sellist epateerivat tüüpi juba loomu poolest sees.) Sisu polnud oluline ja kultuurne tüdimus pühitses kõik. Tsitaate Oscar Wilde´i "Dorian Gray portreest" teati peast ja tsiteeriti teineteisele. Sellepärast ei saagi aru, kas filmitegelane Mati on kunstnik sisult või ainult vormilt, sest nii täiuslikult on ta enese ümber pununud makramee tüdimusest ja poosist.

Filmi-Matit vaadates ei saa kuidagi mööda Mati Undi kujust. Kas Tolk mängib Mati Unti või iseennast või "Tühiranna Matit" või mingit muud Matit või siis nende kõikide segu? Ei tea, aga mängib hästi ja veenvalt. Mulle tundub, et filmi kangelase mõistmisele aitab kaasa Vaino Vahingu raamatu "Noor Unt" (ilmunud Loomingu Raamatukogus) lugemine, mis heidab valgust neile mängudele, mis selle raamatu kirjutamisel taustaks kindlasti olid. Ja see taust ütleb, et tüdimus mängust on mängu enda osa.

Tundmatu netikommentaator Postimehe võrguväljaandest kirjutas: "Lahedad kleepvuntsid on ikka Tolgil ees. Juba nende pärast tasub seda filmi vaadata. Muu on, ma arvan tutvustuse järgi, tüüpiline 90-ndate keskpaiga stiilis Eesti lühifilm: Tarkovskilik kõle maastik, palju mõtetut juradialoogi, konstantne lainurk, sihitu montaazh ja kindlasti Taavi Eelmaa mingi naistelemmiku rollis!"
Jumala õige! Uskumatu, kuid just selline see film ongi - selle vahega, et tegu on hea filmiga, mida on lõbus ja kerge vaadata.

Varsti Arkaadias - John Updike viimase romaani arvustus

2006-01-10T16:28:00.000+01:00

Owen Mackenzie üüratu õnn

John Updike
Villages
Penguin Books
John Upidke kahekümne esimene romaan “Külad” (Villages) keskendub kirjaniku elukestvale põhiteemale – suburbia asukate seksuaalelule. (Tõsi, küladega on tegemist vaid Ameerika mastaape arvestades, sest Euroopas oleksid need ikkagi väikelinnad.)
Romaani alguses veedab endine arvutiekspert Owen Mackenzie kindlustatud eluõhtut koos oma teise abikaasa Juliaga Haskell Crossingsi nimelises väikelinnas. Mäetipul asuvast eramust avaneb vaade kogu linnakesele. Maja ennast linnakesest näha ei ole, kuigi linnahääled kostavad – elu on Haskell Crossingsis kuuldav, kuid mitte nähtav. Selline olukokord rahuldab Owenit täiesti. Garaažis on kolm autot ja murupügamise inventar, mida ta kunagi ei kasuta. Owen ja Julia tatsavad tuhvlites ringi nagu kaks vana tuvikest. Naine sekeldab naabrinnadega aktiivset seltsielu elada, Owen joob nende igavate meestega viskit ja mängib golfi.
Sellest raamist väljudes hakkab kirjanik jutustama Oweni lugu. Korraga on käsil mitu tasandit – 1930ndate aastate Suure Depressiooni ajal Ühendriikide väikelinnas sündinud poisi elulugu, kes jõuab läbi möllata ka kuldsed kuuekümnendad ja segased seistmekümnendad; lugu seksuaalmoraali arengust Ameerikas enne AIDSI saabumist; väikelinna elanike magamistubadest kostev pingepinin ja voodinagin, mis aeg-ajalt lahvatab armuafäärideks, millesse üldjoontes suhtutakse mõistvalt. Ning eelkõige ühe mehe lapsepõlvekodust kaasa saadud krooniline võimetus teist inimest jäägitult armastada ning tema katsed seda armastuse puudumist asendada üha vähem kirglikeks muutuvate naissuhetega. Ning sugugi mitte vähetähtis ei ole moraali arengu võrdlemine arvutite arenguga.

Saladuse juurde viib väike auk
Väike Owen “programeeritakse” juba lapsepõlves, Willow´linnakeses. Kui Owen koos ema ja isaga suvepäeval jalutamas käis, nägi ta maas vedelemas kasutatud preservatiivi. “See on pastik!” keelas ema teda. (Paha+vastik= pastik) “See on hügieenivahend, nagu taskurätik,” ütles isa. “See on kurepidur,” lisas ema plikaliku ninakusega.
See ema ja isa vaheline saladus jäi Owenit häirima nagu kivi kinga sees. Erinevate inimeste jaoks olemegi erinevad inimesed, sai ta juba varakult aru. Kui ta näitas välja oma sõbralikke tundeid vanema sõbra Buddy suhtes, siis sai ta õppetunni – ning püüdis terve ülejäänud elu mitte riskida sellega, et näidata välja, kui palju ta kellestki hoolib, et siis ise rumal välja näha.
Täiskasvanu ellu suundus Owen mälupildiga, mille ta sai tüdrukute duširuumi piilumisest. Duširuumi aknaklaasid olid valgeks värvitud, kuid sinna tekkisid seestpoolt värvi sisse kraabitud väikesed augud. Klassiõdede valged, nagu vee all aeglaselt liikuvad kehad paistsid auru sees nagu naised Ingres’i maalil serailist.
Sellise pagasiga Owen õppis tehnoloogiainstituudis elektroonikainseneriks, asus tegutsema arvutite alale ning kirjutas ühe arvutiprogrammi, mis sai populaarseks. Ta abiellus ülikoolikaaslase Phyllisega. Tüüne ja isetu Phyllis oli kirjandusprofessori tütar ning Owen abiellus oma raamatupidajast isa ja koduperenaisest ema suhtes ülespoole. Kui nende esimene seksuaalvahekord ähvardab otsustamatuse ja kogenematuse tõttu nurjuda, võttis Phyllis asjad enda kätte ja ütles Owenile: “Tee see nüüd lihtsalt ära!”
Sisenemine ema ja isa vahelisse saladusse ei too kaasa mingit salapära, vaid lihtsalt toimub nagu mingi praktiline tegevus. Selles puudub kõrgepinge, mida ta oli kogenud keskkooli ajal, kui nad koos kallimaga autoistmel vastastikku teineteise keha tundma õppisid.

Mees, kes oli saadaval
Phyllis ja Owen saavad aastate jooksul neli last ja elavad aktiivset väikelinna seltsielu.
Kuid igatsus saladuse järele jääb. Oweni abikaasa, ülikooli ajal andekas matemaatik Phyllis lahendab kodust elu nagu keerulist võrrandit, ohverdades end, kuid natuke hajameelselt, nagu oleks ta iseenda teise tuppa unustanud. Owen arvab, et ta oma kodusest rutiinist (milles ta iseennast süüdlaseks ei pea) iial mingit saladust ei leia, hakkab ta seda otsima abieluvälistest suhetest.
Suhe esimese armukesega Fayega on traagiline ja tunderikas. Kuid see tuleb avalikuks ning summutatakse linnakese elanike ühisel osavõtul. Ühtäkki selgub Owenile, et väikekodanliku abielu igavus on avalik saladus. Võimalused sellest üle saada on samuti kõigile teada, kuid ka selle jaoks on teatud koodid, mis määravad ära, mida tohib ja mida ei tohi. Tohib tiiba ripsutada, tohib pidada armukest, kuid ei tohi iial muutuda liiga tundeliseks.
Owen on hea õppija ning järgmistel kordadel on ta juba targem. Tema olekusse ilmuvad “saadaval oleva” mehe jooned ning tüdinud abikaasade poolt hooletusse jäetud väikelinna naised tunnevad selle eksimatult ära.
Ühel hetkel jagunevad naised Oweni jaoks kaheks – need, kellega ta on juba maganud ning nendeks, kellega ta ei ole veel jõudnud magada. Lahing on loomulikult juba ette kaotusele määratud.
Mida aeg edasi, seda valutumaks ja lihvitumaks muutuvad Oweni armuafäärid ning ta seab armukeste vastuvõtmiseks sisse koguni kindla ruumi oma firmas. Selle ruumist õhkuv aura on nii kõnekas, et juhuslikult sinna sattunud noor töökaaslane Karen tabab selle esimesest silmapilgust. Ta ulatab Owenile koos dokumentide kaustaga ka aluspüksid ning vastuseks Oweni küsivale pilgule tõstab seelikuserva, et näidata – seal all pole tõesti midagi.
Vabameelne noorsugu seksib samasuguse muretuse ja ükskõiksusega, nagu sööks hamburgerit. Kuid see pole siiski Oweni unistus. Tema tahab ometi, et tegu oleks kalli restoranilõunaga.
Neljakümneselt ei suuda Owen enam arvutiprogrammide arengu ja vabameelsuse kasvuga sammu pidada. Teda, kes on ometi nii palju liiderdanud, jahmatab vabameelse noore naise katse tal basseini ääres suhu võtta; suurlinnades konverentsidel käies tutvub ta “konverentsiseksiga”, kus vahekorrad toimuvad pärast pikka loengupäeva ja õhtuseid drinke hotelli baaris ükskõik kumma osalise hotellitoas.
Ka Ameerika unelm, mil Las Vegasest varahommikul üüritud lahtises sportauto rooli taga istudes kokaiinitriibuga laetud plaatinablondiin tal päikesetõusu ajal suhu võtab ei mahu enam tema lapsepõlvest saadud raamidesse, mida ta ometi nii püüdlikult on püüdnud laiemaks venitada.
Selle kõige kõrvalt on ta säilitanud vajaliku fassaadi ühiskonnas edukaks opereerimiseks – kauni, blondi, tüüne, jaheda naise, kellest ta vist mitte kunagi aru ei saanud ning ontliku perekonna koos nelja lapsega. Tegelikult ei pea Owen oma naisest juba ammu enam lugu, sest Phyllis ei ole ära kasutanud oma andeid. Owen austab naist kui oma laste ema, kuid ei austa teda teda enam kui isiksust.

Allakäigutrepist üles
Ma usun, et tegelikult Owen isegi imestab, kuidas see kõik on võimalik – pidada armukesi, elada kirevat elu, ja pidada samas ka perekonda ning olla ühiskonnas lugupeetud ja varakas inimene. Hoolimata sellisest karistamatust elumõnude nautimisest hakkab see olukord talle loomuvastane tunduma ning võimalus sellest välja tulla on talle teretulnud.
Kui ta kohtub kohaliku kirikuõpetaja toimeka brüneti naise Juliaga, siis laseb ta oma tunnetel lõpuks enda üle võimust võtta. Ta jõuab ta otsusele, et tema senine elu ei vääri jätkamist ning väikelinna kaksimoraal ei vääri järgmist. Ta soovib lahutada, et Juliat päriselt endale saada. Phyllis on vapustatud, kuid püüab Owenile selgeks teha, et temaga lihtsalt manipuleeritakse. Phyllis lahendab matemaatilist võrrandit, kuhu tunded ei mahu. Pole neid ju olnud ka Oweni juures kunagi märgata!
Ta ei võta kuulda Oweni vastuväiteid ja otsustab Oweni päästa nii Julia kui tunnete käest. Kuid Phyllis hukkub autoõnnetuses ning Julia ja Owen abielluvad. Niimoodi jõuab Owen tagasi mängu esimesele ruudule – temast saab kodule keskendunud kohusetruu abikaasa.
Ameerika kirjanduses on 20. sajandi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate kiirelt muutuv elulaadi ja sellega seotud (seksuaal)moraali probleemid juba ammu paljude suurte kirjanike poolt (nt Philip Roth, Saul Bellow jt) poolt hiilgavalt läbi kirjutatud. Ka Updike ise on selle teemaga aastakümneid tegelenud. Ta ei lähe oma kangelastega emotsionaalselt kaasa, ja kirjeldab nende elu sama korrektselt ja detailselt nagu nood seda elavad - tunnetesse laskumata. “Sense without sensibility.”
Owen Mackenzie lugu midagi uut sellele teemale ei lisa. Aga Updike on juba sellises kirjandusliku megastaari staatuses, et kaubaks läheb absoluutselt kõik, mida ta kirjutab, olenemata selle kirjanduslikust väärtusest.
Kuni lõpuni pole võimalik aru saada, kas Owen Mackenzie traagiliselt kättevõidetud “tunneteabielu” teda ka õnnelikuks teeb. Julia ja tema naabrinaiste klatši- ja sotsiaalse suhtlemise seltskonnas peetakse mehi kasututeks tegelasteks, kelle hajameelsuse ja võimetuse üle praktiliste asjadega hakkama saada üle naised nalja heidavad. Mehed-abikaasad – need on kohusetruud lisandid elus alati millegi vajaliku korraldamisega hõivatud olevatele naistele.
Nii nagu Owen ei suutnud pärast esimest enda poolt kirjutatud arvutiprogrami luua enam midagi läbimurdelist, nii ei suutnud ta pärast väikekodanliku abielust välja rabelemist jõuda kuhugi mujale kui samasugusesse abiellu. Ring sai täis. Ja Owenil ei olnud midagi selle vastu, sest ka tema oma isa oli tema meelest olnud samamoodi haletsusväärne ja tarbetu.
Jumal tappis Phyllise, et mulle teenet teha, mõtles vananev Owen omaette.

Priit Hõbemägi

Vastused Krister Kivi (Eesti Ekspress) küsimustele

2006-01-10T14:49:00.000+01:00

Miks Sa blogi pead? On see mõtete üleküllus või midagi muud?
[Priit Hõbemägi] See on kaasaminek uue "tehnoloogiaga", sest kui seda ise aktiivselt ei kasuta, siis pole võimalik sellest aru saada ja otsustada, kas ajalehes seda kasutada või mitte, ja kui jah, siis kuidas seda teha. See on loomulik uudishimu uue ajakirjandusliku tööriista vastu ning ühtlasi ka vaheldus. Aga asi ei ole mitte mõtete ülekülluses, vaid piiratud ajas. Võiks ka hommikust õhtuni ainult kirjutada igale poole, aga kes jõuaks ja tahaks seda kõike ära lugeda? Teiseks on see võimalus vabaneda ajalehega kaasas käivast päeva või paari pikkusest viivitusest, mis kulub teksti valmimisest kuni lehes avaldamiseni. On palju asju, mis vajavad kohest reageerimist. Blogi on selleks ideaalne koht, et hetke-emotsioonid või väga värsked mõtted kohe avalikustada.

Kuidas Sa kirjeldaks vahet Sinu Päevalehes ilmuvate tekstide ja Sinu MEKAs ilmuvate tekstide vahel? Mis hetkel Sa otsustad, et kumb kumba sobib?
[Priit Hõbemägi] Tavaliselt panen uue teksti kohe pärast valmimist üles oma blogisse ja ütlen siis mõnele kolleegile, kellele see teema võiks huvi pakkuda, et sealt on võimalik näha, ehk see sobib ka lehte panna. Ma ei suru peale, annan vaid märku. Kui asi võetakse avaldamiseks, siis tavaliselt kohendan seda veidi - täpsustan mõtteid ja lauseid ja kompositsiooni. Blogi on isiklik nagu kõne, artikkel on soliidne nagu tekst.

Millisena näed Sa blogide tulevikku kolme aasta perspektiivis? Muutub see äriks?
[Priit Hõbemägi] Äriks saaks see muutuda siis, kui sinna müüakse reklaami või need sisaldavad midagi sellist, mille eest ollakse nõus maksma. Reklaami saab juba praegu neisse panna, aga see on konfliktis päevikupidamise põhimõttega - sest kes siis oma päevikusse reklaami müüb? Ei usu ka, et keegi on nii hea uudistekütt või vaimukustemasin, et lugejad maksma hakkavad. Ma usun, et järele jääb vähem blogisid kui praegu, aga suund eriti ei muutu.

Kas blogipidamisel esineb eetilisi konflikte, siseheitlusi?
[Priit Hõbemägi] Seda ikka. Tahaks kõik välja pursata, mis hinges keeb, aga ei saa ju, sest ka blogi on avalikustamine. Seal kehtivad samasugused eetilised reeglid nagu ajalehes. Eksivad need, kes arvavad, et blogis öeldu eest ei saa vastutusele võtta. Ikka saab.

Palju aega Sul blogipidamiseks nädalas kulub?
[Priit Hõbemägi] Varem kulus iga päev tunnike, nüüd palju vähem. Kuid olen ka tüdinum ja kogenum blogeerija kui alguses. Ajapikku sain aru sellest, et suur osa blogipidamisest on lihtsalt kõne, mis toimub interneti vahendusel. Suur osa kõnest on aga lihtsalt info ajakohastamine või selle vahetamine. Kuid see võtab ikkagi palju aega. Ma ei taha aga aktiivselt osaleda väheväärtuslikus diskussioonis, kust midagi sisulist välja ei kasva. Sellepärast kirjutan ja reageerin vähem jooksvatele meediasündmustele, millest suur osa on ju vaid meediatöötajate ja meediahuviliste omavaheline ärritus.

Kui palju inimesi Su blogi külastab (näiteks keskmises päevas)?
[Priit Hõbemägi] Ei tea, pole kunagi mõõtnud. Aga mida tihedamini kirjutad ja oma lugejatele vastad, seda rohkem loetakse. Ja siin ongi lõks - suurem lugejate hulk tähendab blogi suuremat autoriteeti, suurem autoriteet sõltub suhtlemise aktiivsusest külastajatega. Nii juhtub see, et blogipidaja eesmärk on vaid külastatavuse ülalpidamine, kõik muu on vaid vahend selleks. Aga see ei ole ju päevikupidamise eesmärk!

Kelle blogisid ise jälgid (vastata võiks kolmes kategoorias - üle ilma, eestikeelseid ja ajakirjanike omi)
[Priit Hõbemägi] Eesti blogijad loevad teineteise blogisid ja viitavad teineteisele. Mingis mõttes on see suletud ring. Ma pean neist võrdselt lugu ning ei soovi kedagi eraldi esile tõsta.

Andkem president Lennart Merile rahu!

2006-01-06T11:36:00.000+01:00

Eile saatsid Lennart Meri pojad ja tütar meediaväljaannetele avalduse, milles milles nad paluvad ajakirjandusel ja avalikkusel anda haiglaravil olevale eelmisele presidendile rahu.
Tänane Postimees avaldas sellel teemal Küllike Roovälja kommentaari, mis nõuab riigilt informatsiooni Meri kohta. Rooväli lõpetab oma artikli sõnadega: “Meri on elanud oma elu Eestile – miks peaksime me siis tema haiguse eesti rahva ees maha salgama?”

“Kas on õige, et rahvas loeb presidendi tervise halvenemisest esmalt SL Õhtulehe veergudelt mitteametlikele andmetele tuginedes koostatud uudisest?” küsib Rooväli.
Rooväli võrdleb Merit Iisraeli peaministri Ariel Sharoniga väites, et Iisraeli peaministri tervise kohta antakse pidevalt teateid ja Meri kohta mitte.

Roovälja arutlus on mitmes mõttes vildakas. Esiteks on Sharon on nn “rinderiigi” ikka veel ametis olev peaminister. Iisraeli poliitiline olukord ja riigis valitsev stabiilsus mõjutavad kõige otsesemalt tervet maailmjagu ja selle kaudu tervet maailma. Pealegi on Iisraelis tulemas valimised. Selle poolest ongi iga hetk oluline teada, milline on peaminister Sharoni tervis. Aga Lennart Meri ei ole võimul, ta on eraisik ja tema tervisest ei sõltu maailmajagude saatused.

Teiseks käituvad erinevad riigid oma riigipeade tervise ja privaatsfääri kajastamisel erinevalt, vastavalt kohalikele tavadele. Ei ole olemas ühtset mudelit, mille põhjal saaks väita, et Sharoni või Merit tuleks kohelda samal kombel. Mina paigutan Eesti selles mõttes Põhjamaade hulka ning loodan, et nii avalikkus kui meedia oskavad oma riigi suurkujude vastu olla tähelepanelikud, suuremeelsed ja kaastundlikud ka ilma igapäevaste meditsiiniliste meediateadeteta.

Küsin siis ise ka: “Mis poolest Õhtuleht on halvem kui teised ajalehed (loe Postimees või Päevaleht) kui see avaldab mitteametlikku informatsiooni presidendi tervise kohta?” Ma tean, et hoolimata selle lehe turusuunitlusest töötavad seal inimesed, kes peavad oma südametunnistusega tõsiselt nõu, enne kui sellisel delikaatsel teemal midagi avaldavad. Loodan ka neilt tagasihoidlikkust ja eriti peenetundelisust.

Ma pean president Lennart Merist sügavalt lugu. Mulle meeldib Põhjamaade tava sellistel puhkudel delikaatselt vaikida. Meedia nõudmised: andke meile informatsiooni! on vaid halvasti varjatud katse oma sensatsiooninälga kustutada. Soovin president Lennart Merile rahulikku puhkamise aega. Andkem talle see, ta on selle auga ära teeninud..

(Toomas Volmeri foto)

Võsas on hea olla

2005-12-28T15:30:00.000+01:00

Arne Maasik
Fotonäitus "Pusad"
Hobusepea galerii
Tallinn, Hobusepea 2
Näitus avatud 21.12.2005-09.01.2006

Hobusepea Galeriis on tundlikud näitused. Eelmine, Alice Kase näitus oli inimestest, täpsemalt meestest, nüüdne on loodusest, täpsemalt võsast. Ning kõigil suuremõõtmelistel mustvalgetel ja värvilistel fotodel on pildistused võsast. Tänavatasandi näitusesaalis algab ekspositsioon nelja pildiga, millel on kassitapu kuivanud väätide pidurdamatu sasipundar. Kassitapp lausa märatseb seal, kuid see ei ole endasse mässinud mitte ainult oksajuppe ja maas vedelevat risu, vaid ka inimkätega tehtut - väädipundarde all on näha eterniiditükikest, telliseid, paari lauajuppi. Kunagi on seal olnud mingi väikemat sorti ehitis, nüüd on sellest järel vaid kuivanud väädid. Pildid on neutraalses võtmes, selge fookuseta, lamedad, sisendamata helgust või hirmu, vaid taamal paistab kumavat Blairi nõiafilmi udune ja kummituslik meeleolu. Ah, see kõik lihtsalt on nii. Inimene ikka ehitab midagi ja aeg võtab alati selle tagasi.
Järgmised kolm fotot annavad mažoorse tooni - kevadine päikesest sinakaks muutunud lume helendus suure puu all olevas rägastikus sisaldab optimismi. Keskpunktis on suur puu. Praegu veel surnud, paari nädalal pärast aga juba vägagi elus. Kaks fotot on sisuliselt samast kaadrist, vaid veidi on värvi sügavamaks timmitud, kuid vahe on üsna suur. Pisike detail - valguse või värvuse muutus võib muuta nii palju.
Näitus jätkub taas suurte mustvalgete võrgendikoi poolt mässitud puuvõraga. Surnuaialik rahu, seiskumine, mittemidagitegemine, isegi ootamine oleks liiga aktiivne sõna selle seisundi jaoks. Aga ei midagi hullu. Just nagu igavest rahu leidnud muumiad seisaksid püramiidi salajases vahekäigus seina najale toetatuna ja puhkaksid oma igavest, häirimatut puhkust.
Järgnevatel piltidel on võsa elu traagilisemad ja jõulisemad hetked - vanast tüvest viskuvad sirged võsud paanilise jõuga poolviltu taeva poole, teineteist kõrvale trügides. Kusagil varitseb nagunii kassitapp.
Keldrikorrusel näeme võsa juba inimsilmale harjunumas vaates - paistab kraav, kus kasvavad võsatüved, siisn-seal prügi ja prahti kevadises kraavivees. Kuid vana võsagi lööb kevadel särama ning läbi lehevaiba läbi pressivad rohelised laigud mõjuvad ootamatult heldima panevalt, nagu ka ilmutuslik ja õrnroheline hiirekõrvade helendus taamal.
Uskumatuna näib, et sellisele reale on võimalik luua jõuline kulminatsioon. Aga näituse viimane pilt seda tõesti on. See ei ole enam võsa, vaid tõepoolest pusa - kosmiline, fookuseta sigrimigri, süsteemitu, kuid siiski arusaadavalt süsteemne, surnud, kuid siiski taas ellu ärkav. Nagu elu ise.
Kuigi Maasik nimetab oma võsapilte "pusadeks" (80ndatel aastatel hakati soomlaste eeskujul "pusaks" nimetama hoopis puuvillaseid džempreid!) näen ma nendel piltidel siiski võsa. Maasik on tuntud arhitektuurifotograaf, kelle teleobjektiiviga pildistatud puitagulite vaated on lausa lummavad ja milleski väga sarnased selle kuivanud sigrimigriga võsapiltidel.
Näituse pressiteate autor Peeter Linnap paigutab kõrvuti Maasiku arhitektuurifotode ülimat korralist korrapära ja pusade korrapärast korrapäratust. Nii see on jah. Linnapi jutt kaose geomeetriast ja fraktaalidest aga on nii ilmne ja surub ennast vaatajale lausa jõuga peale. Ma arvan, et just sellepärast tasubki seda mõttekäiku igati vältida, et mitte langeda heietamise ja targutamise lõksu.
Mida Maasik ikkagi öelda tahtis? Mida ta sealt võsast juba aastaid otsib? Võibolla on võsa talle lihtsalt üks väga turvaline paik, kus esimese kevadpäikese soojusel peesitada ja fotoaparaadiga ajaviiteks klõpsutada, võileib ja veinipudel kuivale põndakule toetatud? Ehk polegi selles kõiges midagi väga keerulist? Ka loomad armastavad mõnikord lihtsalt niisama võsas ragistada, ammugi siis inimene. Kevadine hetk iseendaga üksi võsas võib olla elamuslik ja hingekosutav

Edumeestel on püksid maas

2005-12-14T14:35:00.000+01:00

Hobusepea galerii
14.-19. detsember
Alice Kase joonistuste näitus
(Pildil: Alice Kask "Väike käsi")

Enne Alice Kase joonistuste näitusele minekut nägin tänaval, ühe panga sissekäigu juures daamiga vestlemas ühte väga rikast inimest. Tema näoilme oli nii rahulik, et see lausa hämmastas mind. Seal polnud pingevarjugi, murehallist rääkimata!
Mingis mõttes on see seotud Alice Kase näitusega. Sest paljudel tema joonistustel esinevad nimelt edumehed - heas ülikonnas, heas poosis, jahedalt ligitõmbavad ja enesekindlad "tegijad".
Aga igaühel neist on oma "kiiks" - kes käib gravitatsiooni kiuste külitsi, kelle nägu on millegipärast ähmane, kes ripub asjalikus, kuid pidetus poosis keset õhku. Need tüübid, kelle eksistents ei sõltu mitte neist endist, vaid millestki välisest. Ja see pideme või sideme puudumine, mida illustreerib aboluutne tühjus valge paberipinna näol nende ümber on täielik ja teeb nad väga haavatavaks.
Mõned mehikesed on vaba-aja rõivastes (casual style oleks antud juhul õigem öelda) ning imelikul komel on just "vaba aeg" nad täiesti krampi tõmmanud. Alice Kase filigraanne pliiatsijoonis, teravam kui foto on samas siiski pildil kujutatava suhtes täiesti ükskõikne. Objektiks muudetud edumehi ümbritseb vaakum nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes.
Mida sellega öelda tahetakse? Minu meelest on need mehed üsna hädas. Just viimastel aastatel oleme saanud näha, et globaalses plaanis ette võetud tegevustel kas puudub üldse tõekate (Bushi-Blairi valed Iraagi tuumarelva kohta) või siis pole mõeldud võimalikele tagajärgedele, kui plaan peaks ebaõnnestuma (Euroopa põhiseadusliku leppe juhtum). Nii et "suured poisid" teevad küll plaane, kuid see tegevus on tegelikkusest nii kaugele irdunud, et toimub omalaadses vaakumis.
Alice Kase näituse pressiteate koostaja Elin Kard on lahendanud kogu dilemma väga lihtsalt, et mitte öelda primitiivsel kombel - vastandades "piltidel toimetavate ontlike viikis härrasmeeste tahtejõuetuid käsi, millele vastukaaluks kutsutud kimp karuseid ja asisemaid tegelasi, kel süda soe ja käed nagu soome sepal." Aga kas sellise kaheldava väärtusega triviaalsuse teatavaks tegemise oli kunstnikul tõesti vaja nii palju tööd teha?
Mina usun, et asi on palju keerulisem. Mina usun, et kunstnikul on oma jutustatud loole ka teine lõpp olemas.

Päevalehe vastus Lextali pöördumisele

2005-11-12T12:21:00.000+01:00

Panen siia üles Päevalehe vastuse eelmisele postitusele, mis sisaldas advokaadibüroo Lextali nõuet peatada "Oliver Peeki tegevuse kohta valeinfo levitamine".

Lugupeetud Tarmo Sild!

Täname Teid kirja eest. Mõistame Teie muret. Oleme valmis Teile vastu tulema juhul, kui vastate meile sümmeetrilise aktsiooniga.

Nagu Te isegi oma kirjas märgite, eeldab "hea ajakirjandustava faktiväite esitamiseks vähemalt kahe sõltumatu allika olemasolu".

Vastavalt sellele palume Teil esitada oma väite tõestuseks (et "Päevaleht levitab antud teemal valeinformatsiooni, mis loob avalikkuse silmis väära käsitluse Oliver Peek´i kõlbelistest omadustest ning kahjustab sellega tema au ja väärikust") esitada vähemalt KAKS SÕLTUMATUT ALLIKAT.

Teie advokaadibürood ei ole kahjuks võimalik lugeda "sõltumatuks allikaks", kuna kirjast järeldades on Oliver Peek ilmselt Teie advokaadibüroo klient ja järelikult Te olete Oliver Peegist sõltuv allikas.

Lugupidamisega teie,

Priit Hõbemägi

Impeeriumi vastulöök ehk Oliver Peek vs Päevaleht

2005-11-11T11:48:00.000+01:00

Täna (11. novembril) sain posti teel kirja advokaadibüroolt Lextal.
Kirja sisu on järgmine:

Tallinnas, 8. novembril 2005.a.

Nõue Oliver Peeki tegevuse kohta valeinfo levitamise lõpetamiseks

Lugupeetud härra Hõbemägi

Meie klient on Oliver Peek.

3. novembril 2005. a ilmus ajalehes Päevaleht artikkel USA väärtpaberijärelevalve komisjoni poolt LHV, Oliver Peegi ja Kristjan Lepiku suhtes algatatud uurimise kohta, mis sisaldas väidet "Peek ja Lepik pääsesid konfidentsiaalsele infole ligi spider-programmi kasutades" ja mille sisu viitab üheselt antud isikute poolt Business Wire andmebaasi häkkimisele ja saadud konfidentsiaalse informatsiooni kasutamisele.

Hea ajakirjandustava eeldab faktiväite esitamiseks vähemalt kahe sõltumatu allika olemasolu.

Väited, mis viitavad Oliver Peegi poolt Business Wire uudisteagentuuri andmebaasi sissemurdmisele või selleks spetsiaalse programmi loomisele ja/või kasutamisele, ei vasta tõele.

Soovime, et Teie lugupeetud väljaanne ei levitaks antud teemal valeinformatsiooni, mis loob avalikkuse silmis väära käsitluse Oliver Peek´i kõlbelistest omadustest ning kahjustab sellega tema au ja väärikust.

Palun käsitlege käesolevat pöördumist meie hea tahte märgina.

Lugupidamisega Teie

Tarmo Sild

Vandeadvokaat

Minu kommentaar: Päevalehe väited tuginevad SECi ja SECi esindajate väidetele, mis on artikli autoritele sama autoriteetne allikas, kui "kahe sõltumatu allika olemasolu". Kuid see ei olegi peamine. Peamine on lugeda ridade vahelt.

Ridade vahelt lugedes ilmub päevavalgele järgmine sõnum (muidugi on see minu ja ainult minu interpretatsioon): Oliver Peek ei ole ISIKLIKULT seotud andmebaasi sissemurdmise/häkkimisega; ega ole ISIKLIKULT tegelenud spider-programmi loomise/kasutamisega; pole ISIKLIKULT seotud sissemurdmisega.

See võib olla väga tõenäoline - nimelt see, et kõige sellega on KONKREETSELT TEGELENUD hoopis mingid teised inimesed - tehnikud, palgalised häkkerid, internetifirmad, kes võisid küll täita asjast huvitatud inimest korraldusi, kuid kannavad otsest vastutust tegude eest.

Spider-programmi nimi on ka tõenäoliselt hoopis midagi muud, näiteks "analüütiline programm".

Teate dešifreeritud sisu on järgmine: Oliver Peek ISE ei ole teinud seda, mida tema kohta väidetakse, Oliver Peek ei ole teinud väidetud SELLEGA, mida väidetakse ja mitte NIIMOODI, nagu väidetakse.

Eriti kõnekas on viimane lause, mis palub "käsitleda käesolevat pöördumist meie hea tahte märgina". Tõepoolest ettepanek, millest on "võimatu keelduda"!

Eeldan, et võrdse kohtlemise printsiipi jälgides on lugupeetud Lextal saatnud samasuguse kirja ka SEC-ile, Eesti finantsinspektsioonile, Wall Street Journalile ja kõigile teistele võimalikele asjas kirjutanud või sellega tegelevatele osapooltele.

Saaga jätkub.

Aivar Pohlak, "Libahunt" ja Delfi

2005-11-08T16:27:00.000+01:00

Tänane päev tõi uue taseme internetis informatsiooni jagamise (loe: avalikkusega manipuleerimise) geriljataktikas. Jutt on Aivar Pohlaku (kuri)kuulsast kirjast pealkirjaga "Libahunt". Päeva jooksul panid mitmed internetiväljaanded selle teksti üles ja võtsid ka maha.
(Pildil: võimuvõitlus Eesti Jalgpalliliidus paljastas, et jalgpallitegevust juhivad tegelikult libahundid!)

Tundub, et viimastel päevadel oleme tunnistamas midagi enneolematut.

Eesti Jalgpalliliidu sisemine tüli on päevavalgele toonud juba hulga ebameeldivaid fakte, mis on ületamas nii lugejate taluvuse piiri. Selle tüli anatoomia uurimine oleks väga õpetlik, sest see räägiks väga palju võimalustest, kuidas meediaga manipuleeritakse. Internet on seejuures muutunud geriljataktika võitlusväljaks, kus avaldatakse tekste, mida peavoolumeedia ei avalda.

Samal ajal sunnib olukord meediat paratamatult midagi ka õppima ning välja töötama uusi seisukohti, mida varem ei ole lihtsalt olemas olnud. Aivar Pohlaku poolt ajakirjandusele saadetud tekst on saanud juba mütoloogilise pealkirja "Libahunt". Selles tekstis paljastab Pohlak pateetilises stiilis oma vastaseid ning asetab end ohvri rolli, kes oli sunnitud koos (liba)huntidega ulguma, kuid kelle kannatus lõpuks katkes.

Teisipäeva päeval teksti üles Sportnet, kuid võttis peagi taas maha. Ka etv.sport pani teksti üles, kuid võttis peagi selle maha. Päevaleht, Õhtuleht ja Postimees teksti ei avaldanud.

Ainsa suure internetiväljaandena pidas teksti üleval Delfi.

Miks spordiportaalid teksti maha võtsid ning miks suured päevalehed seda ei avaldanudki? Minu meelest näitab see, et enamus internetiväljaanded on hakanud mõistma, et ka neile langeb vastutus selle eest, mis võõras tekstis on kirjutatud. Et ka neid võidakse laimu eest kohtusse kaevata. Sest laimatu ja seaduse seisukohalt pole vahet, kas tõendamata fakte esitab anonüümne kommentaator, tuntud ajaleht või hoopis internetiväljaanne.

Teiste sõnadega - internetimeedia keskkonnas hakkab tekkima samasugune etevaatlikkus tekstide suhtes nagu see on tavaks paberi peal ilmuvates väljaannetes. Internetimeedia on üha vähem seinaleht.

Ühest asjast ma küll aru ei saa - kui Delfi esitas ennast kui internetis leviva anonüümse laimu (nö "leimi") vastu võitlejat (selleks ikka selleks, et juhtida löök ära Delfi anonüümsete kommentaaride pealt), siis miks hoitakse seal üleval mitteanonüümset teksti, mille avaldamise tagajärjed võivad Delfile olla palju ebameeldivamad kui anonüümsete kommentaatorite arvamused?

Kristjan Lepik vs Äripäev: lapse kasutamine ajakirjanduses

2005-11-03T11:21:00.000+01:00

Tänases Äripäevas on LHV pettuses süüdistatava töötaja Kristjan Lepiku suur foto koos järgmise allkirjaga: "Pettuses süüdistatav LHV maakler Kristjan Lepik soostus eile fotole jääma ainult koos oma pojaga, et näidata oma inimlikku palet. Foto: Raul Mee"

Kristjan Lepiku kommentaar sellele fotole on järgmine:

"Kahjuks ma endiselt ei saa kommenteerida antud SECi uurimisega seotut, kuid usun, et võin kommenteerida isiklikke teemasid.

Tänases Äripäevas leheküljel 2. on suur pilt minust. ÄP helistas eile korduvalt, kinnitasin, et kommenteerida ei saa, kuid lõpuks nõustusin pildil olema.

Jalutasin lapsega parasjagu õues, seetõttu tehti mõned pildid ka lapsega, kuid kaugeltki mitte kõik.

Lehes võite lugeda kommentaari, et ma olevat nõustunud vaid lapsega koos pildil olema. Lisaks on lapse nägu moonutatud nagu kurjategijal.

Isiklikul tasandil oli selline käitumine ÄP poolt minu jaoks shokk.

kristjan"

Ajakirjanduseetika koodeks ütleb lapse pildistamise kohta nii: "3.6. Lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida vői temast ülesvőtteid teha lapsevanema vői lapse eest vastutava isiku juuresolekul vői nőusolekul. Sellest reeglist vőib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve vői kui ta on niigi avalikkuse tähelepanu all."

Seda juhtumit on väga keeruline kommenteerida, ja paha tunne on ikkagi, et laps on tiritud pildile. Minu meelest ei olnud see absoluutselt vajalik.

Osale kohalikel valimistel - nüüd 100 protsenti rohkem pettumust!

2005-10-24T13:40:00.000+02:00

Järgnev kommentaar ilmub homme (25. oktoobril) Eesti Päevalehes.
Kui 93 protsenti riigikogu liikmetest kandideerib kohalikesse omavalitsustesse ja 99 protsenti neist otsustavad riigikogust mitte lahkuda, siis mis on tulemus? Tulemus on 100 protsenti pettumust paljude valijate seas.
(Pildil: grupp saadikukandidaate koos N. maakonnalinna meditsiini,- ühiskondliku toitlustamise ja meelelahutuse alal töötavate valimisaktivistidega enne 16. oktoobril toiminud kohalikke valimisi. Eduard Wiiralti pliiatsijoonistus.)

Ma pean oma seisukohta põhjendama. Poliitikast võõrandumisest on üldiselt juba lame rääkida, aga seda peab tegema. Sest just viimaste kohalike omavalitsuste valimiste ajal torkas mulle silma see, et üha enam haritud inimesi on poliitilises süsteemis pettunud. Peamiselt kahel põhjusel. Esimene põhjus - ükskõik keda valid, kuid võimule aitad ikkagi Keskerakonna. (Loe - valimistel osalemine aitab võimule Keskerakonna.) Teine põhjus - ükskõik keda valida, võimu juurde pääseb ikkagi keegi teine. (See käib ka Keskerakonna valijate kohta!)

Mulle tundub, et vaid väike hulk inimesi teadvustab täna endale, et Eestis on erakondlikud, mitte isikuvalimised. Vähemalt selline mulje jääb, kui inimestega valimistest rääkida. Näiteks: süsteemi järgi on ju nii, et kui valida Nõmmel Urmas Paet, siis valitakse hoopis põhimõtteliselt Reformierakonda, mitte Paeti kui isikut. Et Paet on valimistel vaid niiöelda Reformierakonna sümbol. (Ei taha öelda, et tankist…). Niimoodi arutleb minu arvates vähemus.

Aga enamus arutleb nii - valin Paeti sellepärast, et ta omal ajal Nõmme linnaosas tegutses tõhusalt ja elanikele kasulikult. Välisministrina on tema kompetentsustase, hm… Tahaks, et ta ka edaspidi rakendaks oma jõu Nõmme arendamiseks!

Reaalsus on see, et nii Urmas Paet kui ja ülejäänud 92 kandideerinud Riigikogu liiget ju teadsid, et Riigikogu kodakorra seaduse muutmisega nn "kahe tooli peal istumine" keelatakse. Aga ikkagi esitasid ennast kohalikel valimistel kandidaadiks! Minu arvates sooritasid nad teadliku pettuse, sest võimalus, et Riigikohus kahe tooli peal istumist lubab, oli õhkõrn, olematu.

Muidugi on kandidaatidel siin taas võimalus tragikoomiliseks "aga juriidiliselt on kõik korrektne" lähenemiseks. Jah, kuid selline korrektsus pole ikkagi midagi muud kui pettus. Usun, et enamus inimesi saab sellest samamoodi aru.

Tahaksin vahemärkusena öelda, et nn "juriidilise korrektsuse" klausel on tänapäeval samasugune enesepettus ja silmamoondus nagu nõukogude ajal kommunistlikus partei liikmeks olemine. Ükskõik, kuidas liikmed seda endale ka ei põhjendanud, südamepõhjas oli enamusel ikkagi oma nõrkuse pärast vastik ja häbi. Usun, et normaalsetel inimestel (st neil, kelle väärtussüsteem on paigas) on ka enese puhul "juriidilise korrektsuse klauslit" kasutades häbi. Aga parata pole midagi, sest elu tahab elamist…

Niisiis olen ma veendunud, et praegune vastuolu erakondlike ja isikuvalimiste vahel tekitab ja taastoodab valijate võõrandumist poliitikast.

Sellest üle saamiseks tuleks kohalike omavalitsuste valimised muuta selgelt isikuvalimisteks koos kahel toolil istumine keeluga.

Nädala Ansip, värske ja ahjusoe

2005-10-20T16:16:00.000+02:00

"Nädala Ansip" on Eesti Ekspressi poolt vermitud termin, mis tähistab peaministri suust kostvaid imetabasusi. Mida aeg edasi, mida enam Andrus Ansip peaministri rolliga harjub, seda enam "Nädala Ansipit" kostab valitsuse pressikonverentsidelt, mis on teinekord muutumas (liigagi) lahedateks jututubadeks. Kuna valitsuse pressikonverentsid on riigi ja rahva omavahelise suhtlemise üks väheseid regulaarseid vorme, siis panen siia üles ühe värske näite. See sisaldab muidugi ka teisi nädala tegelasi peale eelmainitud Ansipi. Muidugi saab seda kõike lugeda ka mujal, kuid kõik ehk ei kaeva valitsuse võrgulehekülgedel.
(Kõrvaloleval pildil: ajakirjanikud on teel valitsuse pressikonverentsile Stenbocki maja keldris. Marko Mummi foto, tehtud kaevurilambi valgel.)

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 20.10.2005

Neljapäev, 20. oktoober 2005. a

Juhataja Martin Jaško
Tere päevast, head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsiga ja kõigepealt saab sõna peaminister Andrus Ansip. Palun.

Andrus Ansip
Kõigepealt valimistest. Ma ei taha nüüd hakata tegema jälle mingit uut pingerida, et kes olid võitjad, kes olid kaotajad. Ma tahaksin rõhutada seda, et e-valimised oli oluline otsus ja e-valimiste läbi ilmselt võitjaid on rohkem kui neid, kes e-valimas seekord käisid. Ehk siis, praeguseks on juba teada, et neid inimesi, kes on oma elus kas või korragi andnud digitaalallkirja, on praeguseks juba tubli 60% rohkem, ütleme nii, kui oli enne võimalust e-valimistel seda digiallkirja kasutada. Ehk siis, e-valimised on populariseerinud meie digitaalseid võimalusi asjaajamises.

Teadupärast eelmise nädala Economisti numbris Sloveenia peaminister Janez Janša kiidab väga Eestit, meie avatud majanduskeskkonda. Ma olen sellega kõigega nõus, rõõmuga nõus, mis selles artiklis on. Kuid ma ei arva, et me oleksime oma e-suhtluses saavutanud taseme, kust ei ole võimalik edasi minna. Ja praegu on just paras aeg juhtida tähelepanu sellele, et tegelikult kõik ametnikud igal tasandil peaksid propageerima kodanikele võimalusi elektrooniliseks suhtluseks riigiga.

Ehk siis räägime näiteks lastest. Möödunud nädalal sain ma järjekordselt vanaisaks. Ma olen vanaisa olnud juba aasta ja kümme kuud, aga möödunud reedel tütar sünnitas poja. Nüüd esimesest korrast, kui ma vanaisaks sain, tean ma, et Tartu linna sünnitoetuse sai mu tütar kätte väga kergelt. Ta lihtsalt klõbistas natukene internetis ja raha kanti üle tütre arveldusarvele. Samas riigi poolt pakutava sünnitoetuse saamine nii lihtne ei ole. Vanemahüvitist ka nii lihtsalt ei saa.

(Mobiil heliseb) Meil on täna mitmete puhul näha, et elujärg on nii heaks läinud, et nad on suutnud endale mobiiltelefoni soetada.. Lapsele nime panek ei ole ka sugugi kerge ülesanne. Kui üks noor ema läheb oma lapsele nime panema, siis ta saab riigi käest terve portsu tõendeid, mis ta peab edasi viima riigiasutusse. Me teame, et meil X-tee kasutamine on viimase aasta jooksul tohutult paranenud. Kui meil kaks aastat tagasi oli päringuid X-tee kaudu umbes 30 tuhat kuus, siis nüüd on umbes 2 miljonit juba.

Kuid ma tean jälle oma tütre puhul, et seda vanemahüvitist taotleb elektrooniliselt ainult 10% ja 90% noortest inimestest, kes võiks kasutada internetti selleks, et oma asjad, rahaasjad ära korrastada, seda ei tee. Ilmselt ei ole tegemist noorte inimeste laiskusega või teadmatusega, vaid see elektrooniline asjaajamine on siiski veel piisavalt paindumatu. Samas, mis me neid süüdlasi kuskilt kaugelt otsime. Vabariigi Valitsuses, ka selles samas e-riigis, e-valitsuses on küllaldaselt dokumente, mis on sisse skaneeritud sinna ehk siis praegu veel mõnedest ministeeriumidest tuuakse valitsusse dokumendid paberkandjal ja siis meie e-valitsus saab töötada ainult skaneeritud dokumendiga sisuliselt pildiga dokumendilt. Mida ma ei pea normaalseks.

Ehk siis, 1. jaanuaril järgmisel aastal peaks saabuma see e-päev, kus Vabariigi Valitsuse istungitele ei tule enam ükski materjal paberkandjal, vaid võiks tulla elektrooniliselt. Nii palju valimistest ja nii palju e-asjaajamisest. Räägime tänasest istungist.
Jne jne.

Kas blogija tohib kommentaatorite mõtteid kasutada?

2005-10-18T16:32:00.000+02:00

Valimised on möödas, omavalitsustes ja meedias loksub järel-lainetus ja nüüd vähemalt on tekkinud moraalne õigus kirjutada millestki muust. Teemasid on kogunenud palju, aga ma valisin sellise: "Kas blogijal on õigus kasutada oma tekstides kommentaatorite mõtteid?"
Umbes aasta tagasi, enne veel kui ma hakkasin blogi pidama tekkis mul üks kontseptuaalne mõte, mille nimi oli "Avatud artikkel".
See pidi olema selline kollektiivne artikli kirjutamise viis, kus mina (või keegi teine), kellel on mingi huvitav idee artikli kirjutamiseks, kirjutab artikli põhipunktid valmis ning paneb siis selle internetti kommenteerimiseks üles.
Aga mitte niisama, vaid ikka konstruktiivseks kommenteerimiseks neile, kes soovivad selles artiklis oma mõtete või infoga kaasa lüüa. Niimoodi siis hakkab lugu vähehaaval kosuma, kuni ühel hetkel kirjutab algidee tekitaja selle korralikult kokku, toimetab ära ning avaldab paberlehes koos kõigi kontributeerijate nimedega.
Kuidas kõigile kaasalööjatele tasuda, seda ma ei mõelnud, aga ega tavaliselt artikli kirjutaja ka üldse rikkaks ei saa. Aga sümboolse tasu vastavalt panusele (kui keegi peaks seda tahtma) saab loomulikult maksta.
Mingitel põhjustel jäi see plaan ellu viimata. Kuni siis ühel päeval "kapitalisti" nime all kommenteerija kirjutas, et ma kasutan siinseid kommentaare oma artiklites ja küsis umbes nii, et et kas see ikka on õige.

See on väga hea küsimus: jah, mida ma siis tegelikult teen? Kasutan või ei kasuta? Minu meelest kasutan kommenteerijaid kaasamõtlejate ja kriitikutena, kuid ei kasuta kommenteerijaid ja nende mõtteid ära. Kohe selgitan, miks ja kuidas.
Tegelikult kirjutan ma siia blogisse ikka sellest, millest süda muretseb. Ei kirjuta "raha teenimiseks", sest blogi pidamise eest ei maksta mulle sentigi. Makstakse Eesti Päevalehe peatoimetamise eest, aga blogi on puhtalt mu eralõbu. Pakkuma siinseid lugusid lehes avaldamiseks ma tavaliselt ei lähe. Kui aga lugu tabab sotsiaalset närvi või on millegi poolest ka paberlehe lugejatele oluline, siis tuleb varem või hiljem mõni Päevalehe toimetaja, kes on blogi lugenud ja teeb ettepaneku see lugu ka lehes avaldada.
Siis töötan teksti paberlehe jaoks ümber. Kui selleks ajaks on blogisse kommentaare kogunenud, tutvun nendega hoolikalt. Kommentaatorite arvamused on lakmustest, mis näitab, kas loo idee on kandev, kas mõttekäik on selge, kas argumentatsioon on loogiline. Tihti juhib mõni kommentaator tähelepanu loogikavigadele või mingitele minu poolt tähelepanuta jäänud aspektidele.
Seega on paberlehte jõudnud versioon segu vahepealsetest arengutest kõnealuses teemas (mida ma pean tingimata arvestama), kirjutamise erinevas spetsiifikas blogi ja ajalehe jaoks, erineva auditooriumi arvestamises ning kommentaatorite kriitikast ja mõtetest.

Phil Collinsi "Truman Show"

2005-10-14T11:12:00.000+02:00

Valimistele vaheduseks ka meelelahutust ehk Phil Collinsi kontsert Saku Suurhallis 13. oktoobril oli sama turvaline nagu terve inimese külaskäik oma perearsti juurde.

Phil Collinsi esinemine rahvast tuubil täis suurhallis algas algas kolme löökriistamängija massiivse soojendusesinemisega. Ka Phil ise mängis ennast soojaks. Idee on lihtne: alguses oli rütm (ja inimene tuli Aafrikast). Üks esimesi laule kandis aga pealkirja "Take a Look At Me Now" (Vaadake nüüd mind).

Ja see on väga oluline küsimus. Sest kes see Collins õieti täna on? Ta on megastaar, rahva lemmik igas maailmanurgas (mida tõestas tema haruldaselt soe kontakt Tallinna publikuga juba esimestest taktidest alates, saal oli rahvast puupüsti täis ja mingit "seina" või võõristust üldse ei olnudki), kes teeb jutustavat, pateetilist, hoolikalt orkestreeritud tipptaseme meeleolumuusikat. Aga see on vaid pindmine mulje. Mis on pinna all? Collins teeb megahitte ja neid esitas ta Tallinnas ridamisi. Eks see üks suur hittparaad oligi: "One More Night", "True Colors", "Groovy Kind of Love", "Another Day in Paradise", "Can´t Hurry Love" jpt. Tuhandeid kordi kuuldud avafraasid, mis tekitavad kuulajates magusaid või magusvalusaid assotsiatsioone elus möödunud ilusate hetkedega.

Lava oli erakordselt äge: mitmetasemeline ja amfiteatri kujuline, mille serval ülarõdu. Tagaplaanil hiiglaslik videoekraan, lava kohal prožektoritega pärjatud ringikujuline sõõr. Videoekraanil liikusid selged ja väga lihtsad kujundid - kuu, kaks teineteise poole sirutuvad kätt; tähistaevas, suurlinna tuled, pilvelõhkujad, maakera.
Kõik oli väga moodne, isegi mustrid ja prožektorite värvid. Lavakujundus, vinge valguspark ja muusikute liikumine (peale ansambli veel neli puhkpillimängijat ja kaks taustalauljat) jätsid mulje, et kuulajad osalevad gigantsel ameerika teleshowl, mille saatejuht on Phil Collins. Muusika, rütm, valgus - kõik oli viimistletud. Ja kõigest sellest puudus täielikult pinge, erutus, põnevus, konflikt, vastuolu. Aga publik paistis seda nautivat. Järelikult nad tulidki just turvalisuse järele. Tekkis jõulude mulje - kõik oli ilus, puhas, soe, õnnelik, värviline, valge, arusaadav. Ei mingit kahemõttelisust, segadust, probleemi. Ülim turvalisus. Isegi irooniat mitte! Isegi mitte iroonilist nooti...

Kui ekraanil lõõmasid (ohutud) leegid, siis tuli mulle meelde Rammsteini esimene Tallinna kontsert, kus samas saalis lõõmasid tohutud gaasitule londid ja saal oli täis ohtlikku hõõgumiseni kuumutatud metalli teravat lõhna ja helirõhk kõrvades hakkas valu tekitama. Kas Collinsi kontsert jääb mulle meelde? Mis sellest üldse peaks meelde jääma? Ja miks?
Collins ise liikus mööda lava mõõdetult, rahulikult, jagades oma häält ja energiat väga mõistlikult. Ta oli nagu jutustaja, kuid selline jutustaja, kes kindlalt kontrollib kogu loo tegevust ja eriti lõpptulemust. Natuke hirmuäratav oli see positsioon.

Collinsi kunagine ansambel Genesis esindas just pingestatud, konfliktiderikast ja intellektuaalset rokkmuusikat. Hämmastav, kuidas kaks Genesise liiget - Collins ja basskitarrist Mike Rutherford - pärast Genesist tingimisi lahkumist sooloartistidena magusat meelelahutusmuusikat tegema hakkasid. Ja kaotasid ka oma sotsiaalse närvi. (Kuigi Mike & The Mechanicsi lugu "Beggar On The Beach Of Gold" mulle väga meeldib.)
Siiski on isegi hilise Genesise lugudes midagi sellist, mida Collins ei ole suutnud sooloartistina korrata ning mis teda tõstavad kõrgemale megapopartisti staatusest: salapära, lubadus, põnevus. Sellest perioodist pärit lood "Invisible Touch" ja "Sussudio" tõusidki kontserdil esile mitmeplaanilisuse poolest. Aga ei hakka siin sügavamalt arutama Genesise üle, sest küllap on palju neid, kes Genesist ilma Peter Gabrielita üldse ei tunnista...

Tänu neile lugudele (ja kahele tausta-ansambli erakordsele neegerlauljale) ei tundunud kogu kontsert nagu episood filmist "Trumani show", kus osalejatele tegelikkusena näiv elu oli hoopiski teleprodutsentide poolt kontrollitud ja sekundilise täpsusega ettemääratud lavastus.

Rauno Volmari foto/Eesti Päevaleht

Kas Michael Parki matuste paigutamine esikaanele oli õige?

2005-10-07T13:44:00.000+02:00

MEKA lugeja ja kogenud netikommentaator Jüri Kuritäi küsib: "Kas pole nats nõme panna Parki matuse asi esilehele? Kas EPL otsib odavat populaarsust? Muidugi, eestlased on haiged autopeded, aga üle võimendada seda ka ei tasu. Rikuvad õhku ja loodust, propageerivad siiski 19. sajandi liiklemise ideaali. See, et suured karjad seda "sporti" austavad, ei tähenda, et asi õige oleks. Joodikuid on ka tuhandeid, keegi seda rumalat harjumust siiski ei propageeri. Ja joomine võib ka haiguseks üle kasvada. Nii nagu autokummardaminegi."

Püüan selgitada: minu arvates on Michael Parki matused oluline teema, mis väärib lehtede esikülgi. Selles teemas on palju empaatiat ja sel on suur emotsionaalne väärtus. Lausa imeline, et ühel hetkel suudavad paljud Eesti inimesed südamesse võtta ja kurbust tunda ühe kauge maa sportlase traagilise surma puhul. Teemat esile tõstes avaldame sellega kaastunnet ka kaasmaalasele Marko Märtinile sõbra kaotuse puhul. Märtin on aga üks neid eestlasi, kes EESTI olemasolu oma igapäevase tegevusega miljonite inimeste teadvusesse kinnistab. Ning teeb seda positiivselt, oma julguse, kiiruse ja eeskujuga.
Ainuüksi see, et ühest tagasihoidlikust eestlasest on saanud masside lemmik (role model), kes aus ja aktiivne võistleja, on suurepärane saavutus rahvusele. Olla omalt poolt kaastundlik on lihtsalt inimlik.
Ja pärast seda tulevad muu kriteeriumid - uudislikkus (juhtus just nüüd); prominentsus (Märtin on maailma tipprallisõitja), mõju ulatus (ralli või Märtini vastu tunnevad huvi sajad tuhanded inimesed), emotsionaalsus (tundeid puudutav kurb sündmus).
Ma arvan küll, et seda tasus esikaanele panna.

Priit Simsoni foto/Eesti Päevaleht

Kas lehed on lollid, et kohukesest kirjutavad?

2005-10-03T13:43:00.000+02:00

Tõukun siinkohal minu eelmisele postitusele tulnud kommentaarist, kus arvatakse, et ajakirjanikud lähevad kommarisärgi- või kohukeselegendi loojate poolt välja pandud lõksu ning kirjutavad heausklikult just nimelt sellest, mida PR-mehed on neile salakavalalt ette sokutanud. No nii lihtne see nüüd ka ei ole…

Kas toimetustes töötavad inimesed, kellel puudub haridus, kriitikameel või analüüsioskus ja kes ei oska spin-doktorite trikke läbi näha? Kas poleks parem mõnda särgilugu või kohukeseteemat lihtsalt maha vaikida, sellest üldse mitte kirjutada ja niimoodi nurjata reklaamifirma kavalus pääseda lehtede lehekülgedele?

Asi on selles, et ajaleht otsib ühiskonnast mitte ainult uudiseid ja kommentaare (nagu ka meelelahutust), vaid suures osas ka aktuaalset kõneainet või jutuainet. Kõneaine on see, millest just inimesed kodus, tänaval ja tööl räägivad.

Kui kõneainet väljaandes ei peegeldata, siis jääb lugejatele mulje, et väljaanne ei ole tegelikkusega üldse kursis ja elab mingis oma suletud maailmas (mõnikord on see kahjuks ka tõsi). Kui aga liiga palju pehmetest kõneainetest kirjutatakse, siis võib väljaanne muutuda klatšimaiguliseks.

Kõneained on mitmesugused - kõvemad ja pehmemad, poliitilised, majanduslikud, kultuurilised, meelelahutuslikud jne.

Osa kõneainetest on muidugi sellised, mis põhinevad selle tegeliku lendulaskja (PR-firma, reklaamifirma, poliitiliste nõunike) teadlikule manipulatsioonile. Loomulikult on selleks nii särgiskandaal kui kohukesekantaat.

Sellisel juhul on toimetuse ees alati valik - kas kõneainest kirjutada või see maha vaikida. Kui maha vaikida, siis jääb toimetus peaaegu alati kaotaja osasse - kui lehes pole lugejate hulgas populaarset kõneainet, siis loetakse neid väljaandeid, kus see on olemas. Aga maha vaikida võib siis, kui teema on selline, et ei kõlba avalikkuses arutada, ei sobi väljaande profiiliga või kui selle tõepärasust ei õnnestu tõestada.

Kui kirjutada, siis on oht sattuda manipulatsiooni ohvriks, sest võimendatakse teemat, mis on teadlikult "söödana" avalikkusele ja kindlasti ka meediale ette visatud.

Kuid sellise teema avamiseks tuleb otsida mingi uus aspekt või lisada sellele nähtusele mingit uut ja olulist informatsiooni. Päevalehes kirjutas näiteks Märt Kivine inglise tüüpi huumoriga sarkastilise kolumni. Postimees tegi esikaaneloo, Õhtuleht paigutas kolmandale leheküljele. Kõik väljaanded pidasid seda oluliseks kõneaineks ja kirjutasid majanduse ja poliitikute suhetest ning poliitikute silmakirjalikkusest seaduste täitmisest möödahiilimisel. Mina siin blogis jätsin asja üldse kommenteerimata - ja ka see on kommenteerimise vorm (loe: sõnad on jõuetud sellist jama kirjeldama...)

Niimoodi lähenetakse asjale toimetustes. Aga mingil määral on sellised teemad kindlasti kahvel või sundseis.

Eesti Päevalehe foto

Kohuke võidab valimised!

2005-10-02T17:25:00.000+02:00

Järgnev on nii imelik ja arulage, et seda on isegi raske kommenteerida. Las siis BNS ja foto räägivad ise enda eest...

Keskerakond distantseerub kohukesereklaamist
16:09, 2. oktoober 2005

TALLINN, 2. oktoober, BNS - Keskerakond ei kavatse oma sümboolikaga sarnase kohukesereklaami vastu võitlema asuda, kinnitades ühtlasi, et ettevõtmisel pole nende valimiskampaaniaga mingit seost.

Keskerakonna peasekretär Kadri Must ütles BNS-ile, et Tallinnasse paljudesse kohtadesse üles pandud plakatid ei ole Keskerakonna reklaam.

Ta kinnitas, et Keskerakond ei kasuta välireklaami alates 11. septembrist, kuna see on seadusega välistatud.

"Keskerakond tegeleb poliitika, mitte piimatoodetega. Antud reklaam küll imiteerib mõneti Keskerakonna kujundust, kuid ei roheline värv ega K-täht pole meie ainuomanduses," sõnas Must.

"Ma ei näe midagi kohatut selles, et järjekordne kommertsreklaam kasutab tähelepanu võitmiseks valimistemaatikat. Kuna tegemist ei ole meie logo ega ka valimissõnumiga, siis ei näe ma ka põhjust teha sellisele kampaaniale takistusi," rääkis peasekretär.

Tallinna kioskitele, prügikastidele ja reklaamalustele ilmusid nädalavahetusel rohelised reklaamplakatid, millel oli täht K ja kiri "Igaühele" või "Usaldus". Väikeses kirjas anti teada, et tegemist on kohukesega.

Keskerakonna valimisloosung on "Igaühe eest!", erakonna tunnuseks on K-täht ristikheinalehega rohelisel taustal.

Eesti juhtiva glasuurkohukeste tootja AS Kohuke lubas nädala alguses alustada suurt turunduskampaaniat, kuid selle sisu ei soovi ettevõtte esindaja veel kommenteerida.

"Iga asi omal ajal, nädala alguses räägin rohkem," ütles BNS-le AS Kohuke müügijuht Jüri Kambura. "Meil on teoksil üks suur projekt."

AS Kohuke on Oliver Kruudale kuuluva Tallinna Piimatööstuse tütarettevõte. Kruuda on olnud oma ettevõtete kaudu Keskerakonna suurrahastaja, samuti kuulus tema firmale Keila-Joa kompleks, kus omandas maja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare firma.

11. septembrist, mil lõppes kohalike omavalitsuste saadikukandidaatide registreerimine ning algas aktiivse valimisagitatsiooni aeg, on poliitiline välireklaam keelatud.

Juuni alguses riigikogus Reformierakonna ja Keskerakonna vastuseisust hoolimata heaks kiidetud seadus keelab erakonna, üksikkandidaadi või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku, nende logo või programmi reklaamimise hoonetel, rajatistel ning ühissõidukite või taksode sise- ja välisküljel. Samuti on keelatud muu poliitiline välireklaam.

Kultuuriajakirjanduse uus žanr: ise kirjastan, ise arvustan, ise kõik ka kinni maksan!

2005-09-23T11:42:00.000+02:00

Tänases (23. september) Postimehes paikneb lehekülgedel 23 ja 25 uudislik kultuuriajakirjanduse žanr: kirjastuse "Tänapäev" töötajate poolt ise täis kirjutatud ja ka ajalehele kinni makstud kirjandusleheküljed, mis kiidavad "Tänapäeva" poolt kirjastatud teoseid. Kui usaldusväärne on selline kultuuriajakirjandus? Kuigi raamatud on ju iseenesest head...

Kirjastus "Tänapäev" on täitnud kaks ajalehe Postimees kultuurikülge raamatuarvustuste, tutvustuste ja kolumniga, leheküljed on kujundatud ja illustreeritud ajalehele omaselt - artikli alguses raamatu kaanefoto ja avaldamisandmed, pildike juures, uute raamatute annotatsioonide veerg ja toimetaja pöördumine. Need leheküljed on koolitamata silmale (ehk ajalehekujunduse peensustes mitte orienteeruvale inimesele) muude ajalehekülgedega äravahetamiseni sarnased. Ja just nagu kaks tilka vett eelnevate Postimehe kirjanduskülgedega. Lehekülgede ülaservale on ausalt kirjutatud "Reklaam", Postimehe logo on asendatud "Tänapäeva" logoga.

See on teema, mille üle tuleks minu meelest arutada. Mis see siis ikkagi on? Kas ajalehe sõltumatu sisu? Ei ole, sest arvustused on kirjutanud samad inimesed, kes neid raamatuid tõlgivad ja kirjastavad - ehk nad ei saagi olla sõltumatud, kuna nende otseseks huviks on need raamatud hästi maha müüa. Loomulikult on nad head professionaalid, kuid mitte sõltumatud arvustajad. Ka ajaleht ei võta mingit vastutust sisu sõltumatuse eest, sest need küljed on reklaamiks maha müüdud.

Järelikult ei ole tegu ajakirjandusliku sisuga. On see siis reklaam? Otseselt mitte, sest selles nagu ei "müüda" midagi harjunud kombel (suurem, parem, odavam, pikem, paksem jne), vaid avaldatud on autoriteetsete autorite, nagu näiteks kirjastuse Tänapäev toimetaja Tauno Vahteri artikleid. Tegelikult muidugi on reklaam, sest müüakse, aga ebatraditsiooniliste vahenditega. Libareklaam selline.

Milles on siis probleem? Minu meelest on tegu lugeja eksitamisega. Reklaamiseadus ütleb, et reklaam peab olema esmapilgul tarbijale ajakirjanduslikust sisust eristatav. "Tänapäeva" raamatuküljed seda kindlasti ei ole, need on äravahetamiseni sarnased ajalehe muu sisuga ning paiknevad kavalalt kohe kirjanduskülgede järel.

Laiemalt vaadates on tegu sisu matkiva reklaamiga, ehk isegi infotainmentiga, mis segab omavahel informatsiooni ja reklaami nii, et üht ei saa teisest eristada. Tauno Vahteri kirjutisi tasub alati lugeda ja kui Tiina Tammer ei ajaks täna ilmunud kolumnis mingit kitsast oma asja, vaid vaataks kirjastamist laiemalt ja lugejale huvitavas võtmes, siis loeksin ka tema arutlusi raamatute teemal suure huviga. Sest kirjastus "Tänapäev" annab välja suurepäraseid teoseid, mida ma tavaliselt huviga loen.

Tegu on niisiis vaieldava piirsituatsiooniga. Kõik on justkui õige - ruumi eest on makstud ja reklaamina tähistatud, kuid kõik näeb eksitavalt ajalehe sisu sarnane välja ja ei ole sõltumatu, kuna edendab otseselt kirjutajate endi, Tänapäeva toimetajate majanduslikke huvisid.

Keeruline juhtum. Kas see oleks võimalik ajakirjas Looming? Või ajalehes Sirp? Vist mitte. Laia levikuga päevalehed on aga reklaamiandjate tugeva surve all, et sisu ja reklaami kusagilt puldist "miksida" nii, et lugeja sellest kohe aru ei saaks.

Ei taha kedagi hukka mõista, sest võibolla sellist "ise teen ja ise maksan" raamatulehekülge enam kunagi Postimehes rohkem ei ilmu, kuid mõtteainet siin on. Eriti tundlikuks teeb asja see, et tegu on ju otseselt kultuuriajakirjandust puudutava juhtumiga. Ja soliidsed firmad on mõlemad, nii Postimees kui "Tänapäev"...

Kas Edgar Savisaar legaliseerib oma varandust?

2005-09-22T16:19:00.000+02:00

Kuidas selgitada Edgar Savisaare ootamatute suurejooneliste äritehingute põhjuseid? Rõhutan, et järgnev on vaid hüpotees, mis tugineb ajakirjanduses avalikustatud andmetele ning nende põhjal tehtud järeldustele.

Lühikese aja jooksul on Keskerakonna esimees Edgar Savisaar avalikkuses tähelepanu pälvinud mitme suure tehinguga. Kõigepealt 500 000-kroonine suvilaost Keila-Joal ning seejärel 25-miljoni kroonine maaost Rae vallas. Viimane tehing on küll hetkel takerdunud, kuid peab lahenduse leidma järgmisel nädalal.

Esimene tehing on tekitanud pingelise diskussiooni varjatud altkäemaksust ning ametnike ja ärimeeste korruptiivsetest suhetest, kuid nagu ütles prokurör Norman Aas, pole nendes tehingutes tuvastatud midagi seadusevastast. Meenutada võib veel sedagi, et Savisaar on lubanud oma poja ja äripartneri Erki Savisaare suu läbi osta lähemas tulevikus mingi hästi tuntud äriettevõtte, samuti lubanud tegelema hakata kinnisvaraprojektidega.

Miks see kõik just nüüd toimub? Põhjuseks võib olla see, et Edgar Savisaar, kes on oma poliitilise karjääri jooksul hoidnud äriliselt väga madalat profiili, on otsustanud oma seni vaikselt kogutud, kuid avalikkuse silma alt hoolega eemal hoitud varanduse legaliseerida. Pole ju saladuseks, et ta on suhelnud edukate ärimeestega ning nendega ka mingeid äriasju ajanud (pean silmas eeskätt Aleksander Kofkinit ja Oliver Kruudat).

Miljonite liigutamine või hankimine majaostuks ei ole olnud Savisaarele probleem kunagi ning termin "anonüümseks jääv investor" on tema äriprojektides ikka kõlanud, meenutagem kasvõi keerulist lugu Savisaare Nõmmel asuva majaga, mida müüdi ja osteti, kuid mis lõpuks ikka omaniku kätte jäi. Ka Hundisilma talu ja seda ümbritsevad maade omandamine on nõudnud sisukat investeeringut, rääkimata siis juba 25-miljonist kroonist Rae vallas.

Võib olla, et Savisaar tunneb, et on viimane aeg poliitilise karjääri jooksul kogunenud varandus legaliseerida - ja osta maju, maad ja ettevõtteid. Miks just nüüd? Sest on soodus hetk, mil ühiskond on oma pilgud pööranud Ühispanga eksjuhi Ain Hanschmidti minevikutehingutele, mis tegid temast kõigile ootamatult ühe rikkaima mehe Eestis. Osa tuld langeb ka Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki peale, kes on osaline edukas mudaäris. Ühiskond mõistab küll sellised teod hukka, kuid seaduste rikkumisi ei ole veel tuvastatud. Kui sellisel hetkel liituda seltskonnaga, siis jaguneb ühiskonna pahameel laiali ning Savisaart ei tabaks selline hukkamõist kui siis, kui ta üksinda valgusvihku astuks. Ning võib olla kindel, et "läbipaistvus" äriasjades muutub tulevikus Euroopa Liidus üha tähtsamaks ja tähtsamaks.

Teiseks põhjuseks võib olla see, et Savisaar tunnetab oma positsiooni riigis niivõrd kindlana, et ta julgeb ise avalikult rikaste hulka astuda. Varem oleks see paistnud ülima silmakirjalikkusena, kui ta keskerakondliku võrdsuselitaania taustal oma miljoneid oleks legaliseerinud. Nüüd ei vii see enam temalt hääli ära, vaid toob ehk juurdegi, saateks tunnustav ümin - jah, vaat kus ikka oskab elada!

Kolmandaks põhjuseks võib olla see, et Savisaar on hakanud mõtlema vanaduse peale. Läbielatud südamehädad ning kokkuvarisemine Hiina-visiidi ajal näitavad, et tervis ei pruugi lõputult vastu pidada. Kui elu jooksul on kogutud varandust, siis tuleb hoolitseda selle eest, et lapsed õpiksid sellega korralikult ümber käima. Ehk just sellepärast on Edgar esiplaanile toonud oma poja Erki, kes juhib nende äriettevõtet. Kui Edgar tervise tõttu aktiivsest tegevusest kõrvale astub, siis hakkab Erki ärisid juhtima.

Pildil Edgar Savisaare suvemaja Keila-Joal. Ostuhind koos maaga: 500 000 krooni.
Priit Simsoni foto

Kas laim tuleks kriminaliseerida?

2005-09-12T11:17:00.000+02:00

Tänases Postimehes kirjutab Edgar Savisaar, et tema arvates tuleks laim uuesti kriminaliseerida, sest "muidu ikkagi ei taltuta". Ehkki Savisaar ei pea antud juhul silmas ajakirjandust, puudutab see pressi ikkagi.

Postimehes Mailis Repsi lugu (st väidetavalt tema isiku vastu suunatud artikleid) käsitlev üle külje ulatuv Edgar Savisaare artikkel sisaldab sellist lõiku: "Laim tuleks taas kriminaliseerida, nagu ta oli seda veel "rongaema" protsessi mälestusväärsetel aegadel. Muidu ikkagi ei taltuta. Ma ei avasta midagi uut, kui kirjutan, et kõigi tunnuste järgi on Repsi-vastane kampaania seotud lähenevate valimistega."

Kampaania? Jah, mulle endalegi tundub nii, ja tundus juba mõnda aega tagasi, lugedes Repsiga seotud lugusid. Muidugi, siin tuleb kindlasti tähele panna uudiste algallikat - sest "spinn" ehk kallutatud informatsioon tekitatakse tavaliselt ikka ühes kindlas kohas: kas parteikontoris või parteiga seotud PR-firmas. Või ka näiteks meediaväljaande toimetuses, kui väljaanne on seotud mõne kindla erakonnaga.

Aga jah, Repsi puhul tundub, et mingi tegevus tema ründamiseks on käimas. Aga Reps on siin tõenäoliselt vaid Keskerakonna sümbol, "pars pro toto" (ehk osa terviku asemel), mida enne kohalikke valimisi rünnates määritakse kogu Keskerakonna mainet.

Üks tõsine "mahavõtmise"-kampaania on just lõppenud. Nimelt politseiameti peadiretori Robert Antropovi mahavõtmine, mis seisnes igapäevastes ja pidevates meediarünnakutes koos nõudmisega ta ametist kõrvaldada. Kindlasti andis ka Antropov oma tegevusega mahavõtjatele trumpe kätte, aga see ei muuda asja olemust. Täna võime aga küsida, et mis siis ikkagi selle kampaania tulemus oli - Antropov vabastati küll ameti peadirektori ametikohalt, kuid määrati mõne aja pärast uuesti politseidirektoriks. Toimus kummaline mäng, mida Peteri printsiibi järgi nimetatakse "perkussiivseks sublimatsiooniks" - karjääriredelil punnpositsioonile sattunud isik lüüakse august välja nagu kork pudelist, kuid ta saab uue ja enam-vähem samaväärse koha samas organisatsioonis.

Aga olgu, tagasi Repsi juurde. Kas laim tuleb kriminaliseerida? Kas ajakirjanikku peaks laimu eest kriminaalvastutusele võtma?

Niimoodi läks teatavasti ajakirjanik Enno Tammeriga, kes sattus Savisaartega konfrontatsiooni ja "rongaema" skandaali keskpunkti. Kuigi Tammer ju ise midagi sellist välja ei öelnud, vaid lihtsalt edastas kolmandate isikute sõnu… Minu meelest oli protsessi tulemus Tammeri suhtes väga ebaõiglane ja minu meelest oli tegu puhtalt poliitilise näidisprotsessiga, mille tulemuse määras ära Edgar Savisaare (mitte Vilja Savisaare!) isiksus ja poliitiline kaal.

Huvitaval kombel jooksevad selles "laimu kriminaliseerimise" tulipunktis kokku nii Antropovi kui Savisaare juhtumid. Nimelt on asi selles, et juba mõnda aega tagasi on politsei huviorbiidis olevad isikud asunud aktiivsele rünnakule ajalehtede vastu. Traditsiooniliselt hankisid politseireporterid informatsiooni oma allikatelt politseis, kes neile andsid nn "operatiivinformatsiooni". Operatiivinformatsioon on selline info, mida politsei kogub oma erinevatelt allikatelt (ka koputajatelt, loomulikult) ja jälituse teel. Tihtipeale on see tõde või tõele väga lähedal, kuid need ei pruugi olla. Aga igal juhul kasutab politsei sellist infot aktiivselt oma töös ise.

Just operatiivinfole tuginedes said ajakirjanikud põnevaid krimilugusid kirjutada, luua sündmustele tausta, mis muidu oleks teadmata jäänud.

Kuid 2005. aastal võib märgata tendentsi, et need politsei huviorbiidis olevad isikud, kes tegutsevad "hallis tsoonis", kuid kes ei ole kohtulikult süüdi mõistetud, on hakanud organiseeritult ajalehtede vastu sõdima. Ja mitte ainult nemad, vaid ka süüdi mõistetud kurjategijad. On üks juhtum, kus süüdi mõistetud autovaras kaebas ajalehe kohtusse põhjusel, et teda "autovargaks" nimetades oli ajaleht põhjustanud talle hingelisi piinu ning määrinud tema mainet, ka kaasvangide hulgas olevat tema autoriteet langenud! Tõesti - tule jumal appi! Teistel juhtudel on vaidlustatud aga just nimelt operatiivinfot sisaldav uudise osa, mitte aga ühtegi fakti. Targalt tegutsevad, pole midagi öelda.

Pealegi tuleb silmas pidada, et tihtipeale annab politsei taolist infot ka oma huvides - et luua negatiivset tausta mõnele isikule, kelle suhtes kavandatakse mingit operatsiooni. Inimese loevad, jätavad meelde. Ja kui siis sama tegelane kunagi hiljem kinni võetakse, siis on kõigil juba selge - näe, politsei võttis kinni suure suli, kas pole tubli töö! Aga kui "tegelane" hiljem ajalehe sihikule võtab ja laimus süüdistab, siis politsei, teadagi, ei kinnita ega lükka ümber operatiivinfosse puutuvaid küsimusi. Seega ei saa väljaanne ka midagi oma kaitseks öelda, kuigi info pärineb politseist.

Selle tõttu võttis Päevaleht 2005. aasta kevadel vastu otsuse operatiivinfot rohkem mitte kasutada ja krimilugudes toetuda ainult prokuröri käest saadud andmetele. Kindlasti teeb see lood põnevatest faktidest vaesemaks, kuid riskida kohtusse kaebamisega pole ka mõtet.

Siit jõuamegi tagasi Savisaare soovitatud laimu kriminaliseerimise juurde. See võiks kergesti viia selleni, et vangla ukse vahel kõõluvad või juba üle ukse astunud kurjategijad saavad nendest kirjutanud ajakirjanike vastu kriminaalsüüdistuse üles tõsta.

P.S. Ühe Savisaare poolt kirja pandud teadliku väärinformatsiooni tahan ka ära õiendada. Ta kirjutab, et Päevaleht ja Postimees maksid kahe peale kokku Ain Seppiku poolt näidatud puuetega laste kooli toetuseks 100 000 krooni, et Ain Seppik oma hagi kohtust ikkagi tagasi võtaks.

Tegelikult oli nii, et kohtuasja raugemine oli kahe poole ühine otsus. Mingeid rahalisi tingimusi keegi kellelegi ei esitanud. 50 000 krooni maksmine Haapsalu koolile oli Päevalehe ühepoolne initsiatiiv, kuigi Seppik tegi sellise ettepaneku. Seda võis vastu võtta ja võis ka mitte. Mina olin sellele põhimõtteliselt vastu, sest olin kindel, et Keskerakond hakkab seda varem või hiljem teadlikult valesti tõlgendama. Soovitasin kooli toetada hiljem ja muul moel, et vältida propagandistlikku ärakasutamist. Aga läks nii nagu läks - ja just nagu ma arvasingi.

Hästi tilgub! Eriti enne valimisi…

2005-09-08T14:52:00.000+02:00

Kohalikud valimised lähenevad kiiruga ning seoses sellega on ka ministeeriumid-riigiasutused-parteid hakanud lekkima nagu roostes sõelad. Ain Seppik jõudis teha ka kaitsepolitseile järelepärimise, kuidas sattusid välisministeeriumi memod Eesti Ekspressi toimetuse kätte. Keegi aga on uurinud ka Edgar Savisaare isiklikke pabereid.

EPL Online kirjutab: "Seppik palub kaitsepolitseil välja selgitada, kuidas ning kelle otsusel jõudis ajakirjandusse tänases Eesti Ekspressis avaldatud Eesti Moskva saatkonna ettekanne. Samuti palus Seppik uurida, milline on praegune olukord riigisaladuse kaitsega välisministeeriumis ning kuidas on karistatud eelmiste rikkumiste eest süüdi olevaid ametiisikuid."

Põhjus on see, et Eesti Ekspress avaldas täna mahukaid lõike saatkonna ettekandest, mis käsitles haridusminister Mailis Repsi külaskäiku Marimaale. See dokument peaks olema kitsalt ametkondlikuks kasutamiseks, ja sisaldab tähelepanekuid ja hinnanguid isikute ja vastuvõtjate kohta. Seppiku küsimuse taustaks aga tõenäoliselt omakorda see, et infot lekitati nimelt keskerakondlasest "kaasvõitleja" Repsi kohta.

Alles paari päeva eest lekitati ka Edgar Savisaare Keila-Joa soodsa majaostuga seotud dokumendid ajakirjandusse (Savisaare poja firma omandas poole miljoni krooniga Laidonerile kuulunud maja, samal ajal kui odavaimad turul saadaolevad majad ümbruskonnas maksavad aga 2-3 miljonit krooni.) Kust said lekitajad näha dokumente, mis kinnitavad, et Savisaare poja firma võttis maja endale bilanssi turuhinnaga, kui seda ei ole veel registritesse sisse kantud? On vaid aja küsimus, millal seostatakse omavahel Edgar Savisaare "õnnestunud" majaost Keila-Joal ja Ain Hanschmidti juhitud Ühispanga "sõpruskondlik" tegevus laenude andmisel.

Midagi uut selles kõiges midagi ei ole. Nii on see enne valimisi ikka olnud. Meenutagem kasvõi Edgar Savisaare lähikonna ja keskturu seltskonna sidemetest rääkivate salalindistuste ilmsikstulemist aastaid tagasi, päev enne valimisi. Nende mõju valimistulemustele oli reaalne. Praeguste valimiste esimeste lekituste teravik on suunatud taas Keskerakonna poole. Eesmärk saab olla ainult üks - rikkuda ära Keskerakonda "ees ootav" tõenäoline valimisvõit Tallinnas, mis võimaldaks neil valitseda Tallinna volikogu ilmna ühegi partnerita.

Valimisteni on jäänud veidi üle kuu aja, selle aja jooksul saame veel imet näha.

Viin ja geenius

2005-08-31T11:13:00.000+02:00

Tõukun järgnevas nüüd eelmise postituse kommentaarist, mis ütleb ühe "Septembris ei joo" algataja kohta nii: "... minu arust sai see algataja /---/ eelmisel aastal TTÜ bakalaureuse lõpetades ka teenetemedali! No jooge ja tehke järele!"

Kas ikka tasub järele teha? Kas viinavõtmine teeb tulemuse kuidagi paremaks - et nagu saavutatud raskete olude või kiusatuse kiuste?
Ma usun, et siin pole millegagi hoobelda. Olen küll oma silmaga näinud mõndagi väga andekat ja isegi üliandekat inimest, kes oma ande on suurima hoole ja pühendumusega maha joonud.
Siit hargneb kohe suur küsimuste pundar. Esimene on sõltuvus ja sellesse suhtumine. Kas see on paratamatus? On see haigus? Kas saab inimeselt nõuda, et ta oma sõltuvusest üle oleks? Osa inimesi on juba pärilikult altid mõnuainetest sõltuvusse sattuma. Neil on oht sattuda sõltuvusse ja sinna pole midagi parata.
Mõned inimesed on lihtsalt pärilikult paremas olukorras - nad ei satu nii kergesti sõltuvusse ja/või suudavad tekkinud sõltuvusest oma vaimujõu ja välise abiga välja tulla. On nüüd üks neist õigem kui teine? Ei ole ju, kui see sõltub pärilikkusest. Ja millised me pärilikult oleme, ega me seda ju ei tea, kui just vanemate pealt näha ei ole.

Paljud kunstnikud, kes saavutavad esinedes mingi kõrgendatud erutuse tunde, tahavad seda tunnet pärast esinemist jätkata, pikendada, säilitada. Istuda sõprade ringis ja juua on lihtsaim võimalus tunnet pikendada.
Kirjanikule võib alkohol pakkuda võimalust sattuda joobnuna seiklustesse ja leida nii uut ainest kirjutamiseks, samuti pidi alkohol stimuleerima ajus tavalisest erinevaid assotsiatsioone - aitama näha asju teise kandi alt, mis kirjanikule vajalik. Ja avama hinge, rääkida pidurduseta. (Mingi eneseanalüüsi vorm?)
Mõned joovad ennast surnuks, mõned suudavad tänu heale tervisele balansseerida sõltuvuse ja loomingu tasakaalukeelel, mõned loobuvad sõltuvusest ja jätkavad loomist, mõned loobuvad sõltuvusest ja kustuvad loominguliselt, sest elu tundub nii igav, mõttetu ja hall.

See on nüüd sügavalt sisetunde küsimus, mida sellest kõigest arvata - mõni arvab, et selline hävitustöö on sügavalt isiklik asi ja igaüks on oma vaimu ja keha peremees sellisel määral, et võib need ka hävitada, kui tahab. Mina arvan, et anne on inimesele antud (ükskõik kelle või mille poolt siis) selleks, et seda arendada ja kasutada kõigi inimeste heaks. Et väga andekal inimesel on kohustus kõigi teiste inimeste ees. Ja sellise ande hävitamine joomise või muu sõltuvuse läbi on mu meelest patt.
Aga ma ei saa hukka mõista kedagi, kes seda siiski teeb, sest ma ei tea, miks nad seda teevad ja kui raske on nende nähtamatu võitlus oma sõltuvusega.
Aga sõltuvusest hoiduda tasub küll, kui selleks vähegi jõudu on.

Septembris ei joo… Ja mis siis?

2005-08-29T11:54:00.000+02:00

Juba mõnda aega pakub mõnedes ringkondades kõneainet algatus "Septembris ei joo". Algatus on netist peavoolumeediasse (MSM) liikumas. Kas see jääb ühe sõpruskonna marginaalseks ettevõtmiseks või on hoopis suurema rahvaliku liikumise algus? Ja kui nii, siis miks?

Laenasin ei-joojate koduleheküljelt nende legendi:

"Aastaid tagasi juhtunud kord selline lugu, et peale rasket suve otsustas üks tegelane, nimetame teda Madiseks, et kui nüüd ülikooli sisse saab, siis loobub terveks septembriks alkoholist.
Hoolimata sõprade kiusatustest pidas karakter lubadusest kinni ning korraldas ühel suvalisel 1.oktoobrikuu päeval hoopis sõpradele väikese Olengu.
Nii see läks aastast aastasse, kuni 2003.aastal sattus üks teine karakter, nimetame-teda-kuidas-tahame, ühele sellisele Olengule ning arvas seal kaine septembri ideoloogia väga huvitavat olevat. Langetati poliitiline otsus 2004.aastal taoline eluskatse ühiselt ellu viia. Katse õnnestus!
Juba 2004.aasta septembri esimesel nädalal selgus, et ideel on jumet: üle jäi konkreetselt määratletud ilmatuma hulk energiat, mida ka sportides ei suudetud ära kulutada.
Sealt tekkis tegelastel mõte kaine septembri ideoloogiat laiema avalikkuse ette viia - juba 8ks septembriks oli loodud MTÜ "Septembris ei joo" (domeeni septembriseijoo.ee registreerimiseks) ning välja mõeldud Strateegiline Plaan kuidas 2005.aasta septembriks mõttekaaslaste hulka vähemalt kümnekordistada..."

Mittejoojate nimekirja on ennast praegu registreerinud 151 inimest. Pole just rekordiline hulk, aga natuke ikka. Nüüd tundub, et marginaalne sõprade üritus on ennast välja murdmas laiemasse meediasse. Päevalehe "Melu- toimetus kavandab artiklit, kuulda on olnud ka üleskutsest poliitikuid selle liikumisega ühinema kutsuda. Ja sellest asjast räägitakse "rahva hulgas" ka.

Miks? Üks põhjus ehk selles, et Eestis pole praegu ühtegi laiemat ja isetekkelist kodanikuliikumist, mis kannaks värsket ideed. Laiemalt on see ehk seotud uute rahvuslike eesmärkide puudumisega. Senised konsensuslikud eesmärgid - rahvusvaheliste sõjalist ja majanduslikku turvalisust pakkuvate organisatsioonidega ühinemine ja omariikluse kindlustumine on saavutatud, nüüd valitseb eeskätt praktilistest huvidest tüüritud interregnum, et mitte öelda rahvalike/rahvuslike eesmärkide üldine puudumine. (Päris vaimukalt kirjeldatakse "Eesti Nokia" ideed ilukirjanduslikus vormis viimases Loomingus. Check it out!)
Uued ideed ei taha juurduda, võibolla sellepärast, et neid ei saagi istutada, vaid need peavad nö seemnest kasvama. Seemneid aga kas pole või on ei ole need veel idusid ajama hakanud. Natuke suurejooneline paralleel küll, aga mis siis.

Kangelaslikkuse üle, mida alkoholist periooditi loobujad oma tegevuses näevad oskan ma ainult imestada. Pole osanud näha mingit kangelaslikkust selles, et ollakse nädal/kuu/pool aastat ilma viina või suitsuta. (Sõltuvuse kogemus on mul endal olemas - suitsetasin umbes 15 aastat, enne kui maha jätsin. Leidsin siis, et see tegevus on täiesti mõttetu. Mahajätmine õnnestus üle ootuste hästi ja mingeid tagasilööke ei tulnud. Kannatusi üldse ei kaasnenud J)
Pigem on tähelepanu viinavõtu vähendamise kampaaniale seotud üldlevinud seisukohaga, et viin (või alkohol üldiselt) on ühe tubli eestlase toidukorvi "lahutamatu osa". Et "Kui ei ole surmatõbi, siis on ikka viinast abi" jne. Et "viin peab ikka laual olema"…
Nii et kui keegi suudab kuu aega elada ilma viina kui põhitoiduseta, siis on see kiitmist ja järeletegemist väärt. Mis räägib nii mõndagi eestlaste põhiväärtuste kohta.

Priit Simsoni foto/Eesti Päevaleht

Aktuaalne Kaamera pidas Mati Undi surma vähetähtsaks

2005-08-22T20:24:00.000+02:00

Täna, 22. augustil suri Kirjanik ja Lavastaja Mati Unt.
Eesti Televisioonis see uudis tähtsate uudiste hulka ei kvalifitseerunud. Sellele eelnesid kella üheksases Aktuaalses Kaameras sellised tähtsad ja vähem tähtsad uudised:

1. Õnnetusekopteri musta kasti dešifreerimine.

2. Euroopa Liidust – 20 miljonit kolmele riigile.

3. Tasuta parkimine Pärnu kesklinnas, esimene lugemine (Keskerakonna ja Res Publica poliitiline spinn).

5. Jaruzelski vabandus Praha kevade mahasurumise eest (väga vana uudis!).

6. Iraagi põhiseaduse arengud.

7. Iisraeli väed evakueerisid viimase juudiasunduse Gaza sektoris.

8. Rakvere tulevase prügimäe keskkonnamõjude arutelu.

9. Harjumaa päästeteenistus tegeles mürgise pulbriga.

10. Elvas toimus kriisijuhtimise seminar.

11. Estonia juubelihooaeg.

12. Tiina Tammetalu näitus Ammende villas…

… ja alles 18. minutit pärast uudiste algust ametlik teadaanne Mati Undi surma kohta – umbes 15 sekundit kuiva ja ametlikku teksti ja seejärel lühike lõik Mati Undi intervjuust ilma mingi kontekstki, selgituse või ETV poolse suhtumiseta.

Erakordselt mage lugu. Kas see pidi olema ETV, mille tähtsaim eesmärk on säilitada Eesti kultuuri, sest kommertskanalid sellele ju väidetavalt tähelepanu ei pööra? Või ajan ma midagi segamini?

See on minu isiklik arvamus muidugi, aga täna läks Eesti kultuuritaevas tumedamaks – koos Mati Undiga kustus täht, millele pole võrdset Eesti kultuuris. See kaotus on korvamatu Eesti KULTUURILE. Ja seepärast oleks see pidanud olema täna ESIMENE uudis Eesti RAHVUStelevisioonis.

Kes vajab hukkunute pilte?

2005-08-14T09:04:00.000+02:00

Copterline traagilise õnnetuse üks pentsikumaid meediakajasid on ETV kurtmine, et neid ei lubatud filmida õnnetuses hukkunute surnukehade pinnale tõstmist. Kuid kellele nimelt neid konkreetseid pilte üldse vaja on?

Delfi kirjutab pealkirja “Kopterihuku uurijad lollitavad meediat” nii: “Eesti avalik-õiguslikule telekanalile ETV lubatud kopterivraki päästetööde videolint ei sisaldanud lubatud materjali hukkunute väljatoomisest, vaid sukeldujate vestlust. Takistusi info kogumisel on kogenud ka teised meediakanalid. /---/ Piirivalvekaater ajas neljapäeval uudistetoimetuse ETV võttegrupi sündmuskohalt kaldale. ETV võttegrupp filmis meremuuseumi laeval Mare ning neil oli selleks päästetööde korraldajalt luba, vahendab SL Õhtuleht.
Ka SL Õhtulehe reporterile ja fotograafile öeldi, et sündmuspaiga territoorium on 2 miili ehk 3,7 kilomeetrit. Teiste sõnadega keelati neil töö — sama hästi oleks võinud kaldal seistes artiklit kirjutada. 3,7 kilomeetri kauguselt ei seleta silm ega fototehnika midagi. /---/ ETV uudistejuht Andres Kuusk on taolisest keelamisest nördinud. “Keelamine ja ajakirjanike sündmuskohalt ärasaatmine lõhnab minu jaoks ühe teise riigikorra järele. Asjaolu, et politsei keelab filmida ja inimesed toimetatakse lausa kaldale, on absurdne.”.
“Mulle tundub, et nad on ajanud segamini piiri, kus meedia segab uurimist ja samas ajakirjanduse kohustuse inimesi informeerida. Meie jõustruktuurid käsitlevad meediat vaenlase, mitte partnerina,” ütleb Kuusk. EBU vahendusel jõuab ETV pilt Eestist üle kogu Euroopa.”

Kahtlemata on traagiliste õnnetuste kajastamine meedia jaoks väga keeruline, sest tegutseda tuleb väga tundlikul territooriumil. Politsei, päästetöötajad, õnnetuses osalenud, ohvrid, pealtnägijad – kõigil on oma õigused ja soovid. Ajakirjandus peab suutma neid mitte riivata, kuid ometigi kiiret informatsiooni vahendada. Seejuures tuleb endale selgelt aru anda, mida tohib teha ja mida mitte ning milline informatsioon on avalikkuse jaoks oluline ja milline mitte.
Kuid kas fotod meres hukkunute kehade ülestõstmisest on ikka hädavajalikud? Ma ei ole selles sugugi kindel. Kas plastkottides surnukehade tõstmise kaatrist laevale nägemine teleekraanil on sõnavabadus? Kelle sõnavabadus – kas ajakirjanduse vabadus takistamatult filmida või pildistada absoluutselt kõike või vaatajate õigus näha paberil või ekraanil absoluutselt kõike?
Mulle tundub küll, et surnukehadel ei ole antud juhul sõnavabadusega mitte midagi pistmist ja et ETV nurin selle üle, et niimoodi ei jõua “pilt üle Euroopa”, pole millegagi põhjendatud. Pealegi ei lisa hallide kottide laevale tõstmine filmimine mitte mingit uut ja avalikkusele vajalikku informatsiooni ega aita kuidagi “inimesi informeerida”.
Pigem oli ETVl oli antud juhul suurepärane võimalus taktitundeliselt vaikida ja delikaatsust üles näidata. Mida nad aga millegipärast ei teinud ning käitusid skandaali otsiva politseisaate kombel.

(Eesti Päevalehe foto)

BLOGI KUI TEKST ehk paar sõna anonüümsusest, kontekstist ja sümmeetriast

2005-08-07T10:17:00.000+02:00

Tõukudes öölooma ja Matis Songa kommentaaridest (respekt!) minu eelmisele postitusele kirjutasin ma järgneva teksti:

ANONÜÜMSUS & SÜMMEETRIA
Anonüümsus INTERNETIS (kommentaarides, blogides jm) häirib siis, kui seda kasutatakse KURJA tegemisel kattevarjuna. Kriitik, kes kellegi tegemised luubi alla võtab, peab olema aus nii iseenda kui kritiseeritava vastu.

See peab olema kritiseerija ja kritiseeritava SÜMMEETRILINE vahekord – sest kes kurjustab, see peab endast pildi maha jätma, et tema motiividest - ehk siis teksti KONTEKSTIST aru saada. Ning et talle saaks samaga vastata, kui see vajalikuks osutub. Sest nii on õiglane.

Nime varjamine (anonüümsus) on siin lihtsalt nurga taha peitumine, ei muud. Sõnavabadusega ei ole siin pistmist. Sõnavabadusega oleks pistmist ainult siis, kui kriitika ohustaks inimese eksistentsi – näiteks ähvardaks autoritaarse juhi kritiseerimine vallandamise või tagakiusamisega. Vms.

Kui tegu on sõbraliku vestlusega, nagu siin MEKAs on välja kujunenud (minu siiras ja südamlik tänu kõigile neile, kes siin lugemas ja kirjutamas käivad!) , siis anonüümsus ei häiri mitte üks põrm. Vastupidi, varjunimed on siis nagu karnevalimaskid, mis annavad tekstile KONTEKSTI – sest ega siis kassi maski kandja ballil asjata kassi maski ei võtnud - ta tunneb ennast kassina ja see aitab tema motiive selgitada. Karneval puhastab ja vabastab (Bahtin).

BLOGI KUI TEKST
Kas ajakirjanduslik tekst on TEKST kirjandusteaduslikus mõttes? Kui BLOGI on tekst, siis kas ta on seda AJAkirjanduse kaudu (sest blogi peegeldab AEGA rohkem kui midagi muud), eneseväljenduse kaudu või hoopis kujundiloomise kaudu nagu seda on KIRJANDUS?

Edasi. Kui blogi ON tekst, siis on selge ka see, et ta ei eksisteeri... ei, seda on õigem öelda läbi jaatuse, mitte läbi eituse - siis ta eksisteerib ainult läbi LUGEJA, tema isikliku vastuvõtu, tekkinud mõtete - sõnaga, vastukaja kaudu.

Õhku – ehk internetti kirjutatud blogi, millel pole ühtegi lugejat, ei ole seega tekst, ei ole seega ka ELUS ilma vastuvõtjata. Selline mudel eeldab, et tekst/blogi ärkab ellu alles siis, kui keegi seda loeb – ja on ka igal ärkamisel teistsugune, sest lugejad on teistsugused. Blogi on siis erinevate sündimiste võimaluste allikas – aga ainult siis, kui seda loetakse. Vastasel korral ei ole seda olemas.

Aga kui igas sekundis sünnib maailmas juurde üks blogi, siis kui paljud jäävad neist igaveseks olematusse, lugejateta? Selle peale on kurb isegi mõelda.

Kui aga mõelda, et blogi EI OLE tekst, siis pole mõtet kurvastada. Pigem isegi rõõmustada – sest juba (blogi) kirjutamine iseenesest, selle ülesriputamine ja kujundamine on kindlasti ka teraapiline tegevus ja tõhus kaasaloomine selle maailma kirevamaks ja mitmekülgsemaks muutmisel.

Tuuli Koch ja Prokrustese säng

2005-08-04T09:06:00.000+02:00

Puhkus kestab, meedia pole mu igapäevane vesi ja leib ning tunnen, et olen juba mõne teema puhul "käru pealt" maha pudenenud. Täna (4. augusti) hommikul kuulasin KUKU-raadiost blogide teemalist saatelõiku ning olen tänulik Mart Pukile, kes seal ka MEKAt hea sõnaga meeles pidas.

KUKU-raadio saatelõigu tõukeks oli tänase Päevalehe meediarubriigis ilmunud lugu blogidest ja blogipidajatest ("Kas blogijad on edevad ja võimujanulised?"). Autor Mihkel Loide, blogipidajast ajakirjandustudeng.
Ka saatejuht Ave-Marleen alustas oma sissejuhatusst sõnadega, mis kõlasid umbes nii, et "ega ka mina ei saa aru inimestest, kes oma mõtteid..." jne. Mart Pukk kui asjatundja ei lasknud õnneks vestlusel meedias nii levinud "enesekindla asjatundmatuse" radadele suunduda ja võttis teema enda kätesse.
Muuhulgas lubas Pukk, et ka Delfi portaalis valmib peatselt blogijate jaoks oma osa, kus saab blogipõhjasid valida. Samasugune idee oli kevadel ka Päevalehel, ja esitasime tellimuse ühele programeerimisfirmale. Saime pakkumise kätte - ütlen ausalt, summa oli tõsine. Kui kaalusime siis, et kas kasutada tasuta Blogspoti või teisi analoogseid süsteeme või hakata ise programmeerima ja haldama samasugust, ehkki palju väiksemat süsteemi, siis loobusime esialgsest plaanist.
Küllap tegime õige valiku. Parem suur ja hea, kui väike ja vilets :) Ja vaevalt, et meil oleks olnud aega ja oskusi seda pidevalt edasi arendada. Ilma arenduseta need asjad aga surevad peagi... Aga tore, kui Delfi sellega tegeleb.

Ave-Marleeni sõnade taga kumas mulle aga Tuuli Kochi arvamus 27. juuli Postimehes. Tsiteerin teda:

"Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed. Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata."

No ütleme ausalt - see seisukoht pole ju üldsegi mitte üllatav oma negatiivse kategoorilisusega, mis ju tavaliselt ikka saadab uusi tehnilisi lahendusi inimkonna ajaloos. Helisalvestus, raadio, televisioon, video on kõik saanud üleoleva suhtumise objektiks enne, kui need muutusid standardiks.
Usun, et ka Tuuli muudab aja jooksul oma arvamust blogide kohta ning ühel päeval saame ka tema mõtteid lugeda toimetamata ja ehedal kujul veebist, ilma et Postimehe toimetaja oleks selle enne avaldamist oma Prokrustese sängist läbi lasknud!

Prokrustes oli röövel, kes varitses reisijaid Ateenasse viival teel. Ta pakkus ohvritele külalislahkelt oma voodit, mis pidavat sobima igale magajale. Seejärel ta kas venitas ohvrid voodi pikkuseks või lõikas otsast nende jäsemed, et "parajat" pikkust saavutada.
Võidu Prokrustese üle saavutas Theseus, kes andis röövlile maitsta tema oma ravimit - raius tal pea otsast, nii et too mahtus täpselt omaenese voodisse...
Kas blogijad on tänapäeva Theseused, kes astuvad võitlusse ajalehetoimetuste Prokrustestega?

Sotsiaalne sukelduja ja tema sisemine siga

2005-07-26T11:31:00.000+02:00

Koos vaba ajakirjanduse taastekkimisega 1980ndate aastate lõpus sündis ka üks uus ajakirjaniku eriliik – sotsiaalne sukelduja. Aeg-ajalt teevad nad silmapaistvaid tähelende ja neist räägitakse legende. Allpool esitan pikaajalistel vaatlustel põhinevaid üldistusi ega pea silmas ühtegi konkreetset inimest.

1990ndate aastate alguses avastas nooruke Eesti vaba ajakirjandus, et ühiskond koosneb eri kihtidest ning et erinevatesse kihtidesse sisenemine ei ole ajakirjanikel kuigi lihtne või mõnikord isegi lausa võimatu.
Sellisteks suletud kihtideks osutusid kuritegelik maailm (mis ometi pakkus tolle aja ajakirjandusele suure osa teemadest), ärimeeste maailm (mis kiivalt varjas kauboikapitalismi tegelikkust ja “esimese miljoni” tekkemehhanisme) ning paadialuste ehk asotsiaalide maailm, mis koos kerjuste tänavatele ilmumise ning prügikasti-inimeste sünniga ajakirjanikele suurt huvi pakkusid.
Kõige ligipääsetavam oli ajakirjandusele toona hoopis poliitikute maailm – osalt nende loomupärase edevuse, osalt aga ka võitlevate kildkondade poolt ohtralt lekitatud informatsiooni tõttu.

Valgekrae ei taha prügisse sukelduda
Kui majanduse ja poliitikaga tegelemine oli ajakirjanike jaoks prestiižne tegevus, mis võimaldas eilsete klassi- ja kursusekaaslaste üleöö tekkinud hiilgusest kaudselt osa saada, siis asotsiaalide maailma ei tahtnud ükski “valgekraeline” ajakirjanik laskuda. Ütleme otse – nad lihtsalt ei tahtnud ennast määrida ja paadialustega suhelda.
Kuna loodus ei salli tühja kohta, siis tekkisid toimetustesse nn “sotsiaalsed sukeldujad”, kes neoonlampide valgusest sukeldusid ühiskonna pesemata ja valgustamata kihi sügavustesse ning kerkisid sealt mõne aja pärast päevavalgele, reportaaž soojatorustikus elava perekonnaga või intervjuu prükkariga võidukalt hambus. Loomulikult oli nende pärusosaks ka kuritöö osaliste või ohvrite intervjueerimine kusagil Kopli urgastes.
“Sotsiaalsed sukeldujad” ei läinud maa alla sunniviisil. Nad tegid (ja teevad seda tänaseni) heal meelel. Nad otsivad endale teemasid, mis hulbivad hallis tsoonis tavapärase, kodanliku heaolu (või sellele pretendeeriva) maailma ning selgelt kuritegeliku maailma vahel.
Sotsiaalne sukelduja suhtleb asotsiaalidega meelsasti. Ta valdab nende kõnepruuki, saab aru nende meelelaadist ja eluraskustest, räägib nende anekdoote, on ise joonud mõnda joomiseks mitte mõeldud, kuid alkoholi sisaldavat surrogaati, teab täpselt, kus pesitsevad kõige odavamad litsid ja müüakse salasuitsu- ja viima. Neid viimaseid tarvitab ka ise meeleldi.

Kõik on sead
Sotsiaalne sukelduja on tavaliselt joviaalne ja rahvalik isiksus, et mitte öelda - ligitükkiv ja lärmakas. Rumal ta kindlasti ei ole (keskharidus on kindlalt omandatud), ta suudab “surfata” ka keerulisemas temaatikas, seda siiski sügavamalt mõistmata. Saab seega hakkama mõlemas “maailmas”. Igapäevaelus tugineb ta nn “tavamõistusele”.
Sotsiaalse sukelduja maailmavaade tugineb järgmistele postulaatidele:

kõik on ostetav(ad) ja müüdav(ad), sõltub ainult hinnast
ärimehed ja poliitikud on sead ning naised on litsid,
igaüks varjab mõnda häbiväärset saladust,
elu on põhimõtteliselt ülekohtune:
lüüa tuleb enne, kui sind ennast lüüakse.

Nende põhimõtete järgi ta elab, neid põhimõtteid kasutab ajakirjanduslike tekstide loomisel. Et aga “inimene on stiil”, siis paistab tema tegelik olemus loodud tekstist (intervjuust, telesaatest, kommentaarist vms) selgelt välja.

Musta augu tõmbejõud
Hallis tsoonis opereerimine on sukelduja jaoks nii põnev ja ahvatlev, et varem või hiljem hakkab see üles kaaluma palgatööd toimetuses. Sukelduja hakkab töölt puuduma, pausid sagenevad ja pikenevad. Ta võtab “käsiraha”, et maksta sulas mõnele eriti olulisele “allikale”… Tihti põhjendatakse seda “erakordselt põneva” ajakirjandusliku materjali hankimisega (mida siiski ei tule ega tule…).
Mis pattu salata, nii mõnegi sotsiaalse sukelduja puhul on toimetustes leevendatud ka nõudmisi rangele alkoholipoliitikale. Sukeldujal on olnud privileeg purjuspäi ringi töllerdada ja mölisedes kolleege segada.
Kuid mis õhku visatakse, see ka alla langeb! (Toortõlge inglise keelest). Sotsiaalsed sukeldujad kaovad toimetustest pärast lühikest, kuid meeldejäävat tähelendu. Joomingud öises toimetuses, radiaatoril kuivavad haisvad sokid või pudelitest kolisev laua-alune viskavad üle ka kõige kannatlikumal ülemusel. Ühel hommikul saab sotsiaalne sukelduja toimetuse diivanilt üles tõustes ja raskes pohmellis maailma vaadates kätte hundipassi ja läheb oma teed.
Tavaliselt mõnda teise toimetusse, kust pärast lühiajalist tegutsemist tabab teda sama saatus. Siis kaob ta silmapiirilt. Kuhu – ma ei tea. Ärge parem küsige.

Sisemine siga nõuab pori
Mis on sotsiaalse sukelduja mootoriks? Võib olla rahuldab ta oma töö kaudu oma eriti nõudlikku “sisemist siga”, kes tahab aeg-ajalt poris püherdada ja ennast mälukasse juua. Võibolla peab ta ma missiooniks tuua meediasse sõnumeid “tegelikust elust”…
Tänapäeval on sotsiaalsed sukeldujad ajakirjandusest kadumas. Tundub, et see on tegelikult üks väljasurev liik, mis tuleks ehk Ajakirjanike Liidu poolt kaitse alla võtta.
Aga “rahvas” armastab oma sukeldujaid. Säravatel hetkedel loovad nad meeldejäävat ja elulähedast ajakirjandust. Probleemid tekivad alati siis, kui sotsiaalne sukelduja hakkab tegelema poliitiliste või majandusteemadega.
Häda on selles, et sotsiaalse sukelduja “kultuuriline tööriistakast” (oh, kuidas ma armastan seda kultuuriminister Raivo Palmaru poolt meediatöötajate kohta lansseeritud väljendust, mis on erakordne näide proletaarse (tööriistakast) ja intellektuaalse (kultuur) instrumentaariumi sujuvast kokkukeevitamisest ja seisab samas reas surematu väljendiga “inimhingede insenerid”, mille autor oli vist Nikita Hruštšov).
Jah – sest sukelduja tööriistakast ongi pärit nõukogulikust arsenalist, mis õpetab vihkama neid, kes on targemad, edukamad või rikkamad ega sobi selle tõttu ajakirjanikutööks meie kapitalistlikult kirevas ja tolerantsi nõudvas tegelikkuses.

Kanal2 vabandas ja nimetas Peeter Võsa arvamusi "sobimatuteks"

2005-07-22T15:25:00.000+02:00

Mul on hea meel selle üle, et Kanal2 esitas Peeter Võsa eilse saatelõigu eest avaliku vabanduse. Ajakirjanduslik probleem seisab aga selles, et kui toimetuses on hästi teada, et "toimetamata" Peeter Võsa on eetrikõlbmatu, siis miks toimetajad seda arvesse ei võta ja teda ikka "toorelt" eetrisse lasevad?

Pressiteade
22. juuli, 2005
Kanal 2 vabandab

Eilne, 21. juuli Suvereporter sisaldas Peeter Võsa poolt läbi viidud ajakirjanduslikku eksperimenti Politseiameti hoone juures. Paraku ei realiseerunud avalikkuse huvist kantud teema ajakirjanduslikuks üldistuseks, vaid sisaldas ka Peeter Võsa isiklikke arvamusi ja hoiakuid. Sellised saatelõigud on sobimatud ning Kanal 2 juhtkond on teinud märkused eksimuse eest vastutavatele inimestele. Vabandame kõigi ees, keda häiris selle saatelõigu ülesehitus ja väljenduslaad.

Urmas Oru
Kanal 2 peadirektor

Minu kommentaar: Siin on muide ka vastus ühele varasemale teemale: kuidas karistas Kanal2 toimetajat? Aga niimoodi: "Eksimuse eest vastutavatele inimestele tehti märkused".

Peeter Võsa kättemaks

2005-07-21T21:16:00.000+02:00

Täna (21.aprillil) võis Kanal2 “Suvereporteris” näha erakordset ja enneolematut vaatepilti – Peeter Võsa avalikku kättemaksu Politseiameti peadirektorile Robert Antropovile. Võsa maksis tagasi täie rauaga ja protsentidega.

Nimelt tegi Peeter Võsa saatelõigu, kus ta ootas Politseiameti ees Antropovit laenatud Hummeri maastikuautos. Ootas, et pakkuda talle sõidurõõmu. Antropovit aga ei tulnud. Kuna saateaega ei olnud millegagi täita, siis sisustas Võsa seda Antropovi mõnitamisega sõna otseses mõttes. Tuletades meelde Hummeri-skandaali ja BMW-lugu, mullivanni ja külaskäiku Kati Tootsi korterisse. Taustaks näidati basseini ronivaid alasti piigasid ja vilkurit noolivat neidu. Lubas Robertile otsida tüdruku…Lõpetuseks oletas Võsa, et “Robert” sisenes Politseiametisse kanalisatsiooni kaudu.

Mis see siis oli? Uus tase televisioonis? Uudist ju ei olnud, saate kangelast ei tulnud, kuid minutid ekraanil muudkui kulusid Võsa kõige mahlakama teksti saatel.

Tegelikult olime vist tunnistajaks kõige ehtsamale kättemaksule. Pärast seda, kui Võsa oli Kanal2 Politseikroonikas põhjalikult käsitlenud Lihula mälestusmärgi sündmusi – politsei ja kohalike elanike kokkupõrget, tõrjuti ta politseiallikate juurest eemale. Selle tõttu oli tema populaarne politseisaade jäänud ilma mahlakatest lugudest (iseasi, kas see on midagi, mille pärast kurvastada) ning ta oli sunnitud leppima bussipeatuses magavate joodikute intervjueerimisega.

Politseireporter on ju absoluutselt sõltuv politseinikest, kes teda sündmuskohale kaasa võtavad. Ja kui kellegi suhtes on keeld, siis jäävad ka reportaažid olemata. Ja mis kasu sellisest politseireporterist enam on….

Hullem veelgi – mõne aja pärast tabas politsei Peeter Võsa purjuspäi oma kodumaja trepikojas magamast ja toimetati tsemendi peale. Ja sama veel korra – räuskamine Sepa-baaris. Taas viidi Võsa politsei poolt ära. Lahti lasti ta aga erilise pidulikkusega, nii et Võsa vabanemise kellaaega teati millegipärast Õhtulehe toimetuseski ja kohale saadeti fotograaf…

Kanal2 juhid pidid vastama küsimustele, mis Võsast edasi saab. Sai aga, mis sai – uus tähtreporter, rahvalik kangelane, mahlaka sõnapruugi ja meiemeheliku maailmavaatega. Just see, mida vaatajanumbrite jaoks vaja on. Uus täht oli sündinud!

Nüüd siis oli kättemaksu aeg. Kättemaks on magus.

Miks ajakirjanikke vigade eest ei karistata?

2005-07-21T16:33:00.000+02:00

Panen siia üles Jaano-Martin Otsa blogist täna (21. juulil) võetud kirjutise. Teen seda põhjusel, sest et tema kirja lõpus on otse minule suunatud küsimus. Ja kui juba minult küsitakse, siis julgen selle ka oma blogisse ümber tõsta. Jaano-Martin Ots alias "jmo" on linnapea Tõnis Paltsi nõunik ja aktiivne surfaja (nagu ka pildil näha).
Aga miks Jaano niimoodi küsib? Ega ta ennast teadlikult rumalana ei taha näidata? Ta peaks ju vastust isegi teadma, sest kunagi oli ta ise tihedalt ajakirjandusega seotud ja mitme meediaettevõtte omanik. Ja ma võiksin hoopis ise küsida: "Jaano, mitu reporterit ajalehes Den za Dnjom või uudisteagentuuris ETA sai sinu omanikuks olemise ajal karistada valeinformatsiooni avaldamise pärast? Kuidas nad said karistada? Ja kuidas nemad oma allikatega informatsiooni hankides käitusid?"

NELJAS VÕIM
By jaanomartin

Ajakirjandus - neljas võim. Viimasel ajal küll käitub meie neljas võim, nagu oleks kõik ülejäänud võimud valinud meedia ennast valitsema. Ministri nõunikule helistab hilisel pärastlõunal reporter ja NÕUAB, et minister talle homse lehe jaoks KOHE intervjuu annaks. Linnapeale tuleb e-mail, milles ajakirjanik KÄSIB oma küsimustele vastata tunni jooksul. Politseiniku juurde astub mikrofoniga tegelane, TAKISTAB sündmuskohal tegutsemist ning PRESSIB VÄLJA kahtlustatava nime ning aadressi. Ja daiboh, kui kõik asjaosalised ajakirjaniku vile peale kohe jooksma ei hakka! "Kui ajakirjandusega suhelda ei taha, valame teile sellise p…laviini pähe, et siga ka ei söö," on alati töötav argument oma erakorralise intervjuusoovi toetuseks.

Olgu neljas võim. Inimestel on õigus teada. Aga tunnistagu siis ka, et iga võim on oma rahva vääriline. Võrsunud samalt pinnalt, kui politseinikud, riigiametnikud ja poliitikud. S.t. et pole paremad kui teised. Kõik me oleme näinud oma eksimuse pärast tagasi astunud poliitikuid. Kuulnud kuritarvituste pärast teenistusest vabastatud politseinikest. Lugenud korrumpeerunud ametnike vahistamistest ja vangistamistest. Isegi firmade tippjuhid saavad juhtimisvigade eest kinga ja maksavad kahjutasusid. Aga kes mäletab, millal viimati karistati eksinud ajakirjanikku? Millal hüvitas reporter alusetu süüdistusega tekitatud kahju? Kas on mõni reporter koha kaotanud, kuna kuritarvitas siseinfot või avaldas spekulatsioonidel põhinevaid väiteid? Hankewitz vist kunagi sai mingi natsiasja pärast kinga. Aga muidu? Pole repressioone olnud. ASN? Avaliku Sõna Nõukogu hukkamõistev otsus on reporterile toimetusesiseselt pigem kiiduavaldus. Kõva mees, pani lurjusele ära!

Kui liikluspolitseinik põõsas luurates kiirust mõõdab, siis määrdunud numbri pärast mõnitab ja lõpuks euronõuetele mittevastavate tõkiskingade pärast trahvi teeb, on mõnitamise objekt pahane. Kui aga ajakirjanik keset koosolekut helistab, viivitamatut vastust nõuab ning keeldub uskumast iga sõna, mis erineb tema versioonist “ju sa ikka selle 10 miljonit varastasid”, on intervjueeritav alandlik. Lubab ajakirjanikule täiendavat infot anda. Kõik ära rääkida. Ja on õnnelik, kui artiklis teda lisaks kõigele muule pedofiilias ei süüdistata.

Millest selline vahe? Äkki Hõbemägi oskab vastata?

Minu kommentaar: Ma ei tahagi praegu Jaano küsimusele vastata. Ma tahan hoopis ise küsida, et kuidas PEAKS teie arvates eksinud ajakirjanikku karistama?

Valitsus: Raudtee, ökomaksud, & (taas) Antropov

2005-07-21T16:21:00.000+02:00

Meediagurmaanidele värske stenogramm tänaselt (21. juuli) valitsuse pressikonverentsilt. Ei midagi eriti põnevat, aga natuke lugemist siiski. Sisaldab ka Edgar Savisaare seisukohti raudtee taasriigistamise ja Antropovi "kriisi" asjus. (Peaminister Ansip on puhkusel, kust Eesti Ekspress nüüd oma "Nädala ansipi" rubriigi jaoks pärleid leiab?)

Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 21.07.2005
Neljapäev, 21. juuli 2004

Juhataja
Head ajakirjanikud, tere päevast, alustame tavapärase valitsuse istungi järgse pressikonverentsiga. Täna täidab peaministri ülesandeid majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ja algatuseks ongi talle sõna. Palun!

E. Savisaar
Tere päevast kõigile! Meil oli väga töine istung, kus arutati nii välis-, sise- kui ka majanduspoliitika küsimusi. Põhjus, miks teie ees on just niisugune valik nagu ta praegu on, on see, et me oma tagasihoidlikul viisil tahame meeles pidada ka seda, et täna saab valitsusel täis sada päeva. Muidugi ei ole see mingi eriline tähis, aga ta on ikkagi ilus ümmargune number, nii nagu eile oli 99 päeva ja homme on 101 päeva. Kahtlemata, valitsuse jaoks kõige olulisem tähis, on see märtsikuu esimene pühapäev 2007. aastal, mida me loodame samuti tähistada. Kui sellest sajast päevast rääkida, siis ma arvan, et me saavutasime selle saja päevaga mitte vähem kui eelmine valitsus oma perioodiga. Sellel olid ka objektiivsed põhjused, sellepärast, et partnerid tundsid ja teadsid üksteist ja selles mõttes ei olnud midagi imelikku ja töö läks kohe hoogsalt käiku, kuigi ma ei taha teie ees siin etendada ka mingit eufooriat. Peaminister täna Maalehes juba ütles, et me oleme esimene valitsus, kes ei tahtnudki saada sadat kriitikavaba päeva ja ma ühinen selle mõttega. See oli uus valitsus, tal oli teine programm ja need 100 päeva on olnud sellele valitsusele meie arvates niisugust tunnustust väärivad päevad. Aitäh, ma annaksin nüüd kolleegidele sõna sissejuhatuseks.

V. Reiljan
Aitäh! Head ajakirjanikud, ma arvan ka, et see sada päeva – see on mul küll viies sajapäevane algus juba – see ei ole midagi väga erilist, aga on olnud viljakas ja ma tooksin mõned märgid siin ka juurde, et me oleme tegelikult jõudnud eelarvega kaugemale, kui kunagi ükski valitsus on sellel ajal jõudnud. Sündimas on kahtlemata kõigi aegade parim eelarve ja sündimas on ka suur eelarve, kus väga palju sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi, keskkonna ja turvalisuse küsimusi lahendatakse.

Me oleme ka väga suured asjad käsile võtnud nagu ökomaksureform ja seal oleme põhimõtetes kokku leppinud. Mille üle on mul eriti hea meel, on see, et valitsus on teinud munitsipaliseerimistaotlustest sahtlid tühjaks. Need on heaks kiidetud, mis siia on tulnud ja samal ajal on seaduseelnõu, mis kiirendab, lihtsustab ja parandab olukorda Riigikogus. Ma lisan sinna, et ka 36 kaitseeeskirja on kaitsealadele tehtud ja palju muid väikesi töid. Väga palju on kohalikke omavalitsusi finantseerimisel toetatud, ERDFi rahade väljamaksmine edeneb. Võiks ütelda, et tõepoolest sellises sünteesis on edenemist ja need otsused peaksid puudutama kõiki inimesi, on ju need seadused täna põhiliselt heaks kiidetud, mis koalitsioon otsustas nii maksude alandamisel kui ka tulumaksumiinimumi tõusul, pensionide osas, kohalike omavalitsuste osas, see on positiivne ja töö käib ka suvel. Aitäh!

U. Paet
Aitäh! Mina olen ka omal nahal vägagi tundnud seda, et see valitsus pole mingit sadat kriitikavaba päeva saanud ja ega see ei ole ka väga seganud, et tegelikult võib-olla on see olnud isegi abiks konstruktiivsuse suurendamisel ka valitsuse sees. Mis puudutab seda, mida see valitsus saja päevaga teinud on, siis nagu eelrääkijad nimetasid, on neid asju olnud juba päris palju. Mul isiklikult on hea meel, et need otsused, mida valitsus selle saja päevaga on suutnud teha, on puudutanud kogu ühiskonda ja selle ühiskonna väga erinevaid osi, alates lastest ja nende vanematest. Vanemahüvitist on pikendatud 15 kuuni ja riiklikku sünnitoetust suurendatud 500 kroonini.

Need otsused on puudutanud ka eakaid inimesi. Teatavasti keskmine pension on 300 krooni ümber. Samas on kindlasti terve rida asju, mida see valitsus ühiskonna jaoks tahab veel ära teha ja teeb ka. Sada päeva on küll selline kena esimese vahekokkuvõtte tegemise koht, aga tõsisem kokkuvõttekoht jõuab kätte märtsi alguses 2007, et ma olen küll kindel, et need asjad, mida on valitsusliit oma koalitsioonileppes välja käinud, need asjad on selleks ajaks tehtud ka.

Mis puudutab välisministeeriumi tegemisi selle saja päeva jooksul, siis üks asi, kuhu kindlasti on kulunud palju energiat ja isegi asjatult palju energiat, on kõik, mis puudutab Eesti-Vene piirilepete küsimusi. Samas, 12-aastane protsess selles osas on meie jaoks lõpule viidud, piirilepped on alla kirjutatud ja kindlasti on see oluline tähis. Teisalt, me oleme varsti valmis tulema valitsuse ette saatkondade ja välisesinduste edasise arendamise kavaga ning ka arengukoostöö ja arenguabi tegevuse edasise kavaga. Nagu ma olen ka varem öelnud, peab Eesti välispoliitika edasistes tegevustes üks väga oluline komponent olema arengukoostöö ja arenguabi, sest see on koht, kus Eesti saab oma hoiakuid, oma väärtushinnanguid ja suhtumisi väga selgelt väljendada. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Kas esinejad paari sõnaga markeerivad ka tänast istungit ja seal olnud punkte?

E. Savisaar
Nagu ma ütlesin, oli 26 tõsist küsimust, nii sisulisi kui ka organisatsioonilisi ja tehnilisi küsimust nii sise- kui välispoliitika vallast. Millele ma tahaksin teie tähelepanu juhtida – kindlasti pean ma tähtsaks ühinemist terrorismivastase konventsiooniga, täpsemalt, terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni heakskiitmist ja volituse andmist Alar Streimannile selle allakirjutamiseks. Kindlasti on olulised ka küsimused, mis puudutavad maa andmist munitsipaalomandisse, kaitsealade kaitseeeskirju, Euroopa Liidu Nõukogu määrust Euroopa Ühistu põhikirja kohta – selle rakendamisest. Mitmesugused ümberkorraldavad tegevused valitsuses ja ministeeriumides, näiteks kaitseministeeriumis. Ja muidugi ka informatsioon, ülevaade Euroopa Liidu nõukogude tööst, antud juhul ECOFIN-i tööst, mille viimasest istungist rahandusminister Aivar Sõerd rääkis, võib-olla need oleksid põhiküsimused.

Juhataja
Välisminister, Urmas Paet, palun!

U. Paet
Kui pisut lahti rääkida terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni heakskiitmist ja volituste andmist, siis selle konventsiooni ettevalmistamisega, mis käsitleb terrorismi ennetamist, alustati pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Ja selle aasta 3. mail Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee selle konventsiooni ka vastu võttis ja täna valitsus otsustas, et Eesti peaks sellele konventsioonile alla kirjutama ja sellega ühinema. Pärast seda, kui Eesti on terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooniga ühinenud, tuleb teha ka mõningaid muudatusi meie karistusseadustikus – see puudutab seda, et tuleb kuriteona kehtestada kolm tegu, mida otseselt täna meie karistusseadustikus kirjas ei ole. Need on: avalik üleskutse terrorikuriteo toimepanemisele, terroristi värbamine ja terrorismialane väljaõpe ja selle korraldamine. Need on teemad, mida ei ole seni Eesti karistusõiguses nii täpselt ette nähtud, ilmselt turvalise maailma tõttu ja kuna kahjuks olud maailmas muutuvad, siis ka meie karistusseadustikus tuleb pärast selle konventsiooniga ühinemist sellised võimalikud kuriteod kirjeldada, kuigi eks me kõik loodame, et neid sätteid karistusseadustikus kunagi praktikas rakendada ei tule. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Kas härra keskkonnaminister soovib ka täiendada?

V. Reiljan
Ma ütleksin ka selle munitsipaliseerimise kohta, et nii Saue linnal kui Surju valla puhul on sotsiaalmaaga tegemist, et selliseid rahvapidusid ja terviseüritusi läbi viia. Mis kaitseeeskirjadesse puutub, siis seal kaitstakse küll maastikke. See viimane, mis merealal on, see on hüljestele mõeldud, et neil rahu püsiks seal, kõik on sügavalt läbi mõeldud.

E. Savisaar
Küsimus, mis on tavaliselt huvi pakkunud, on raha eraldused. Kaks rahaeraldusasja, millele ma teie tähelepanu juhiksin. Kõigepealt toimetulekutoetuseks täiendavatest vahenditest raha eraldamine. Jutt on ligikaudu 0,5 miljonist kroonist Kõrgessaare vallale Hiiumaal, seoses Dagotari pankrotti minekuga. Ja teiseks eraldati valitsuse reservist raha Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Pauluse kogudusele tulekahju tagajärgede likvideerimiseks üle saja tuhande krooni. Need olid tänased rahaeraldused.

Juhataja
Aitäh! Ja nüüd saame teada, mis teemad meediale rohkem huvi pakuvad. Aeg on küsimusteks, palun Hanno!

Hanno Tomberg, ER
Härra Savisaar! Eilne Postimees avaldas artikli teie sõnadele viidates, et on võimalik raudtee taasriigistamine, kui Eesti Raudtee praegune omanik ei täida seatud investeerimiskohustusi. Millisel juhul, teie hinnangul võib selline skeem käivituda?

E. Savisaar
Ma pea seda teemat praegu aktuaalseks. Kahtlemata, kui teine pool oma kohustusi ei täida, siis võidakse selle teema juurde jõuda, aga nagu ma ütlesin, ma ei pea seda teemat praegu aktuaalseks. Me oleme häälestatud läbirääkimisteks, kõnelusteks, me oleme häälestatud uue äriplaani suhtes kompromissi leidmiseks ja selle vastuvõtmiseks. Härra Burkhardt tegi mõni päev tagasi pakkumise, et me temaga augustis kohtuksime, kui ta tuleb taas Eestisse ja olen ka ise omalt poolt seda kohtumist välja pakkunud. Nii et minu arvates, Postimees selget dramatiseeris situatsiooni üle. Ma tahan loota, et meil ei ole Eesti Raudteega selliseid tüliküsimusi, kus me ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, aga räägime sellest septembrikuus, kui on toimunud kohtumine härra Burkhardtiga, nõukogu esimehega. Ja teiselt poolt, kui on ka selgeks saanud, mis saab põhivarade üleshindlusest, mida Eesti Raudtee taotleb.
Hanno Tomberg, ER
Kas ma võin täpsustuseks küsida, kas tänaseks on Eesti Raudtee teie hinnangul kõik erastamisjärgsed investeerimiskohustused täitnud?

E. Savisaar
Ei, majandusministeerium seda ei leia, et need kohustused oleks kõik täidetud, me oleme selle kohta esitanud ka oma argumentatsiooni. Küsimus on investeeringutest kindlatesse lõikudesse, mille arendamisest Eesti riik ja Eesti raudteel on huvitatud. Siin on tõesti hinnangud erinevad, aga selleks ongi vaja neid läbirääkimisi, et mõlemad Eesti Raudtee omanikud – sest Eesti riik kuulub ka omanike hulka, kuigi ta on vähemusomanik – need asjad omavahel läbi räägiksid.

Hanno Tomberg, ER
Kui suurest summast me räägime – mis nad on tegemata jätnud?

E. Savisaar
Me räägime praegu nendest kohustustest tervikuna ja ma rõhutasin ka seda, et küsimus on selles, et millisesse valdkonda nad on tehtud ja kas just need valdkonnad vastavad investeerimiskohustustele.

Juhataja
Aitäh! Palun, BNS, Andres!

Andres Einmann, BNS
Härra Savisaar! Kuidas te endise siseministrina hindate Kalle Laaneti otsust jätta Robert Antropov ametisse, kas oleksite käitunud samamoodi?

E. Savisaar
Ma arvan, et ma oleksin ühinenud teiste endiste siseministritega, kes Kalle Laanetile selles küsimuses nõu andsid. Ma ei arva, et niisugused kiired kaadrivahetused midagi muudavad ja ma usun, et Antropov on lõppude lõpuks võimeline õppima kõigist oma ämbrisse astumistest.

Juhataja
Aitäh! Hanno, palun!

Hanno Tomberg, ER
Selline teema veel, mis puudutab ilmselt nii Villu Reiljanit kui ka Edgar Savisaart. Villu Reiljan mainis juba, et ökomaksureformiga on suur edasiminek, kas te võite täna kinnitada, et ökomaksureform järgmisest aastast tõepoolest rakendub?

E. Savisaar
Kui sa lubad, ma alustaksin. Mina võin küll kinnitada, et ma olen optimistlik ökomaksureformi rakendamise suhtes, me oleme häälestatud selles suhtes positiivseks ja me peame neid põhimõtteid, mis on kajastatud ka koalitsioonilepingus, õigeteks. See, et me vaidleme summade üle, et me vaidleme normide üle, see oleks küll väga imelik, kui majandusminister ja keskkonnaminister sellises asjas omavahel ei vaidleks ja mõlemad ei püüaks kaitsta oma seisukohti, eks niimoodi see tõde tuleb.

V. Reiljan
Ma tahaksin lisada, et see põhimõtteline otsustus on ju tehtud ja see komisjon, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, rahandusministeerium, keskkonnaministeerium ja ka valitsusvälised organisatsioonid asja põhjalikult kaalusid ja selle kontseptsiooni kokku panid, on tegelikult valitsuskabinetist läbi käinud ja on aluseks võetud. See, et nüanssides vaieldakse, see ei tohiks tõepoolest probleem olla, seal mingisugust suurt fiaskot ei ole ja ma tahan ütelda seda, et ega ökomaksureform ja saastemaksete põhimõte ja ressursside õiglase tasu rakendamine –
see on tegelikult Euroopa suund, see on Lissaboni ja Göteborgi protsessi ja Cardiffi protsessi üks lahutamatu osa ja meil ei ole võimalik teist teed minna.

Samal ajal oleme me selgelt otsustanud, et me tööjõu maksustamise koormust vähendame ja läheme kaasaegsetele maksustamismeetoditele. See kahtlemata suunab ettevõtjaid tegema sisulisi otsustusi tehnoloogiates, kokku hoidma ressursse – küll maavarasid, küll energiat, vähem saastama. Sellel on sügav mõte ja selles suhtes on edasiliikumine suur. Siin on võib-olla üritatud ka Eesti Energia poolt ütelda, et mingisugune elektrihinna tõus tuleb, elektrihinna tõus, mis võib sellest tulla, on marginaalne, kuid kuna on väga suur võimalus CO2 kvooti, tuleval aastal miljardi võrra ja ületuleval aastal veel rohkem saada, siis võib öelda kindlalt, et tegelikult on parim aeg neid otsustusi teha, vastasel juhul hakatakse meid süüdistama riigi abis, kuna keskkonna kaudu doteeritakse energia tootmist, nii et praegu on hea soodusaeg ja neid asju aetakse. Millised need numbrid täpselt tulevad, selles on kokkulepe sündimas tegelikult.

E. Savisaar
Meil on väga selge eesmärk selles küsimuses. Esiteks, me ei saa olla nõus sellega, et ökomaksureformiga kaasneks hindade tõus, et sellega kaasneks elektrihinna kallinemine jne. Ja teine moment – me ei saa olla nõus sellega, et Eesti Energia kui Eesti riigi üks olulisemaid ettevõtteid, et ta satuks just nüüd turu avanemise perioodil keerulisemasse konkurentsiseisu. Muidugi, me püüame neid vältida, aga ma usun, et see on kogu valitsuse ühine seisukoht ja sellepärast ma olengi optimistlikult meelestatud ja ei kahtle, et ka keskkonnaministeerium ja majandusministeerium leiavad siin just niisuguse kokkuleppe, mis on Eesti tarbijale, Eesti Energiale, Eesti looduskaitsjatele ja kõigile teistele vastuvõetav.

Hanno Tomberg, ER
Ma täpsustaksin. Kas ma sain õigesti aru, et ökomaksureformi tõttu te ei pea põhjendatuks Eesti Energia poolt uut hinnatõusu?

E. Savisaar
Ma ei pea põhjendatuks ökomaksureformi puhul uut hinnatõusu, mis tuleneks selle ökomaksu arvudest või summadest, mis seoses sellega tuleb ära maksta. Kahtlemata, ega me ei kavatse põlevkivienergeetikat nurka suruda, aga sellele tuleb anda oma arenemisvõimalused. Eeskätt tuleb hoolitseda Eesti inimese huvide eest, tarbija huvide eest ja loomulikult ka keskkonnakaitseliste huvide eest.

V. Reiljan
Tahan ühe repliigi teha, et tavaliselt räägitakse väga palju nendest suurtest rahadest, need summad on seal loomulikult väiksed, praegu on 1.25 elektrihinnast keskkonnatasu 4,5 senti, nii et see tõus on protsendikene 0,5, aga kompensatsioon on suur. Ma tahan ütelda seda, et keskkonnaa asju peab vaatama alati kontekstis meie enda tervisega ja meie tulevaste põlvede tervisega. Sel juhul muidugi, me peame jälgima, et me oma kõige kallimat peenraha vastu ei vaheta.

Juhataja
Aitäh! Mall, palun!

Mall Mälberg, ER
Küsimus välisministrile, et kui suured need kulutused võivad Eestile tulla, kui me oleme ühinenud terrorismi ennetamise konventsiooniga.

U. Paet
Otseseid kulutusi sellest konventsiooniga ühinemisest ei teki. Kulutused saavad teoreetiliselt tekkida siis, kui karistusseadustik on nende kolme kuriteoliigi osas täiendatud, mida ma nimetasin ja kui tuleb hakata kellegi üle kohut pidama nende paragrahvide alusel, mida varem ei olnud, et siis tekib teoreetiliselt kulu, aga nagu ma enne nimetasin, siis ma loodan, et kõik see jääbki ainult teoreetiliseks ja tegelikult Eestis neid kolme kuritegu kunagi toime ei panda.

Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Kui ei, siis täname ja ajakirjanikel on võimalus ka eraldi intervjuudeks.

Valitud kommentaarid artiklile Päevalehes "Antropovist, aususest ja meediast"

2005-07-20T14:28:00.000+02:00

Täna (20. juulil) ilmus Päevalehes uus ja täiendatud versioon minu algsest blogikirjutisest "Gotcha!" pealkirja all "Antropovist, aususest ja meediast". Minul oli "meedia" asemel kirjutatud "ajakirjandus", sest pidasin selle all silmas päevalehti ja kvaliteetajakirjandust. Toimetaja vahetas pealkirjas aga ilmselt liiga pika sõna lühema vastu välja...Mina pidasin silmas just nimelt ajakirjandust.
Mulle meenub Hagi Šeini tabav ütlus Eesti Ekspressis, mis kõlas umbes nii, et meediat tuleb tarbida, ajakirjandusse aga tuleb suhtuda tähelepanelikult.
Aga olgu. Panen siia lugejatele paar tähelepanuväärset ja sisulist kommentaari sellele artiklile, mis saabusid minu meiliaadressil. Saatja nime ma alla ei pane.

Austatud härra Hõbemägi!

Tegelikult olete Teie ning koos Teiega ka väga paljud ajakirjanikud otseselt süüdi taolise olukorra tekkimises, mida Teie oma tänases EPL-i artiklis nii "südantlõhestaval" toonil kirjeldate.

Teie teate vahest kõige paremini, kuidas tekkisid alates 1994-1995.a , sisuliselt koheselt peale Reformi Partei tulekut Eesti poliitikasse ,nn. "hallid tsoonid", millest kirjutamist peeti kas ühel või teisel põhjusel kahjulikuks või siis teatud teemadest kirjutamise puhul vajati konsultatsioone õige alatooni leidmiseks.

Sisuliselt just sellel perrioodil algas Eest uuriva ja sõltumatu ajakirjanduse allakäik ning laps -ajakirjanike suhteliselt frivoolne juurdevool.

Eesti ajakirjandus ei ole enam ammu aus! See aga ei tähenda, et peaksime kohe ja kõik ajakirjanikud eksekuteerima, iga inimene ja iga organisatsioon teevad oma elus rohkearvulisi vigu, vahest on vigu isagi tunduvalt rohkem kui õigeid asju, mida suudad oma elu jooksul korda saata. Igal juhul on hea meel, et täna on probleem "laua peale tõstetud", ottan huviga mis sellest edasi saab!

Seniks soovin Teile jaksu, olete üks väheseid Eesti inimesi kelle poolt kirjapandud on huvitav lugeda, igatahes tekkib emotsioon, olgu siis kas või negatiivne nagu antud juhul.

(Kirja autor on ärimees)

***
Austatud härra Hôbemägi,

Saksamaal ma muidugi ei kuule mingeid ajakirjanduse kuulujutte ja kuulujutud sellisena mind ei huvitagi. Kuulujutte levitasid oma huvides sihilikult juba KGB vôi Stasi, see on diktatuuri pärand. Asju vôib lahendada ainult konkreetse tôendusmaterjali puhul, toimetusele peab olema vähemalt teada informandi nimi.
Kuid hr. Antropovi puhul huvitab tegelikult mind kaks küsimust, millele pole ma ajakirjandusest saanud vastust:
1. Millised korraldused (määrused) reguleerivad Eestis ametiautode kasutamist? St. kas on lubatud kasutada ametiautot erasôitudek? Kui ja, siis millistes olukordades. Saksamaal näiteks ei ole (Rita Süssmuth / Rudolf Scharping tulevad praegu mulle esimestena meelde).
2. Miks on vaja riigiametnikul kasutada üldse ametiautot erasôitudeks? Kas tema palk ei ole piisavalt suur eraauto ostmiseks ja kasutamiseks? Eile lugesin, et hr. Antropovi palk on 55 000 eesti krooni + lisatasu pea et 10 000 krooni. Minu arvates oleks ta selle palga suuruse juures täielikult olnud vôimeline oma vanemad kasvôi taksoga lasta Saaremaale sôidutada. Kôrgetele riigiametnikele makstakse just seetôttu kôrget palka, et nad ei väärkasutaks riigi ja maksumaksjate vara. Ametiauto, nüüd ütleb juba sôna on antud kasutada teatud ametiülesannete täitmiseks.
See, et hr. Antropov on kôrgel kohal, pole ju kahtlustki. Ja et kôrge ametniku vastu punutakse alati intriige, pole samuti mingi uudis. Asjasse ei puutu samuti, kas nüüd Postimees vôi môni muu meediaväljaanne soovis "ära teha".
Kui hr. Antropov kasutas ametisôidukit määruste vastaselt, siis on ta karistuse ära teeninud. Ükskôik, kes selle fakti avastas vôi avalikkuse ette tôi.
Lugu on minu arvates lihtsalt piinlik sel pôhjusel, et politsei nôuab seaduse järgmist ja karistab rikete puhul, kuid seisab ise seadusest kôrgemal. On ôige, et hr. Antropov maksis nüüd dzhiipi kasutamiskulud ka kinni.
EPL kajastas oma eilses artiklis hr. Antropovi lugu väga vastuoluliselt, ühelt poolt ei ole politseidirektori süüd tuvastatud, kuid teda on karistatud? Mille eest? Ja miks pidi ta siis maksma erasôidu kinni?
EPL kajastas Karlsruhe saksa pôhiseaduskohtu viimast otsust "euroopa vahistamiskäsu" kohta väga lühidalt. Ja ometigi oli seal sees väga suur sônum, mida Teie kaastöötaja ei olnud nähtavasti vôimeline välja lugema. Pôhjenduses oli täpselt ära öeldud (kôik saksa meediad lahkasid seda kogu päeva), et poliitikud on kohustatud austama uute seaduste koostamisel oma riigi pôhiseadust ja kaitsema kodaniku (siinjuures ka oletetava kurjategija) pôhiseaduslikke ôigusi. Samuti ei vôi Euroopa Liidu seadusi asetada oma riigi seaduste ülevalepoole. Pôhiseaduskohus manitses poliitikuid seaduste koostamisel töötama hoolikamalt, see oli praegusele valitsusele, kuid ka Bundestagile, kes eelmisel aastal selle seaduse pea et üksmeelselt kinnitas, tugev kôrvakiil, sest kôrged ôigusemôistjad tegid selgeks, et poliitikud ei ole oma tööülesandeid korralikult täitnud. Tänu sellele lasti üks oletetav terrorist vabaks. Eesti meediad ei pidanud ka kajastamise väärilisena "euroopa vahistamiskäsu" sisu, see oleks ju eestlastelegi tähtis teada, liigub ju Euroopaski küllaldaselt külaliskurjategijaid.
Hr. Antropovi juhtumit käsitledes oleks ajakirjandus ise pidanud lugejatele selgitama tagataustasid ja vastama kahele eelpool nimetatud küsimusele. Nüüd on kôik meediaväljaanded, kaasaarvatud EPL muutunud emotsionaalseks ja isiklikuks ning meile siin kaugel on jäänud mulje, et kôikidel meediaväljaannetel on oma huvid mängus, ka Teil, kes nii läbipaistval püüate hr. Antropovit kaitsta. Lôpukommentaar tuntud ajakirjanikult nôu küsimuse osas jätab omakorda tugeva mulje, et Te ei ole vôimeline iseseisvalt môtlema vôi otsuseid tegema.
Ajakirjandus peab paljastama ühiskonna ebakohtasid, see on selge. Kuid meedia esindajad peavad ka lugejatele selgitama tagataustasid, kehtivaid ôigusakte selleks, et lugeja saaks raudselt aru, miks keegi on teinud midagi valesti vôi vastupidiselt - ei ole teinud. Ma vahel sirvin "rahva sôna" ehk anonüümseid kommentaare, mis pritsivad mürki ja viha, kuid on ka selge tôendus selle kohta, et ajakirjanikud teevad oma töö lohakalt. Kuid ma loen Der Spieglit (mis muide ei ole kunagi olnud riiklik väljaanne - Raivo Palmaru soov uue ajakirja loomiseks!) vôi Süddeutsche Zeitungit vôi Frankfurter Allgemeine Zeitungit, ei teki mulle kunagi selliseid küsimusi kui lugedes eesti ajakirjandust. Ja kui Te juba Postimehe kolleegidele patutegemist ette heidate, oleksin mina lugejana soovinud ka konkreetseid tôendusi Teie väidete kohta, sest minu kui lugeja kohustus ei olegi käia kuluaarides kuulamas viimaseid kuulujutte.

(Kirja autor on Saksamaal elav vabakutseline ajakirjanik)

Ja siin on vastused viimases kirjas sisaldunud küsimustele, mis on koostanud selle ala parim võimalik asjatundja Märt Kivine :)

1. Millised korraldused (määrused) reguleerivad Eestis ametiautode kasutamist? St. kas on lubatud kasutada ametiautot erasôitudek? Kui ja, siis millistes olukordades. Saksamaal näiteks ei ole (Rita Süssmuth / Rudolf Scharping tulevad praegu mulle esimestena meelde).
Vastus: Eestis on tõesti selline olukord, et ametiauto kasutamine on reguleeritud (kui üldse) asutuse sisese aktiga: olgu ta siis käskkiri vms. Kõrgemalseisvast ja universiaalset õigusakti ei ole, nagu me oma esimeses Päevalehe vilkuriartiklis ka vihjasime. Kaudselt (sõidupäevikud) on valdkonda reguleeritud maksupoliitika ehk erisoodustumaksu kaudu, mida tuleb maksta (ning mida Antropov kusjuures pea ainsa kõrge ametnikuna ise regulaarselt maksab). Sellest ka Laaneti auditi tõdemus, et õigusrikkumist toimet pandud ei oldud
2. Miks on vaja riigiametnikul kasutada üldse ametiautot erasôitudeks? Kas tema palk ei ole piisavalt suur eraauto ostmiseks ja kasutamiseks? Ametiauto, nüüd ütleb juba sôna, on antud kasutada teatud ametiülesannete täitmiseks.
Vastus sellele tuleneb otseselt 1. vastusest: samas võib ju ka öelda, et autode ja ruumide (riigikantselei hooned jms) võimalikult pidev ja lai kasutus on omamoodi parim riigivara kasutamine, st neid ei lasta seista, ning loomulikult siis, kui kompenseeritakse. Kuna aga kompensatsioonimäärasid pole vastuses 1 toodud põhjustel üheselt määratud, tulebki sisse probleem.

Kohtumine New York Timesi eksjuhi A.M. Rosenthaliga

2005-07-19T22:43:00.000+02:00

Olen puhkusel, ja selle tõttu on ka blogi uuendamine suhteliselt aeglane. Aga ega meedia ei kao mu elust kuhugi, jälgin seda ju ikka, kuigi "ei ela selle sees" nüüd mõnda aega. No antagu see mulle andeks! Ja üks põnev ajakirjanduslik kohtumine oli ka juba.
Möödunud laupäeval kohtusin Tallinnas legendaarse New York Timesi peatoimetaja A.M. Rosenthaliga (pildil), kes käis siin eravisiidil. (Inglise keeles on NYTi toimetuse juhataja tiitel Executive Editor, Editor-in-Chiefi NYT-is ei olegi!.) Tõepoolest, see oli väga huvitav kohtumine. Vestlesime umbes tund aega ajakirjandusest, mind huvitas peamiselt ajakirjanduse usaldusväärsuse küsimus. (Arusaadavalt, miks!)
Tema seisukoht usaldusväärsuse küsimuses oli väga konkreetne - ajakirjandus peab olema otsekohene ("straight", on tema lemmikväljend), ja kui leht ajab alati oma asja otsekoheselt, siis rahvas usaldab seda. Aga kui ajaleht hakkab keerutama, kui lehel on mängus mingid omad huvid, kuid neid varjatakse, siis saab lugeja sellest aru ikkagi, ja usaldus lehe vastu kaob.
Vestlusest Rosenthaliga kavatsen teha intervjuu, aga ei tea millal täpselt. Amazon com.-is on ka üks raamat pealkirjaga "A.M. Rosenthal and his Times", mis räägib sellest ajast, kui Rosenthal Timesi juhtis. Ise ta soovitas mulle lugeda hoopis ühtteist raamatut - Gay Talese kirjutatud. Gay oli ka üks kogenud NYT-i ajakirjanik. Keda rohkem huvitab, pangu aga Googlesse sisse A.M. Rosenthal ja lugegu, materjali on palju!

Legendidega on põnev kohtuda. Rosenthal on muidugi juba 83-aastane, aga selles vanuses intellektuaalidega on hea rääkida, kui tahad teada midagi väga olulist. Neid ei huvita enam tühi-tähi ja paljad sõnad, nende jaoks on asjade olemus, essents muutunud peamiseks ning nad väljendavad ennast väga konkreetselt - ütlevad kohe välja kõige tähtsama ja ei koorma seda ballastiga.
Tellin selle Rosenthali-raamatu ja loen läbi. Rosenthal tööötas NYTis üldse vist 56 aastat kokku ja 1970-80ndad aastad olid erakordselt põnevad Ameerika ajakirjanduses. Kui intervjuu valmis saan, eks panen selle siia ka üles.

Bridget Jones, ühekäelised vabadusvõitlejad, vanad kommarid

2005-07-15T11:03:00.000+02:00

Eile õhtul (15. juulil) pärast kl üheksat helistas mulle Juku-Kalle Raid, kes kutsus esinema Kuku-raadio "Tegelikkuse keskuse" saatesse. Pühapäeva keskpäeva saadet salvestati nimelt neljapäeva hilisõhtul. Mart Pukk, kes pidi saates osalema, oli kuhugi ära kadunud ja Juku kutsus mind abiks. Inimest tuleb ikka abistada. Läksin siis ja nüüd ei tea kas kahetseda või mitte. Mingis mõttes ajas närvi, aga teisest küljest selgitas mõtteid.

Juhtus aga nii, et jäin saates kahe tule vahele. Traadi otsas oli Juku-Kallel Ülo Vooglaid, stuudios aga reanimeeritud Sõltumatu Infokeskuse (oli kord selline nähtus) töötaja. Mida enam jutt edasi keris, seda selgemaks sai, et ajakirjandusega ei ole keegi rahul. Ei ole radikaalid, sest nt Sõltumatu Infokeskus arvab, et eesti ajakirjandus on tasalülitatud, kuna keegi ei võta avaldada nende teateid selle kohta, et eesti iseseisvus on piirilepingu sõlmimisega jäädavalt maha müüdud.
Ülo Vooglaid leidis, et ajakirjandus ei täida oma ülesandeid (ei modelleeri mudeleid, ei muretse hariduse pärast jms). Pealegi teenib ajakirjandus raha… see on piinlik muidugi. No ma meenutaksin veel, et ka Raivo Palmaru, keda Juku-Kalle kõnepruugis nimetatakse "vanaks kommariks" ei ole kah ajakirjandusega rahul, sest ajakirjanikud on harimatud, süvenematud jne jne.
Meenutan veel: Res Publica ei olnud ajakirjandusega rahul, sest see ründas neid (kui nad veel võimul olid), Reformierakond ei ole rahul (Rein Lang nuriseb selle üle alalõpmata!), Keskerakond ei ole rahul (ajakirjandus on tasakaalustamata), Ene Ergma ei ole rahul, president Rüütel ei ole rahul. Uhh…
Nii. Keegi ei ole rahul. Kas rahvas on rahul? Rahvas loeb Õhtulehte (lugejaid kuni 300 000 lugejat päevas, Kroonikat (umbes 200 000 lugejat), vaatab Suvereporterit (120-200 000 vaatajat päevas)… Loeb muidugi ka Postimeest ja Päevalehte, Ekspressi, Maalehte ja Äripäeva. Aga meelelahutusmeediat ja infotainmenti tarbib "rahvas" ikka kõvasti rohkem kui nn kvaliteetajakirjandust.

Kuhu läheb siis tee? Bridget Jones hakkas ju ka ilma ettevalmistuseta
"ajakirjanikuks", pärast seda kui ta kirjastusest lahkus. Sõitis tagumikuga kaamerasse ja hüppas langevarjuga otse virtsabasseini. Ja rahvas armastas teda selle eest, et ta oli tavaline "naabritüdruk", kelle juhtus äpardusi, mitte aga mõni üleõppinud ja ülbe prillidega meediatöötaja. Umbes nagu Peeter Võsa, "oma poiss", kellel on ladus jutt, selge näolapp ja kes aegajalt tina paneb, nii et maa on must… No kes ei paneks, eks!

Ma arvan, et üks asi on küll selge: ei saa loota, et üks ajaleht, mille maht eesti oludes on 24-28 lehekülge suudaks iga päev rahuldada kõigi erinevate meediatarbijate ja huvigruppide vajadusi nii, et need oleksid "rahul". Lihtsalt pole mahtu ega ressursse selle jaoks. Seega - rahulolematus ajakirjandusega on ja jääb. Ajakirjandus aga püüab kõigest väest, et olla tasakaalustatud. See tuleb välja paremini või halvemini, kuidas kellelegi tundub.
Kas ajakirjandus on eesti elu peegeldus või peab see olema "pool sammu ees" ja teed näitama? Mina isiklikult arvan, et ajakirjandus peegeldab elu sellisena nagu see just parasjagu on. See on kirjandus, mis kirjeldab meie aega, "meie aja kirjandus". Koos kõigi sellest tulenevate vooruste ja puudustega, eelarvamuste, pettumuste ja idealismiga. Sest inimesed, kes ajakirjandust teevad, need "ajakirjanikud" on tavalised ja pärinevad samast ühiskonnast kust kõik teisedki. Nende väärtused pärinevad eesti perekonnast, koolist, ülikoolist, ühiskonnast.
Samas mitmed mõjukad mõtlejad usuvad, et ajakirjandus peab olema oma ajast "ees". Kas Times, Helsingin Sanomat või Dagens Nyheter on oma ajast ees? Niipalju kui mina aru saan, ei ole nad kusagil "ees". Miks ajalehed peaksid olema ajast ees siis Eestis? Kas Eesti on eriline? Kui, siis miks ja kuidas ja milline peaks siis olema ajakirjandus?
Mulle meeldis eilsest õhtust siiski üks Ülo Vooglaiu tähelepanek: eesti ühiskond ei ole valmis, see on toores ja võbelev. Jah, paljuski tõsi. Ja selline arvamus toetab minus usku, et ka eesti ajakirjandus ei ole valmis. Vaid areneb kogu aeg.

Aga dilemma on siin - "rahvalik ajakirjandus", see infotainment üha laieneb ja kogub jõudu; ja "kvaliteetajakirjandus" peab sellega kuidagi kohanema - kas muutuma ise või laskma ennast nurka suruda. Kas Bridget Jones või Ülo Vooglaid, selles on küsimus. Või hoopis Bridget Vooglaid?

Pildil: Bridget Jones, meedia, meelelahutuse ja isikliku elu ekspert. Ajakirjanduse tulevik?

PÄEVA TSITAAT Tõnis Paltsilt

2005-07-14T16:47:00.000+02:00

Oma koduleheküljel kirjutab linnapea Tõnis Palts Kanal2 reporteri Peeter Võsa kohta: "Ütlesin, et ta võib meiega ühineda ja me oleme avatud, kui ta ei ole pahade kavatsustega. Lubas olla väga heatahtlik. Valetas. Ebakultuurne ajakirjanik. Lihtsalt mats. Postimehe grupist."
Minu kommentaar: Paltsi seisukoht on täitsa arusaamatu, kui ta jaotab ajakirjanikke "gruppide" vahel nagu maffiaperekondade liikmeid. Mis "grupist" Palts on? Kas "Saaremaa" grupist? Ja mida see ütleb tema isiku kohta?

Tänaselt valitsuse pressikonverentsilt ROBERT ANTROPOVI teemal

2005-07-14T16:30:00.000+02:00

Panen siia valitsuse tänase (14.07) pressikonverentsi stenogrammi ühe osa, mis puudutab Robert Antropovi poolt julgestuspolitseile kuuluva auto isiklikes eesmärkides kasutamise teemat. Erinevate väljaannete küsimused vihjavad üsna selgelt nende teemakäsitluse aspektile. Põnev on ka peaminister Ansipi meediakriitiline sõnavõtt Õhtulehe asjus. (NB Juuresolev EPLi foto ei ole tehtud tänasel valitsuse pressikonverentsil!)
Homses Päevalehes esitab Antropov oma versiooni juhtunust - sest kuulakem ära ka teine pool!

Juhataja M. Jaško Juhatus sai sujuvalt tehtud - nii et, palun, sõna on siseministril.
K. Laanet Aitäh! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud, kolleeg minister! Head ajakirjanikud! Nagu me teame, on selgunud, et 19. juunil on politsei peadirektor kasutanud oma ametisõidukit - mitte oma ametisõidukit, vaid julgestuspolitsei autot ja samamoodi ka julgestuspolitseid töötavat politseiametnikku oma vanemate sõidutamiseks Saaremaale. Täna hommikul oli mul kiire kohtumine temaga, me rääkisime kiirelt teatud aspektid üle, mis ei andnud kindlasti mitte täit pilti, mis tegelikkuses toimunud on, sest väga palju aspekte, mida on kajastatud ka ajakirjanduses, me ei jõudnud läbi käia. Kuid kui vaadata õiguslikult võimalust kasutada ametisõidukit politseis, siis on reglementeeritud need normid, mille kaudu on võimalik seda kasutada. Kas antud fakt läheb täpselt nende normide alla, siis seda on kindlasti vaja täpsustada. Olen seisukohal, et nii kõrge ametnik nagu politsei peadirektor, ei saa lubada tekitada ühiskonnas sellist situatsiooni, kus Eesti inimese õiglustunne saab riivatud - et temal on sellised võimalused ja tavainimesel ei ole. Kindlasti ma taunin siseministrina seda tegevust. Kuid et täpselt välja selgitada süüd või mitte süüdiolekut, kindlasti on selleks vaja teha detailsemad uuringud ehk minu seisukoht on see, et selleks on vaja läbi viia distsiplinaarjuurdlus, mis on vaja läbi viia võimalikult kiiresti, et selles teemas selgust tuua.

Hanno Tomberg, Eesti Raadio. Härra siseminister! Kas politseiameti peadirektor on ise ka aru saanud, et õiglustunnet on riivatud. Kui teil oli võimalus kuulata eilseid intervjuusid nii raadios, televisioonis kui ka ajalehtedest lugeda, siis mulle tundub, et ta ise ei ole sellest aru saanud.
K. Laanet Kahjuks, ma saabusin eile öösel 00.30 Brüsselist ja ma ei ole jõudnud läbi kuulata neid intervjuusid, mida ta on andud, kuid lehte olen põgusalt lugenud. Tänahommikuse vestluse käigus, mis meil temaga oli, on ta aru saanud sellest, et inimeste õiglustunnet on riivatud.

H. Tomberg. Kui mitu korda on ta kasutanud seda autot varem?
K. Laanet Praegusel hetkel jään vastuse võlgu.

Lauri Hussar, TV3. Härra siseminister, kas juriidiliselt oli Robert Antropovi käitumine korrektne? Kas tal põhimõtteliselt vastavalt kehtivale reglemendile, oleks sellisel kujul ja sellisel viisil selle auto kasutamise õigus olnud?
K. Laanet Nagu ma enne põgusalt mainisin, et tegelikult on ametiautode kasutamine reglementeeritud mitme seadusandliku aktiga. Üks on tulumaksuseadus, mis reglementeerib seda ja teine on politseiameti peadirektori käskkiri. Kas temal selle fakti raames oli õigus kasutada seda autot, siis temal isiklikult küll, kui me aga vaatame kõiki neid aspekte, siis need vajavad lahkamist. Täna on mul väga vara öelda, mida tehti õigesti ja mida valesti.

L. Hussar. Härra peaminister, ma teie eilsest lühikesest lausest, mida vahendati pressibüroo kaudu, sain aru, et teie seda heaks ei kiida ja teie hinnangul on politsei peadirektor eksinud ka reglemendi vastu. Kas mul on õigus?
A. Ansip. Ma tuleksin päris alguse juurde tagasi. Kõigepealt, kui mulle helistas Õhtulehe ajakirjanik ja küsis kommentaari, siis ma ütlesin talle, et ma ei saa kommenteerida sündmust, mille toimumises ei ole ma päris kindel, ma ei saa kommenteerida sündmust, mida vahendab mulle ajakirjanik. Paraku on küllalt tihti juhtunud nii, et kas seda sündmust, mida väidetakse, et on toimunud, pole üldse toimunud või et, on toimunud teistmoodi, kui on väidetud. Ja seetõttu, ei soovinud ma Õhtulehele seda sündmust kommenteerida. Õhtulehe ajakirjanik ütles järgmisena, et ta on saanud kinnituse Robert Antropovilt, et ta on tõepoolest seda ametiautot kasutanud. Ja selle peale ma ütlesin, et selles, et ametiautot kasutatakse isiklikult otstarbel, ei ole midagi taunimisväärselt, see ei ole kuritegu, see on Eesti seadustega ette nähtud tegevus - see on seaduslik siis, kui on makstud erisoodustusmaks. Ma küsiksin, et mille eest siis ametnikud maksavad 1500 krooni kuus, kui nad ei tohi selle eest mitte midagi vastu saada. Ja alles siis, kui see minu kommentaaridest keeldumine lõppes, sain ma teada, et tegelikult Antropov ei juhtinud autot ise, vaid ta saatis lihtsalt ühe politseiniku autoga oma vanemaid Saaremaale viima. See on veel kord näide sellest, et ei saa kommenteerida vaid ajakirjaniku vahendusel pärale jõudnud informatsiooni. Ametiauto kasutamine isiklikul otstarbel on seadustega reguleeritud, kuid praegusel juhul on küsimus selles, kas tegemist oli Robert Antropovi ametiautoga või mitte. Mulle praegu teada oleva informatsiooni järgi, ei saa mul olla veendumust, et tegemist oli Robert Antropovi ametiautoga. Kui me selle auto kasutamise seaduslikkusest veel võime diskuteerida, siis minu jaoks on täiesti lubamatu ühe politseiniku rakendamine oma perekonna teenistusse. Politseiteenistuse seaduses on sätestatud § 32 järgi see, et politseiameti juht võib talle alluva politseiametniku tööle rakendada väljaspool tema teenistusülesandeid, vaid seaduses loetletud - need on loetletud § 27 lõikes 1- juhtudel. Need juhtumid on: riigikaitse vajadus, inimese päästmine, abi osutamine päästetöödel, loodusõnnetuse puhul, korra tagamiseks ja muu taoline. Ma ei tea, mis see muu taoline võiks olla, mis on sarnane seaduses loetletud juhtudega. Ma ei ole selle sündmusega nii detailideni kursis, et ma võiksin anda mingisuguseid lõplikke hinnanguid, kuid minu õiglustunne on riivatud ja siin ei ole tegemist mingite minu seisukohtade muutumisega, neid seisukohti, mida muuta, pole ma mitte kunagi avaldanud. Ma ei ole näinud TV3 eilset klippi, kuid ma olen kuulnud, et seal väidetakse, et ma olen muutnud oma seisukohti. Ei, see tegevus on kindlasti taunitav, kui üks politseiametnik pannakse oma perekonna teenistusse. Ja loomulikult ma ootan seda, et siseminister viiks läbi põhjaliku juurdluse ja selgitaks välja kõik selle sündmusega seotud asjaolud. Ma ei pea põhimõtteliselt võimalikuks nii kõrgete ametnike distsiplinaarkorras karistamist, sellisel tasemel on tavaliselt otsus ametnike endi käes. Kuid sellest minu viimasest lausest ei maksa välja lugeda ette süüdimõistvat otsust.

Toomas Sildam, Postimees. Härra peaminister, kas viimasest lausest võib välja lugeda, et te ootate Robert Antropovilt lahkumisavaldust?
A. Ansip Ma ootan kõigepealt kõikide asjaolude väljaselgitamist, ma ei pea kindlasti võimalikuks seda, et ma ei jälgiks subordinatsiooni ja hakkaks langetama siis üle siseministri mingeid otsuseid. Otsused on siseministri päralt ja loomulikult ei saa need otsused olla kaalutlemata otsused. Siseminister peab omama vajalikku informatsiooni selleks, et otsuseid langetada. See ei ole minu kompetents, langetada antud juhtumis otsuseid.

H. Tomberg. Härra siseminister! Kui kaua võiks aega minna, et välja selgitada need asjaolud ja otsustada see, millise karistusega Robert Antropovit karistada või nagu peaminister ütles, millal te ootate tema tagasiastumisavaldust?
K. Laanet Aitäh! Ma loodan, et me suudame selgeks teha asjaolud võimalikult kiiresti ehk lähemate päevade jooksul. Ma usun, et mingi seisukoht peaks olema kujunenud hiljemalt järgmise nädala kolmapäevaks.

H. Tomberg. Millal kavatsete kokku saada politsei peadirektoriga?
K. Laanet Sõltuvalt vajadusest. Ma ei ole praegusel hetkel enda jaoks püstitanud mingit eesmärki, et ma pean järgmise kokkusaamise tegema mingil hetkel.

T. Sildam. Härra siseminister! Kas te peate normaalseks, et politseiameti peadirektor annab julgestuspolitsei ametnikule korralduse osutada talle autojuhi teenust. Ma arvan, et ei ole mõtet öelda, et see julgestuspolitseinik sõitis esimest korda Robert Antropoviga.
K. Laanet Ma olen nõus sellega - nagu ka härra peaminister ütles -, et oma perekonna ja oma lähedaste sõidutamisel, kasutades politseiametnikku, see ei ole normaalne nähtus.

Ultima Thule uue CD "Ingel ja suli" ilmumise puhul

2005-07-13T14:35:00.000+02:00

Panen siia Ultima Thule uue CD "Ingel ja suli" kohta kirjutatud retsensiooni, mis ilmub Päevalehes neljapäeval, plaadi esitlusega samal päeval. Plaat on väga hea ja ei lase ennast kuidagi kirjeldada. Ja üldse on raske kirjeldada midagi sellist, mis sünnib loominguna. Olgu see lugu mu blogi lugejatele vaikseks vahelduseks.

Eilsel pärastlõunal, kui ma seda lugu kirjutasin oli ilm palav ja äikese-eelselt maadligi suruv, lugemist mittesoodustav. Ei tea, milline ilm on loo ilmumise päeval, sellepärast ütlen kohe alguses - Ultima Thule uus plaat on hea. Ei lase ennast paari sõnaga paika panna. Tasub osta ja tasub kuulata. Mõtelda.

Ma olen seda Thule uut plaati kuulanud praeguseks juba kümneid kordi. Sain selle soojalt stuudiost ja tahtsin kirjutama hakata. Võtsin arvutisse ümber ja salvestasin iPodi peale, CD pistsin autos mängijasse. Kuulasin, kuulasin, kuulasin - tänaval jalutades, autos ja töö ajal. Ootasin kujundit - neid paari sõna, mis plaadi olemuse lühidalt ja tabavalt kokku võtavad. Aga neid ei tulnud.
Nüüd ma arvan, et neid ei tulegi. Ei tule sellepärast, et ülehindasin ennast ja alahindasin Thulet. Kõik on palju keerulisem, kui ma arvasin. Plaat ei lase ennast paika panna ja määratleda. Materjali vastupanu, nagu öeldakse.
Ultima Thule on ju ammu märk, ikoon, legend, "midaiganes". Suurem kui liidetavate (ansambli liikmete) summa, aga ometigi väiksem kui Riho Sibul. Täis paradokse, tujukust, uuendust ja ka meinstriimi.
Muusikat ei saa nagunii ümber jutustada. Sulg on liiga nõrk ja viletsalt lineaarne muusika ruumilisuse ja lõpmatute emotsioonide kõrval. Miks muusika meid üldse mõjutab? Kuidas mõjutab? Miks me läheme vihaseks või hellaks, kui mõnda lugu kuulame? Kõik selgitused on nagunii liivale kirjutatud…
Üks võimalus Ultima Thulet kuulates eksida on kuulata laulude sõnu ja otsida sealt muusika mõtet. Kõige parema meelega kuulaksin seda plaati instrumentaalsena. Millegipärast tundub mulle, et tähendus ongi inimhääletus tabamatuses, kättesaamatuses, paljutähenduslikkuses. Ja üks plaadiribaks saanud pala on mitte "väljavalitu", vaid hoopis vihje või tungiv soovitus mõtelda kõikidele võimalikele variantidele, mis paralleelselt selle ühega ikkagi kõrvuti edasi eksisteerivad.
Minus tekitab see plaat ärevust. Ei saagi aru, miks. Äkki see ongi plaadi mõte? Pole see ju tehtud kergeks meelelahutuseks või rannaraadio eetritäiteks. Äkki on see plaadi tekstides ilmnev vastandamine meelega ekslik - suli ja ingel, nõges või roos? Äkki (no väga äkki ikka) ongi justnimelt ingelsuli ja nõgesroos. Variantide lõputu mitmus. Sulam, ja mitte põhjasade.

Gotcha! Antropov jäi jälle džiibiga vahele vol 2. Uudis ja selle taust

2005-07-13T11:15:00.000+02:00

Tänases Õhtulehes (13. juuli) on artikkel "Politseijuht lasi ema-isa julgestuspolitsei džiibiga Saaremaale sõidutada", mis räägib sellest, et Politseiameti peadirektor Robert Antropov lasi Julgeolekupolitsei luksusliku operatiivautoga BMW X5 oma vanemad Saaremaale ravile saatma. Sellest uudisest palju huvitavam on aga selle tekkimise taust.

Eesti Vabariigis on politseiameti peadirektor üks jõustruktuuride võtmeisikuid ja traditsiooniliselt koos kaitsepolitsei peadirektoriga võimuhierarhia tippu kuuluv tegelane. Ta on üks vähestest, kes valdab tohutul hulgal valgust kartvat informatsiooni.
Aga nüüd julgestuspolitsei džiibi juurde. Ajakirjanduslikes ringkondades liikus info julgestuspolitsei džiibi võimalikust kasutamisest Antropovi poolt isiklikes huvides juba kevadest alates ja mitmes toimetuses. Tõsi küll, täpsuse huvides märkigem, et toonane informatsioon võitis, et julgestuspolitsei BMW X5 autot kasutab Antropovi naine poes käimiseks.
Minu vastus sellisele jutule oli lihtne: tooge mulle fotod, kus naine on nimetatud autos ja ma usun seda kohe. Aga mitte enne. Ehk kõigepealt ikka faktid ja siis artikkel. Pilte ei saadud, ehkki püüti neid teha ja tõestusmaterjali samuti mitte.
Miks mul kahtlus tekkis? Aga sellepärast, et kui sarnane vihje hakkab mitmes toimetuse korraga ringlema, siis tähendab see seda, et mingi asjast huvitatud pool seda teadlikult ajakirjanikele ette sokutab - ehk tahab tekkivat kõmu oma huvides ära kasutada.
Hiljem ringles sama info Postimehes. Ilmus aga lõpuks siiski Õhtulehes ja mitte Antropovi naise, vaid vanematega seotuna. Ma usun, et Postimees ei tahtnud teadlikult seda infot kasutada, et ära hoida hilisemaid süüdistusi kaasamängus ja asi lasti lekkida läbi Õhtulehe

Mis on selle uudise mõte?
Antropovi uudisel on oma mõte. See selgub tausta teades. Uudise taust on aga selline: Antropovil kui mõjuvõimsal isikul on vaenlasi, keda ta on healt ametikohalt kõrvale tõrjunud. Ma ei oska hinnata, kes on politseiproffidest kõige "profim", aga omavahelist jagelemist neil jätkub.
Niisiis, võimu ja mis eriti oluline - politsei siseinformatsiooni juurest kõrvale tõrjutud inimesed püüavad Antropovit peadirektori kohalt tõugata. Selleks tegutsevad nad ajakirjandusele infot andes, lootuses, et Antropoviga seotud skandaalid ületavad ühel hetkel taluvuskünnise ja politseiametis tuleb võimule uus seltskond, mis soosib juba tänavusi "dissidente". Antropov omakorda ei ole kitsi oma vastaste võimalike pattude iseloomustamisega. Mina ei oska hinnata ei nende inimeste häädust ega neid ka laita. Aga nad mängivad mingit oma suurt ja kõrget mängu…
Kokkuvõttes on see politseiameti sisene võimuvõitlus, mida peetakse erinevate kildkondade vahel eesmärgiga saada lähemale võimule ja politsei siseinfole, mille vastu tunnevad erilist huvi mitmed turvafirmad. Praegugi on kohtulikus uurimises üks juhtum, kus politseitöötaja andis ühe turvafirma töötajate politsei salajasest andmebaasist siseinfot mingite isikute kohta.

Mis on ajakirjanduse roll?
Mida ajakirjandus sellises olukorras tegema peaks? Kas oht saada ära kasutatud erinevate kildkondade poolt kaalub üles õilsa soovi paljastada korruptsiooni? Kas jätta korruptsioon paljastamata, et mitte saada ära kasutatud?
Või joosta "kampaaniaga" kaasa? Võtame näiteks kurikuulsa Hummeri-dzhiibiga juhtumi. Täitsa rahulikult võib oletada, et see asjaolu, et Hummerit Antropovile üldse Saaremaale sõiduks pakuti (ilma selle võimalike tagajärgede analüüsita); et autojuht hakkas hiigeldžiibile vilkurit katusele putitama praami kõhus, kõigi tülpinud autojuhtide silme all; et uudis vilkuritega sõitmisest jõudis välkkiirelt Kuku-raadio Keskpäevatunni kaudu puhkepäevaste ajakirjanike valvsate kõrvadeni… seegi oli ühe teooria kohaselt peenelt ettevalmistatud Antropovi-vastane operatsioon. (Tema oskamatus hilisema kriisikommunikatsiooniga toime tulla oli küll oma süü…)

Kindlasti pidi ta olema teadlik, et julgestuspolitsei džiibi temaga seotud sõite peetakse eriti tähelepanelikult silmas… ja nüüd ikkagi siis sõidutas ta Õhtulehe andmeil sellega oma vanemaid…Kuidagi liiga lihtsalt kukkus ta sisse… see annab mõtlemisainet!

Foto Eesti Päevaleht

Tõnis Palts õiendab ja täpsustab

2005-07-12T10:27:00.000+02:00

Sain täna värsket elektronposti (ja ka selleteemalise telefonikõne) linnapea Tõnis Paltsilt. Palts õiendab ja täpsustab minu blogi varem ilmunud sissekandeid, mis puudutasid teda ennast ja Miinisadama temaatikat.

Palts ütleb, et ma vassin oma blogis mitme lihtsa asjaga:
1. Paltsi artikkel NATO merebaasist oli olnud vastus kahele juba enne vastaspoole kasuks Päevalehes ilmunud artiklile (Jõerüüt ja Tarand). Üks neist artiklitest ilmus Päevalehe lisas Riigikaitse. Seega oleks Paltsi pakutud variant tema ja Jõerüüdi lood, kummagi 2000 märki kõrvuti tekitanud olukorra, kus ta oleks oma seisukohtade avalikustamisega Päevalehe vastu juba 3:1 kaotusseisu jäänud. Seda ta ei tahtnud.

2. Palts ütleb, et kirjavahetuses ajakirjanike merele kutsumisest olid Jaano Martin Otsa kirjad on kõik väljas, Kivise omadest on üks vahelt ära kärbitud. See, kus ta ütles, et meedia asi ongi hinnanguid anda, kas ma saan oma tööga hakkama või mitte.

3. Vähem tähtis faktiviga - kaatri pilt uudise kõrval on valest paadist. Paltsi paadi nimi on Karmen, pildil on aga Merli.

Palts ütleb lõpetuseks: "Kui juba eetika, siis võiks ka korrektne olla. Kasvõi see paadi pilt. Muidu keegi kuski kirjutab, et Paltsul uus naine. Et paat ümber nimetatud ja puha."

Kuna kogu vaidlus käib selle üle, kellele jääb viimane sõna kommenteerimises, siis jätan antud juhul Paltsi jutud kommenteerimata. Mingit pilti ka igaks juhuks juurde ei pane :)

Kultuuriminister peab Eesti ajakirjandust valelikuks ja harimatuks

2005-07-11T17:01:00.000+02:00

Homses (12. juuli) Päevalehes ilmub kultuuriminister Raivo Palmaru artikkel, kus ta esitab oma seisukohad meedia ja selle reguleerimise kohta. Palmaru ei ütle midagi intrigeerivamat ega enneolematumat, kui seda, et ajakirjandus on valelik ja harimatu.
Miks Palmaru artikkel alles nüüd Päevalehes ilmub? See, et Palmaruga pärast presidendi akadeemilise nõukogu meedia-teemalist istungit intervjuu tehakse või temalt arvamusartikkel tellitakse, oli ju algusest peale selge. Minu seisukoht oli aga, et enne Palmaru seisukohtade avaldamist tuleb avalikkuses luua spetsialistide ja praktikute samal teemal kirjutatud arvamuste foon, mis võimaldaks Palmaru seisukohti vaadelda juba süsteemsel teadmiste taustal. Seda selleks, et Palmaru üsna keeruline jutt oleks paremini mõistetav, teatud terminid juba kasutusel ning "ministriportfelli talumatu raskus" ei kõrvaldaks lugejate kriitilist mõtlemist tema sõnade üle. Tellisime arvamusartiklid Tartu Ülikooli professorilt Epp Laugult ("Suukorvi hirm") ja meediaekspert Tarmu Tammerkilt ("Vabadus, aga reeglitega").
Aga nüüd kultuuriministri mõtete ja sõnade juurde. Palmaru kirjutab artiklis: "Paar nädalat tagasi nn meedia reguleerimise ümber paisunud mull andis üsna hea pildi veidravõitu õhustikust, milles Eesti lugeja iga päev liigub. Hoolimata sellest, mida presidendi akadeemilises nõukogus tegelikult räägiti, leidus arvamusliidreid ja asjatundjaid, kelle meelest isegi vihje ajakirjandusseadusele on skandaal. Mitte lihtsalt viga, vaid poliitiline kuritegu, täiesti väljakannatamatu tegu, mis läheb vastuollu demokraatia ja vabaduse põhimõtetega".
Ja veel üks väljavõte: "28. juuni Postimehes nimetas Jürgen Ligi siinkirjutaja väljaütlemist ohtlikuks. “Sellel on vastik mineviku lehk küljes,” leidis Ligi. Selles avalduses on proletkulti hõngu. Kuna Ligil polnud õrnematki aimu, mida presidendi juures räägiti, pidi ta neid sõnu öeldes uskuma, et see, mida ta lehest luges, on tõsi, ja et tegelikkus ongi selline, nagu ajalehes seisab. Ta pidi vaikimisi eeldama, et meediatekstid tähistavad tegelikkuses juba olemasolevaid asju. Siit naiivne usk, et “ajalehes ilmaasjata ei kirjutata” või “ma nägin oma silmaga televiisorist, järelikult ongi nii”. See naiivmaterialistlik arusaam meediasuhtlusest ja tunnetusest üldse pärineb üsna ammusest ajast, ka Ligil võimaldas see langetada poliitilise hinnangu. Umbes samamoodi, nagu seda tehti nõukogude ajal: “Ma pole tema raamatut küll lugenud, aga ütlen siiski…” Veel pahema naljaga sai 7. juuli Eesti Päevalehes hakkama Tarmu Tammerk, kes teatas, et ajakirjanduse seadusega reguleerimine on tänapäeval levinud vaid seal, kus see on vanast ajast nii jäänud (Prantsusmaa), või riikides, mille reputatsioon pole just kõige parem. Viimaste seas olevat banaanivabariigid ja endised kommunismimaad, kus vanast pärandist lahtiütlemine kulgeb eriliste komplikatsioonidega. Ringhäälinguseadused aga olla kõikjal olemas üksnes tehnilistel põhjustel (riigi käes on olnud piiratud ringhäälingusageduste jagamine)."
Palmaru artikli lõpp aga näitab, et ta on tänase eesti ajakirjanduse suhtes ülikriitilisel seisukohal: "Võib-olla üritati kõnealuse kampaaniaga avaldada kellelegi survet. Aga minu meelest pole probleem niivõrd valelikkuses, kuivõrd süvenematuses (et mitte öelda harimatuses). Ja seda ei suuda ükski seadus muuta. ".

Kui kultuuriminister teatab, et Eesti ajakirjandus on ühteaegu nii valelik, süvenematu kui ka harimatu, siis pole siia suurt midagi lisada. Ah, millegipärast tuli mulle kohe meelde ka kultuuriminister Palmaru lause Ain Kaalepi kohta, mis kõlas umbes nii, et "seekord on tulnud vanadus ilma tarkuseta"... Do I need to say more...?

Londoni terrorirünnaku kajastamine Eesti ajalehtedes

2005-07-08T12:28:00.000+02:00

Eesti suuremad päevalehed - Postimees, Päevaleht ja Õhtuleht on Londoni terrorirünnakut kajastanud enam-vähem võrdsel tasemel, ükski lehtedest ei tõuse teistest peajagu kõrgemale. Kõigist kolmest kokku oleks saanud igakülgse ülevaate.

Postimehe esikülg on vaoshoitud ja tagasihoidliku fotoga varustatud. Ei verd, ei emotsioone. Kolmandal leheküljel reportaaž kiirkorras (?)Londonisse komandeeritud reporterilt Aleksei Günterilt, kes küll midagi erilist juba teada olevale lisada ei suuda. Välisministeeriumi info, lühiintervjuud sündmuskohalt ja info lennuaegade kohta on ära toodud.

Lk 4 ja 5 on tervenisti pühendatud õnnetusele. Hästi komponeeritud pildiplokk emotsionaalse fotoga, lõhutud buss ja ka verise näoga ohver. Blairi avaldus, kaart ja major Ühtegi arvamus, et Londonis toimunu oli etteaimatav. Postimehe kajastus on kvaliteetne, vaoshoitud ja tempereeritud. Kokku 3 lehekülge.

Päevalehe esiküljel suur hägune foto plahvatusest lõhki kistud bussist. Kahjuks olid paljud rahvusvaheliste agentuuride poolt tehtud fotod väga viletsa kvaliteediga ja tõenäoliselt oli nende seas ka palju mobiiltelefonidega tehtud fotosid, mis on hägused ja ei kannata ajalehes suurendamist. Paar viidet samateemalistele artiklitele.

Lk 4-5 on rünnakule pühendatud. Põhifotoks kiirabi tegutsemine, väiksemalt sama foto, mis Postimeheski. Lisatud linnakaart, põhilugu esitab toimunud sündmusi. Lisalugudena paistab silma intervjuu eestlannast kiirabiõega Londonist. Lisalood kohapeal viibinud Hannes Hansolt, kommentaarid Kapolt ja siseministeeriumist. Mainitakse, et olümpialinnad on alati ohus ja et Briti võimus on terrorirünnakutega juba harjunud. Põhitonaalsus on samuti üsna vaoshoitud. Kokku 2 lehekülge.

Õhtuleht on teinud esikülje, kus logo on vähendatud suur musta pildi tõttu metroost, mis peab sisendama hirmu ja õudust. "Põrgu" ja "Õudus" ongi Õhtulehe märksõnad rünnaku kajastamisel. Sisekülgede fotodel on verd ja dramaatikat. Järelikult otsis Õhtuleht just seda, sest kõik lehed said kasutada samu pilte fotoagentuuridelt.

Õhtulehe lugu on üle nelja külje jooksev ja reportaažlik. Autoriteks Katrin Lust Londonist ja Tõnis Erilaid Tallinnast. Võibolla ehk kõige paremini loetav kõigi päevalehtede omadest. Kahjuks ei saa aru, mis osa on kohapealt saadetud ja mis Tallinnast lisatud. Kokku 4 lk ilma esikaaneta.

Kokkuvõtteks: terrorirünnaku kajastamine Eesti lehtedes on üsna sordiini all. Ära on kasutatud enam-vähem kõik, mida rahvusvahelised agentuurid pakuvad ja nende põhjal lood kokku kirjutatud. Suur dramaatikat pole lisanud ka Londonist hangitud info. Eesti ametnikud on öelnud kõik, mis neil öelda on. Analüüse pole avaldanud ükski leht, aga nagu märkis Päevalehe välistoimetaja Heiki Suurkask Päevalehe hommikusel koosolekul: "Analüüsida pole võimalik, sest puudub informatsioon, mida analüüsida. Esialgu on ainult arvamused ja soolapuhumine".

Välismaa lehtede esikülgedega võrreldes jäävad eesti lehed oma nišši - päevalehed üsna tagasihoidlikud, tabloidid visuaalselt röökivad. Midagi olulist pole eesti lehtedel sündmuse kajastamisel kahe silma vahele jäänud. Huvitaval kombel on ainult Äripäev kasutanud (ja esiküljel avaldanud foto, mis oli välismaa lehtedes kõige enam kasutatav - pilt naisest, kelle näol on marlimask (vt Aamulehti esikülge, mis on lisatud fotona).

Homsetelt lehtedelt tuleb oodata juba analüüse, sest uudist enam ei ole.

PS. Kes tahab võrrelda Eesti lehtede esikülgi maailma ajalehtede omadega, see põigaku aadressile Pressdisplay.

Värsket meilivahetust linnavalitsusega ehk kuidas Päevalehte meresõidule kutsuti

2005-07-07T15:53:00.000+02:00

Et selgitada, kuidas linnavalitsus ja toimetus suhtlevad, siis avaldan allpool toimetuse värske kirjavahetuse linnavalitsusega. Kas see on püüd ajalehte ära kasutada, oma "agendat" sättida? Võib olla, aga võib olla ka mitte. Ajakirjandus muutub mõnikord ise paranoiliseks, sest igas asjas nähakse ärakasutamist ja soovi meediaga manipuleerida. Nimed jätan siit ära, sest neil pole tähtsust. (lv = linnavalitsus, epl = päevaleht)

lv wrote:
Tere epl,
nagu telefonitsi rääkisime, korraldab Tõnis Palts homme väiksele seltskonnale huvilistele kaatrisõidu, mille käigus vaadeldakse Tallinna ranna-alasid merelt. Sõidu põhjus - enamus inimesi ei kujuta päris täpselt ette, millest käib jutt, kui räägitakse Tallinna ranna alade avamisest merele. Väljasõidu käigus on plaanis sõita mööda kõigist Tallinna sadamatest Pirita ja Katariina kai vahel, et inimestel, kes igapäevaselt merele ei satu, tekiks ettekujutus, mis praegu Tallinna sadamates toimub, kuidas nad üldse paiknevad ning millised võimalused ja ohud neis on.
Ühtlasi on võimalus vaadata, kuidas kõrghooned mõjutavad Tallinna siluetti merelt erinevate nurkade alt vaadatuna. Väljasõidule on kutsutud linnaametnike, arhitektide ning meedia
esindajaid. Täpne osalejate nimekiri veel paigas ei ole ja ilmselt selgub see alles mõni aeg enne väljasõitu.
Väljasõit Pirita jahisadamast kl 1400, orienteeruv tagasi jõudmise aeg 1600.
Minu ettepanek oleks, et huvi korral võiks keegi ka EPL toimetusest (või Sa ise) väljasõidul osaleda. Meil puudub soov saada üritusele kajastust, eesmärk on anda osalejatele isiklik ettekujutus, mis on see Tallinna ranna-ala, millest nii tihti räägitakse.
Palun anna mulle homme hommikupoolikuks teada, kas on huvi osaleda.
tervitus,
lv

epl wrote:
Tere vastu
Arutasime siin asja ning leidsime, et meie meelest on linnas rida palju
hullemaid prolbleeme kui sadamad, näiteks ühistranspordi korraldus ning
infrastruktuuri puudulikkus, ning me eelistame tegeleda nende probleemidega
epl

lv wrote:
Tänan!
Asi selge. Ainult ärge suuremat asja ette võtke, kui jõud üle käib.
Linnavalitsuski pole suutnud neid keerulisemaid probleeme lahendada ;)
tervitus,
lv

lv wrote:
Sain aru küll, ma niisama norin, et tore kui keegi veel õla alla paneb.
Tegemist ongi lahendamatute ülesannetega, millega pole kuskil maailmas
nii toime tuldud, et maksumaksja oleks üheaegselt rahul nii koormise
suuruse kui avaliku teenuse kvaliteediga. Meedia peabki torkima ja
linnavõim peabki kulutuste/kvaliteedi suhet õigustama.
Et Palts järjekordselt maksab homse kaatrisõidu kulud ise, siis pole sel
sadamate vaatamise sõidul linnavalitsusega suurt seost. Kahju, et
meeldivast seltskonnast ilma jääme.
trv,
lv

Foto Eesti Päevaleht

Sõda Miinisadamaga ehk kuidas linnapea oma artikli Päevalehest "tagasi tõmbas"

2005-07-07T12:07:00.000+02:00

Eile õhtul (6. juuli) ilmus Delfisse linnapea Tõnis Paltsi seisukoht Tallinna Miinisadama asjus. Miks seda oli nii äkki nii kiiresti vaja avaldada? Täna räägitakse Paltsi kontoris juba "Tallinna sõjast Miinisadamaga". Kas sõda ikka on või on see PR-spetsialisti väljamõeldis ? Sündmuse taust on siin:

Tõnis Palts kirjutas esmalt Eesti Päevalehele arvamusartikli Miinisadama asjus, kus ta kaitses seisukohta, et militaaria tuleb Miinisadamast välja viia ja ala avada kodanikele. Igati tore mõte, kuid kas tal on selle mõtte elluviimiseks ka ressursse või on see vaid kohalike omavalitsuste valimiste eelne propaganda, kus poliitikutel tuleb igasuguseid "häid mõtteid", mis on mõeldud vaid oma hea tahte demonstreerimiseks, kuid mille elluviimiseks pole neil võimalusi ega ka tahtmist mitte?
Sellised mõtted tulid meile toimetuses. Sellest lähtudes otsustasime, et linnapea Miinisadama artikkel peaks ilmuma kõrvuti kaitseminister Jaak Jõerüüdi seisukohaga linnapea ettepaneku kohta. Et siis oleks võrdsus majas ja tekiks aus diskussioon, kus mõlemad pooled on sõna saanud.
Andsime Paltsi loo Jõerüüdile lugeda. Jõerüüt kirjutas vastuse, mis sai lühem kui Paltsi lugu. Otsustasime siis võrdsuse mõttes ka Paltsi lugu lühendada.
Kui sellest Tõnis Paltsile teatasime (et tema lugu ilmub kõrvuti Jõerüüdi vastuseisukohaga ja seda tuleb veel lühendada), siis kadus linnapeal korraga igasugune tahtmine oma artiklit avaldada. Palts arvas, et tema artikli näitamine Jõerüüdile polnud tema suhtes aus ja et ka edasine lühendamine ei tule kõne alla. Palts ütles mulle telefonis millegipärast isevalitsejalikku "meie"-vormi kasutades umbes nii, et "me otsustasime loo tagasi tõmmata".
Mis seal ikka, tagasi siis tagasi. Jätsime siis ka Jõerüüdi kirjatüki avaldamata.
Aga ennäe imet! Õhtuks rippus Paltsi kirjutükk juba Delfi portaalis! Mida nüüd siis uskuda - kas seda et lühendamine oli vastukarva või oli põhjuseks ikkagi see, et Palts ei tahtnud oma artiklit näha kõrvuti vastupidise Jõerüüdi seisukohaga, mis pole linnapeal lasknud niiöelda "platsil laiutada".
Kuna mõistliku diskussiooni vastu ei tohiks ühelgi mehel midagi olla (ja suursaadik ja kaitseminister Jaak Jõerüüt on ju ometi üks intelligentne vestluskaaslane), siis jääb arvata, et Tõnis Paltsi artikkel Miinisadama kodanikele avamisest oli kirjutatud vaid eesmärgiga talle positiivset imagot luua ning et debatt polnudki linnapea huvides.
Seda kinnitab ka see, et täna pärastlõunal tehti Päevalehele Paltsi esindaja poolt järgmine ettepanek: kuna lahti olevat läinud "Tallinna ja Miinisadama sõda", siis korraldab linnapea ajakirjanikele Tallinna lahele kaatril väljasõidu, et Tallinna merelt vaadata. Väljasõidule kutsuti ka Päevalehe reporterit.
Otsustasime mitte kaasa lüüa linnapea valimiskampaanias, kuna mingit "sõda" me ei näe, tegu on kunstlikult loodud pseudoteemaga, millega tahetakse koguda Tõnis Paltsile positiivset imagot enne valimisi.
PS. Ei tea, kuidas vastab kutsele Kanal2? Kas Peeter Võsa saab uuesti kaatril sõita ja Tõnis Paltsi intervjueerida... ?

Foto: Eesti Päevaleht

Kolmapäevase Päevalehe siseretsensioon

2005-07-06T11:27:00.000+02:00

Aeg-ajalt teen Päevalehes ülevaateid, mis arvustavad äsja ilmunud lehte. Tihti seda teha ei jõua, sest see võtab päevast tunnikese vähemalt. Mõnikord siiski. Selle eesmärgiks on aidata toimetajatel ja reporteritel vältida korduvaid vigu. Tänase Päevalehe sisearvustus on aga selline:

Esikülg: Esikülje oleks saanud jõulisemalt välja mängida. Praegu puudub sellel selge ja tugev fookus (põhipealkiri ja foto konkureerivad tähelepanu pärast, kumbki ei võida). Pealkirja juures "Eksperdid: puuknakkuse võib saada ka vastlüpstud piimast" juures on minu arvates sõna "Eksperdid" ülearune ning nõrgendab kogu pealkirja. See on nagu vabandamine, et näe, mis räägivad nüüd… Eile planeerisime küljele Õllesummeri foto. Kahjuks puudub pildis jõud. Liiga pastelsed toonid, varjus seisev teksades ja vuntsidega Leinatamm, selja tagant pildistatud neiud ei paelu pilku kohe mitte kuidagi. Õnnestunud on Kristina Šmiguni naeratav nägu ülaribal. Ta vaatab otse kaamerasse ja loob lugejaga silmsideme. Põhipildil aga silmsidet ei teki.
Kultuuri loo juures ei ole ära toodud Mihkel Raua nime - aga oleks võinud. Tal on ju oma lugejaskond. Tom Cruise pilt on kahvatu. Pildiliselt jätab külg kahvatu mulje, pealkirjades on jõuetud verbid: ootavad, võib saada, leiab, tuleb, vaatas. (Postimehe esikülje verbid on tugevamad: laiutavad, kavandab; seal on ka jõulisem sõnavalik: vastasseis, prükkarid ja rikkurid…Postimehe esiküljel on ka 3 fotot, mis loovad jõulise silmsideme lugejaga. Tulemus on elavam kui Päevalehel.) Mida õpime: rohkem inimeste pilte, kes vaatavad otse silma sisse; rohkem aktiivseid tegusõnu pealkirjadesse!
Arvamus: Mulle meeldis Juhani Kivirähu artikkel. Väga õpetlik lugu rahvaküsitlustest, sobilik linnapeadele ja peaministritele kohustuslikuks lugemiseks.
Krister paris ütleb välja lihtsa tõe: Tallinnas pole ebameeldiv mitte ainult autoga liikuda, vaid ka jala käia.
Uudised: Lk 4 on liiga tekstirikas lehekülg. Pealkirjad nagu "Riik tõmbab toetusraha koomale", "Eestil pole võimalik liigse laovaru trahve maksmata jätta" ei pane küll lugema. See on kuiv ja institutsionaalne. Võinuks aga olla palju elavamalt ja inimkeelsemalt: "Viletsuses peredele antakse vähem raha" või " Vaesus väheneb ainult näiliselt". Ja "Liigse laovaru trahvid on vältimatud", "Trahvide maksmine laovaru eest on vältimatu". Oleks jõulisem!
Pealkiri "Puuknakkus viib haiglasse" ütleb midagi, mida me juba ammu teame. See pole uudis, et haiglasse viib! Uudis on see, et nakkuse võib saada maapiimas! See oleks pidanud ka pealkirjas olema. "Saarlane sai talupiimast puuknakkuse" on sisuline ja täpne pealkiri. (Kui kardeti korrata esikülje palekirja, siis on see asjatu kartus - selget uudist võib korrata nii ees kui sees.)
Pealkiri "Kinolinal elustub retrobänd" on samuti väga üldine ega sisalda uudist. Uudis on selles, et filmi stsenarist ja kaastootja on isa ja poeg, kes varem pole filmiga seotud olnud - antud juhul siis Hans Luik ja Hans H. Luik. See pidanuks ka pealkirjas olema. Prominentsus kui uudisväärtuse kriteerium töötab alati!
Rein Siku reportaazh Jüri Mildebergist kannab tema loojanatuuri selget pitserit ja siin pole midagi kritiseerida. Mina oleksin aga Mildebergi tubli naise Pireti pilti ka tahtnud lehes näha. Temast räägitakse loos palju, aga millegipärast pole pilti lehte pandud…Reegel - kellest juttu, seda ka pildi peal näidata! Naisest eriti!
"Estpla-11 alustas täispatrulle"… Suur foto suplevatest tätoveeritud sõduritest on hea, lugu ise selline tavaline Iraagi-lugu.
Kokkuvõte: Headest uudislugudest pole osatud uudislikke pealkirju moodustada. Rohkem tööd pealkirjadega, et keel oleks elavam ja säravam!
Tallinn: Suur Mart Pordi intervjuu on tänase keskne lugu: ajakohasel teemal ja õige mehega - Viru hotelli arhitektiga. Askur Alas on teinud head tööd. Kahjuks on Pordi foto pandud lehte nii, et tema nägu on lehe murdejoonel. Moraal: iial ei tohi nägu panna murdejoonele! Linnapea Palts on ka tolmu sees pildile jäänud, kes vaatleb tartu maantee laienduse ette jäävate majade lammutamist. Aga miks just Palts ja mitte mõni tubli töömees? Mille poolest linnapea tähtsam on?
Majandus: "Toll hakkab patrullima erivarustusega autodega" Teema on hea, aga kuidagi liiga ametlikult kirjutatud. Oleksin oodanud põnevamat reportaazhi sellest, mida nende imeseadmetega siis teha saab ja kuidas ning kes seda tegema hakkavad. Praegu on lihtsalt loetelu, mis pole just põnev. Moraal: selle loo jaoks oleks pidanud kasutama mingit muud zhanri - uudise asemel näiteks reportaazhi vormi. Ka tundub ametnike foto olevat ülepingutatud, eritehnikat vaadata on palju huvitavam.
Kodu ja kinnisvara: Noored jutustavad, kuidas nad korterit ostsid. Siin on kõik elemendid olemas - inimeste jutustus, lisamaterjalid ja foto…aga millegipärast see lugu ei sära. Midagi on puudu jäänud väljamängimises, bravuuris, soovis seda lugu inimestele lähedaseks teha. Ma arvan, et põhihäda algab pealkirjast: "Korteriost nõuab siseinfot ja kiiret tegutsemist" No see on triviaalne info, ei maksa selleks ajalehes pealkirja ruumi kulutada. Peategelasi oleks pidanud ka paremini tutvustama, et neid lugejale lähedaseks ja arusaadavaks teha. Praegu on nad vaid kaks nime pikas artiklis.
Puudujäägid: loo teksti oleks pidanud palju paremini organiseerima, et loost päris lugu teha. Rohkem tsitaate, värvikaid detaile ja isiklikke meenutusi!
Kultuur: Mihkel Raua arvustus "Maailmade sõjale " on huvitav, aga selle väljamängimine puudulik. Puudu on rubriik "Arvustus" ja Mihkel Raua foto. Tal on oma lugejaskond ja nendele tuleb märku anda, kes kirjutab. Jällegi hea tekst, aga teksti väljamängimine on nõrk. Ja ühtegi kosmosekoletist ka ei ole näha pildil, kuigi jutt käib just nendest. Miks ometi?
Suvi: Õllesummeri lugu on tutvustav ja sellega omal kohal.
Meedia ja TV: Live8 lugu annab vastuse olulisele küsimusele, miks me selle suursündmuse ülekannet Eesti televisioonides ei näinud…
Sport: Kristina Šmiguni intervjuu Risto Berendsonilt on hea ja hästi kujundatud. Lisaintervjuu Bratenilt vaimuka pealkirjaga ("Ma ei võta Kristinat tema isalt ja poiss-sõbralt ära. Kuigi - see "poiss-sõber" on ikka üks tobe sõna küll…) Reportaaž Kullamäest ja Alekna lugu asjalikud ja toredate piltidega. Spordiküljed jätsid tervikliku mulje.
Tagakülg:"Ferrarid kümnete miljonite eest" Reutersi fotode põhjal tehtud külg Ferraride oksjonist Londonis. Hullud hinnad, ilusad pildid, kerge irooniaga pildiallkirjad.
Kokkuvõte: suveaeg ei tooda just eriti palju uudiste teemasid. Sellepärast tuleb nende esitamisega nii pealkirjades kui pildiliselt palju rohkem tööd teha kui talvel!

Päevalehe homne esikülg

2005-07-05T16:41:00.000+02:00

Kes määrab, mis satub Päevalehe esiküljele? Seda määrab toimetajate koosolek. Muutsime senist süsteemi ja nüüdsest otsustavad toimetuste juhatajad ühiselt kella poole viiesel toimetuse koosolekul, mis järgmise päeva esikaanele pannakse. (Kõrvaloleval pildil on lihtsalt näide esikülje kujundamise ühest mudelist. Kokku on neid aga kümneid erinevaid.)

Kuidas me seda teeme? Ühiselt. Tänasel toimetuse koosolekul kl 16.30 olid toimetuste juhatajad Märt Kivine, Lea Larin, Veiko Pesur, Vallo Toomet, Risto Berendson, välistoimetaja Heiki Suurkask, peakunstnik Merike Pinn ja peatoimetaja.
Rääkisime sellest, millised lood on valmis saanud ja lehte lähevad. Iga toimetuse juhataja pakkus midagi ka esikaanele. Valik sai selline (Põhjendused sulgudes!)

Esikaane suur foto - Võiks olla Õllesummeri alustus kesklinnas! (Sest Õllesummer on igasuvine suurüritus, kus on kümneid tuhandeid inimesi. Mis inimestele tähtis, see ka meile…)
Põhiteema nr 1:
Borrelioos tuli lehmapiima joomisest. (Esiteks - see on värske uudis. Teiseks on rahva tervise teema on alati oluline ja loetav, samuti on artiklis õpetlik iva.)
Põhiteema nr 2.
Kes siis maksab Eesti suhkrutrahvi Brüsselile? (Seni on juttu olnud abstraktsest "trahvimaksmisest". Kes, kuidas ja millal seda maksab on samm edasi senisest arutelust. Samuti värske uudis!)
Tallinn:
Viru arhitekti Mart Pordi mälestused. (Viru hotelli juurde on tõusnud Tallinna linnaehitusliku diskussiooni keskpunkti. Linnapea Tõnis Paltsile uus juurdeehitus aga ei meeldi ning ta on otsustanud selle ehituse peatada. Huvitav on teada, mida arvab kogu sellest kärast Viru hotelli projekteerinud arhitekt Mart Port. Inimkeskne taustalugu)
Majandus:
Kodu ja Kinnisvara rubriik - kuidas ma endale kodu ostsin. (Korteritebuum on aktuaalne. Kümned tuhanded ostavad kortereid. Siin on ühe inimese värvikas jutustus sellest, kuidas ta endale korteri ostis. Lugu, mis puudutab paljusid ja annab lugejale võimaluse ennast autoriga samastada, ennast tema seiklustes ja probleemides ära tunda. Tõenäoliselt annab ka palju jutuainet. Aktuaalne lugu.)
Kultuur:
Mihkel Raud filmist "Maailmade sõda". (Film on äsja linale tulnud ja Mihkel Raud on alati vastukaja tekitav kolumnist. Päevakajaline arvamuslugu.)
Suvi:
Õllesummer algab! (Uudise taustalugu.)
Meedia:
Live8 kontserdid (Järelkajad toimunud sündmusele.)
Sport:
Šmigun lubab, et tiimis tuleb muudatusi. (Uudislugu tippsportlasest, kellel elu on spordisõpradele alati huvitav.)
Arvamus:
Krister Paris: Ma tahan Tallinnas jala käia! (Uus aspekt Tallinnas - inimene tahab jala käia, aga ei saa J)

Teemad said pandud meilina teele esikülje toimetajale, kes kirjutab tekstid valmis ja valib Päevalehe Pressifoto portaalist, kuhu fotograafid on päeva jooksul fotod üles pannud ka sobivad pildid.
Arvatavasti teeb ta mõningaid muudatusi, mis tulenevad sellest, millist esikülje kujundusmudelit (template) ta kasutab, kas kõik teemad mahuvad ära või mitte, milliseid pilte on võimalik kasutada.
Kas selline valik ja ka tööprotsess tundub mõistlik? Või tasub midagi muuta?

Kui kaua meedia minevikku meelde tuletab ehk aegumistähtaeg pattudele

2005-07-05T10:57:00.000+02:00

Eile, (4. juulil) tegi krimireporter Peeter Võsa Kanal2 "Suvereporteris" (SR) reportaaži Naissaarelt, kus Tallinna linnavalitsuse liikmed väljasõiduistungit pidasid. Võsa luges oma tekstis üles mitme üritusel osalenu minevikupatud, mille eesmärk ei saanud olla muu kui vaatajatele sisendada, et linnavalitsuses ja selle ümber tegutsevad kahtlase taustaga ja/või ebausaldusväärsed isikud.

Peeter Võsa reportaaži tonaalsus oli selgelt kätte näidatud juba algusest peale - SR otsustas kontrollida, miks on vaja Naissaarele sõita ja mida seal tehakse. Ning sõitis ka ise kaatri ja kaameraga saarele.
Tõele au andes peab ütlema, et vähemalt seekord jäi "kuritegu" tõestamata, kuigi jäi arusaamatuks, miks väljasõiduistungil osales veiniekspert... Loodusvaated olid kaunid. Inimesed sõbralikud. Selgus, et krimireporteri "kultuuriline tööriistakast" ei sobi linnavalitsuse tegevuse kajastamiseks ja Võsa toodang vajab enne eetrisse laskmist tõsist toimetajatööd "rahvaliku" iroonia ja veidrate heietuste väljapuhastamisel. Kuid minu tähelepanu äratasid reportaaži kaks aspekti:
1. Võsa näitas ekraanil pikalt mitut üritusel osalenud inimest ja esitas nn "krimi-andmeid" nende mineviku kohta. Reporter kasutas sõnu, mis jätsid vaatajale selgelt mulje, et tegu on inimesega, kes on minevikus seadusega pahuksisse sattunud. Eetrisse läks ka lause, mis kõlas umbes nii (tsiteerin mälu järgi), et "tema puhul peaks ärikeeld ka praegu jõus olema". (Sellist asja ei tohiks ilma kontrollimata eetrisse lubada.)
2. Reportaaži lõpus läks Võsa moodsas keeles "ballistiliseks" ehk ülemeelikuks ja kukkus ürituse üle labaselt ironiseerima, pilgates inimest, kes kandis kotis avamata jäänud õllepudeleid ning reporterile suupistena antud oliivi- ja juustutaldrikut (tsiteerin mälu järgi: "no vaatame, mida nad rahva raha eest siis endale sisse ajavad… on need rohelised ploomid või oliivid…juust on ka hallitama läinud…")

Kommentaar: kui enamus kuritegusid seaduslikus mõttes aegub (st karistus on kantud ja minevik unustatud), siis ajakirjanduse puhul seda ei juhtu. Interneti ajastul on iga informatsioon ja juhtum, sealhulgas ka valeinformatsioon sisuliselt "igavesti" ajalukku raiutud.
Ühe näpuliigutusega "googeldab" ajakirjanik internetist kõik teda huvitava kodaniku mineviku patud või veidrused ning kleebib need "copy-pastega" artiklisse. Kontrollimata seda, kas need hiljem ehk ümber lükati või kas kohus on teinud õigeksmõistva otsuse. (Sõna "kahtlustati" on selles kontekstis eriti levinud.)
Sisuliselt puudub kodanikul igasugune võimalus oma maine puhastamiseks, sest ühiskonnas pole "aegumistähtaja" kokkulepet.
Kui kaua võib meedias meelde tuletada mineviku patte, olgu see võilao ukse jalaga lahtilöömine või longero mõju all mersu esitiiva mõlkimine? Kas ühiskond vajab kokkulepet meediaga, mis sätestaks avaliku elu tegelaste pattude ja patukeste aegumistähtaja?

PS. Sama võtet kasutas Peeter Võsa enda kohta tänane Õhtuleht, kes avaldas lühiloo pealkirjaga "Purjutajast tehti suvereporter". BNSi teade algab sõnadega: "Korduvalt linna pealt purjuspäi tabatud ja kainenema viidud kriminaalreporter Peeter Võsa… /---/ Viimati viis politseipurupurjus Võsa 21. juuni hommikul kella 6 paiku Tallinnast Sepa tänava baarist jaoskonda kainenema."

Eesti Päevalehe fotol Peter Võsa

Kas Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu peaksid ühinema?

2005-07-04T14:02:00.000+02:00

Eestis on kaks ajakirjandusliku eneseregulatsiooni organit - Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu. Mõlemad on sündinud Eesti Ajalehtede Liidu algatusel, kuid erinevatel aegadel. Kas ja kellele oleks see hea, kui nad ühineksid?
Aastate eest tekkis Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) ja EALLi suhetes kriis, mida ei suudetud lahendada. Selle tulemusena kutsus EALL ellu Pressinõukogu.
Ajakirjandusega seotud kodanike kaebusi menetlevad mõlemad kogud ja kasutavad selleks ühte ja sama alust - Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksit.
EALL on valinud oma partneriks ainult Pressinõukogu ja kokkuleppel Pressinõukoguga avaldavad ajalehed nende kohta langetatud otsuseid. Kord näeb ette, et avaldada tuleb ilma lühendusteta kõik selle ajalehe kohta käivad otsused - nii negatiivsed kui positiivsed.
Samal ajal võtab avaldusi vastu ka Avaliku Sõna Nõukogu. ASN saadab ajalehtedele teateid sooviga saada toimetuse seisukohta selle või teise kaebuse suhtes, kuid need jäävad vastuseta. Siis teeb ASN otsuse ilma toimetusepoolse seletuseta. Kuid avaldada ei ole neid kusagil, sest ajalehed, kes on ennast katusorganisatsiooni kaudu sidunud Pressinõukoguga, on kokku leppinud ASNi otsuseid mitte avaldada.
Ühelt poolt on hea, et Eesti on koguni kaks erinevat ajakirjanduse eneseregulatsiooni organit. Nii on see minu teada ka mõnes teises Euroopa riigis. Teisest küljest on tegu lihtsalt ressursi raiskamisega ja segadusega. Sest kodanikud ei saa aru, miks neid "organeid" on kaks ja mitte üks ja mis on kummagi ulatus ja volitused.
Minu meelest on aeg, et Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu kaaluksid suhete parandamist. Võibolla saaks alustada näiteks sellest, et ajalehed avaldaksid ka ASNi otsuseid Pressinõukogu omade kõrval.

Rumm, Pullerits & Hõbemägi "Pressiklubis" ajakirjandusseadusest, Gräzinist, Palmarust…

2005-07-04T13:34:00.000+02:00

Täna, (4. juulil) oli KUKU-raadios Hannes Rummi juhitud "Pressiklubi" saade. Saatekülalisteks Priit Pullerits "Postimehest" ja Priit Hõbemägi "Eesti Päevalehest". Saade läks tegijatele endile nii põnevaks, et ületas 3,5 minutiga lubatud ajalimiiti...

Teemadeks taas juba tuttavad meedia, eetika ja juriidika teemad, mis tõukusid möödunud ja ülemöödunud nädalal meediasündmustest.
Muuhulgas juttu ka sellest, kuidas USA saatkonnast pärit 10 000 dollariga loodi Eesti Ajakirjanduseetika koodeks ja kas Igor Gräzin oleks pidanud ise telefonitoru ära panema?

Kui on inimesi, keda need jutud veel huvitavad, siis kuulake seda KUKU-raadio veebiraadiost!

Foto: Eesti Päevaleht

Päevaleht vabandab Aktuaalse Kaamera ees

2005-07-01T10:28:00.000+02:00

Eesti Päevaleht vabandab Aktuaalse Kaamera ees valeinformatsiooni avaldamise pärast. Tänases artiklis "AK, hoia algusajast kinni!" väideti ekslikult, et Aktuaalne Kaamera hilines kolmapäeval eetrisse viis minutit. See väide ei vasta tõele.

See on erakordselt piinlik lugu... Olen Kanal2 "Suvereporterit" sel nädalal vaadanud korduvalt ning tean, et see algab kuni viis minutit enne kella üheksat - nö formaalset algusaega.
See on selline turunduslik võte, mille eesmärk on selgelt "Aktuaalselt Kaameralt" vaatajaid ära võtta. Läks ju "Reporter" kella kaheksaselt algusajalt suveks kella üheksasele ajale ja asus otsevõistlusse AK-ga.
Esimest korda kohtasin sellist trikki 80ndate aastate lõpus Soome kohalikes raadiojaamades, mis viisid uudise algusaja viis minutit riigiraadio uudistest varasemaks.
Siis hakati seda kasutama ka Eesti raadiojaamades. Nüüd televisioonis. (Ja ka õhtulehed/tabloidid ilmuvad tänapäeval hommikuti nii Eestis kui ka mujal maailmas - ikka selsamal põhjusel - et mitte päevalehtedest müügikonkurentsis maha jääda.)
Meie toimetaja seda aga ilmselt ei teadnud ja kirjutas artikli. Hilinemine jah, kuid mitte absoluutne, vaid relatiivne. Meie viga.

Päevalehe vabandus Aktuaalse Kaamera ees pandi nüüd üles EPL Onlinesse esimesele kohale, kus varem oli uudis AK hilinemise kohta. Homme avaldame selle vabanduse ka lehes.

Siin on ka Andres Kuuse meil toimetusele:

Tere,
Loen hämmeldusega Päevalehe suvisest meediarubriigist kriitikat
AK hilinemise kohta. Tegemist on pahatahtliku väljamõeldisega, vaatasime
üle eetri kontrolllindi, AK läks kolmapäeval eetrisse 21.00.20 st. 20
sekundit pärast üheksat.
PL reporter oleks võinud uurida milles asi on või vähemalt vaadata kella,
nimelt alustab Reporter varem kui saatekavas kirjas.
Ma arvan, et PL võlgneb meile vabanduse.
Lugupidamisega
Andres
Kuusk
Eesti Televisioon
Uudistetoimetuse juht

Meedia ja eetika täna kl 13 KUKU-raadios

2005-07-01T09:28:00.000+02:00

Meedia ja eetikaga seotud teemad on sel nädalal jätkuvalt päevakorral. Täna, (reede, 1.juulil) kl 13 käsitletakse seda teemat KUKU-raadio saates "Nädala tegija". Saatejuht Indrek Tarand on kutsunud mind saatekülaliseks. Kuulake saadet siit!
Teemadeks saavad olema Igor Gräzini juhtum KUKU-raadios, presidendi kõmutekitanud intervjuu Kanal2 "Suvereporteris" (kas presidenti on igas olukorras sobiv intervjueerida, veel enam aga võimendada sellist intervjuud?); ametlik reaktsioon ajakirjanduse tegevusele ja Palmaru ja Ergma algatused; ajakirjanduse eneseregulatsiooni mehhanismid ja eetika.....
Lõpetuseks ka pisut EPL-i uuendustest kommenteerimise alal ning blogidest: mis asjad need on, miks need on head asjad ning aretamist väärivad.
Kuulmiseni täna kl 13 KUKU-raadios!

"Ajakirjandusseadust ette ei valmistata," lubas kultuuriminister

2005-06-30T11:19:00.000+02:00

Täna hommikul (30. juuni) andis kultuuriminister Raivo Palmaru meediateemalise intervjuu KUKU-raadiole. Temalt küsiti: "Kas oleks vaja mingit regulatsiooni seaduse vormis, et ajakirjandust paremaks teha?"
Raivo Palmaru: "Ma ei tea, mul sellele puudub valmis vastus. Paar päeva tagasi Postimees teadis rääkida, et ma juba valmistan sarnast seadust ette - mis muidugi ei vasta tõele. Ma ei tea, mul ei ole sellele praegu head vastust."
Probleem tekib sellest, et ajakirjanikud kirjutavad asjadest, milles nad ei ole osalenud ja siis tekib kummaline tehistegelikkus, ütles Palmaru.
"Aga mis puutub ajakirjanduse enda probleemidesse, siis on vaja ainult rahu - rahulikult emotsioonideta arutada, esitada argumente ja ma usun, et asjad lähevad seepeale paremaks," ütles Palmaru KUKU-raadiole.
Kommentaariks: Palmaru esines rahulikult ja väljapeetult, igatahes ei võtnud ta teravaid seisukohti ja väljendus üsna leebelt.
Meest sõnast siis - kui kultuuriminister ütleb, et ajakirjanduse jaoks seadust ette ei valmistata, siis tuleb teda uskuda.
Minu meelest ei ole meediaseaduses iseenesest midagi halba, kuid midagi toredat ka mitte. Eestis muutuks meediaseaduse tegemine tõenäoliselt suurejooneliseks poliitiliseks käteväänamiseks ning asja fookusesse jõuaks pigem parteide erahuvide rahuldamine kui meediavälja parandamine.

Kultuuriminister ootab ajakirjanduselt taset

2005-06-29T15:20:00.000+02:00

Pärnu Postimees avaldas intervjuu Pärnut väisanud kultuuriministri Raivo Palmaruga, kes rääkis meediaprobleemidest.
Palmaru rääkis ajakirjanduse tööriistakastist, meediateemalisest nõupidamisest president Rüütli juures, mille kohta ta ütleb, et "ajakirjandus magas selle maha" ja et "hiljem läksid liikvele kuulujutud".
See ei vasta küll tõele, sest näiteks Postimehe peatoimetaja Merit Kopli viibis nõupidamisel külalisena, ja kutsutud olin ka mina, kuigi ei saanud kahjuks minna.
Intervjuus Kalev Vilgatsile lubab Palmaru Ajakirjanike Liidule raha ajakirjanike koolitamiseks: "Oma lahendusi olen ma juba ammu pakkunud. Ministeerium astub samme, et eraldada toetust Eesti ajakirjanike liidule, uuest aastast on plaan luua uuriva ajakirjanduse stipendium. Uurivat lugu tegev ajakirjanik võib ennast lehest palgalt maha võtta ja tegelda kaks-kolm kuud mingi teemaga. Seda raha ei eralda ministeerium vahetult, vaid ajakirjanike liidu kaudu, kus otsustatakse raha kasutamine.
Peale selle kavatseme eraldada ajakirjanike liidule koolitusraha, kuid tingimusel, et koolitavad inimesed väljastpoolt Eestit, et kivinenud arusaamadele tuleks muu alternatiiv, pääseksime orav rattas olukorrast, kus korratakse ühtesid ja samu tõdesid."
Pärnu Postimees kiidab ka ministrit heade algatuste eest juhtkirjas. Ka selle autoriks Kalev Vilgats.
Kõik on kena, kui väike tõrvatilk meepotis välja arvata. Nimelt on intervjuu tegija Kalev Vilgats ise Ajakirjanike Liidu aseesimees. Miks siis mitte ajalehes ministrit kiita ja moosida, kuid selle eest Ajakirjanike Liidule raha võib loota!
(Foto: Raigo Pajula/Eesti Päevaleht)